Istun pimedas bussis ja loksun vaikselt Läti maanteel Riia poole. Selles imelises Ecolines'i bussis on need pisikesed telekad, mis iga istme seljatoe taga on ning kuulan sellest muusikat. Vaatasin enne mingit filmi, kus kaks täiesti erineva eluga meest oma kehad vahetasid. See selleks.
Sometimes you feel infinite.
Like when you're the only one awake.
Sellistest natuke kahtlastes kohtades tulevad tihti kõige kummalisemad mõtted pähe. Meenutasin oma gümnaasiumiaega ja sain aru, et jään väga suurt osa sellest igatsema. Iga teismeline vingub pidevalt selle üle, kui tüütu ja nõme on ikka koolis käia, aga tagantjärele mõeldes ei ole see üldse nii nõme.
Mulle ei meeldinud need koolipäevad, mil sain enne esimest tundi aru, et Lotta (jälle!) kooli ei tule tervislikel või muudel põhjustel. Ma arvan, et need viimased kuud ma suutsin koolis käia vaid seetõttu, et tahtsin näha inimesi, kes need koolisveedetud tunnid lõbusamas ja huvitavamaks tegid.
Tundun endalegi praegu imelik, et pisar silma tungib selle teksti kirjutamisega. Aga tegelt ka, ma hakkan keskkooli väga igatsema. Nii imelik on mõelda, et ma ei näe enam, kuidas direktor mööda koridori oma pikkade sammudega kiirkõnnib või kuidas eesti keele õpetaja ütleb väga tungival toonil "Ei ole 'OKEI'!", kui keegi on seda viimast sõna kasutanud.
Mõelda vaid, et vähem kui pooleteise kuu pärast võin end nimetada Westu vilistlaseks... 'Vilistlane' kõlab nii vanalt. Millal ma nii vanaks sain juba? Ma ei ole veel kakskümmendki!
Ma ei jää igatsema seda kullipilku, millega füüsikas jõllitati neid, kes julgesid silma hetkeks kinni lasta, aga ma jään igatsema neid naeruhetki, kui õpetaja suitsetas klassi ees terve sigareti, et laserikatset teha. Ma ei jää igatsema seda, kuidas ühiskonnaõpetuses olid vahel ikka sellised teemad, mis mul aju krussi keerasid, aga jään igatsema neid hetki, mil terve klass diskuteeris õpetajaga erinevate erakondade vaadete üle.
Ma jään igatsema neid tunde, kui õpetajal oli nina kriidine ja terve klass ei öelnud vaikiva nõusolekuna seda õpetajale tunni lõpuni ja itsitasime vaikselt pihku. Ja neid tunde, kui mitte keegi ei saanud aru, mida tegema peab ja igaüks tegi midagi randomit.
Nii paljusid asju jään igatsema... Gümnaasiumiaeg on megalahe aeg ja ma olen sellest vist lõpuks aru saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar