Ülemiste Ööjooksule regasime end loomulikult koos Liinaga. Erinevalt Rakverest oli siin vaja joosta kaks 5 km ringi, millest ma esialgu eriti vaimustuses ei olnud, aga etteruttavalt võib öelda, et jooksu ajal tegelikult täitsa meeldis nii, sest siis sai elamuspunkte kilomeetri peale palju rohkem ja oli kuidagi tunne, et ma "jõuan kuhugi", sest teisel ringil oli pidevalt äratundmisrõõm - "juba olen siin!".
Team Kakk jooksu eel
Stardikoridoris oodates ja väikest soojendusvõimlemist tehes hakkas muidugi mõnusalt vihma sadama, nii et juba enne jooksu oli päris lõbus olla. Start anti lainetena, mis oli väga tore, sest ei pidanud nii pikalt stardikoridoris jalutama enne kui saab jooksusammule üle minna. Stardijoone ületasime Martti ja Liinaga käsikäes ja kui olime üksteisele mõnusat jooksu soovinud, pani Liina muidugi oma teed minema. Mina ja Martti võtsime rahulikumalt (mina eriti).
Kuna seekord oli ööjooksu ajaks palju pimedam kui Rakveres oli olnud, siis elamuspunktid olid väljas ka erinevate valgusshowdega. Minu kõige lemmikum osa rajast oli stardi eel kõige rohkem kardetud parkimismaja. Seal tuli ringiratast parkimismaja katusele joosta ja siis teiselt poolt ringiratast alla tagasi. Kartsin, et saab väga raske olema ja et olen seal kindlasti sunnitud kõndima, aga võta näpust! Ma jaksasin mõlemal ringil terve parkimismaja joosta ja terve hoone oli üheks suureks showks muudetud - parkimismajja sisenedes olid seal korralikud trummarid koos rahvatantsijatega, enamus majast oli täiesti kottpime ja valgust andsid diskolambid, laserid ja värvilised prožektorid, mis muusika mürtsudes ringi tõmblesid - ühesõnaga täielik futuristlik diskopidu.
Ringil oli ühes kohas joogipunkt, mille ma esimesel ringil poolkogemata vahele jätsin (märkasin seda liiga hilja ja kuna huvilisi oli palju, otsustasin mitte peatuda). Teisel ringil ikka haarasin sealt midagi. Mingil hetkel vaatasin kella pealt, et tempo on päris hästi 7 min/km ligidal püsinud (mis minu jaoks oli täiesti ootamatu ja üllatav) ja kuna jaksu veel oli, siis püüdsin seda ka hoida. Viimasel kahel kilomeetril nõudis see muidugi rohkem pingutust, aga püüdsin endast kõik anda ja isegi natuke juurde panna. Kaks viimast kilomeetrit olidki mul kõige kiiremad - 6:24 ja 6:07 min/km. Ausalt, see oli asi, mida ma absoluutselt ei oodanud! Loomulikult olin ma finišeerudes täitsa läbi, aga see nagu oligi asja point vist. :D Igatahes pidas täielikult paika see teooria, et tuleb alustada rahulikumalt ja kui lõpupoole veel midagi alles on, siis see on see hetk, mil kõik endast välja panna.
Juhhuu! Tehtud!
Kui pärast medali saamist jalutasin kohta, mille olime Martti ja Liinaga kohtumiseks kokku leppinud, siis neid seal ei olnud. Helistasin Marttile, et kus olete, ja selgus, et nemad seisid finišikoridori ääres ja ootasid, millal ma tulen. Nad olid väga üllatunud, kui kuulsid, et mul juba medal käes ja neid otsin. Et ületasin kõigi meie kolme ootusi oma ajaga. Ametlikuks ajaks tuli 1:07:37 ja erinevus minu kellaga vaid 4sek. Seega võrreldes Rakverega parandasin 10 km aega ligi 10 minutit! Muidugi mu oma kell mõõtis Ülemiste raja kogupikkuseks veidi vähem kui 10 km (no mingi 9,7 km), niiet võib ka võrrelda nt keskmiseid temposid: Rakveres 7:36 ja Ülemistel 6:59 min/km, mis on ikka päris suur vahe.
Näost punased Kakud õnnelikult finišis
