Eesti Raamatu Aasta

Ettevõtmise kodulehel on kirjas selliselt: 2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest ning nõnda toimub alates eesti kirjanduse päevast, 30. jaanuarist 2025 kuni emakeelepäevani, 14. märtsini 2026 Eesti Raamatu Aasta, mille jooksul tähistatakse mitmesuguste näituste, sündmuste ja muude ettevõtmistega eestikeelse raamatu ning eesti kirjakeele suurt sünnipäeva.

Mulle sellised ettevõtmised väga meeldivad ja mõtlesin, et soovin ka pühendada sel aastal rohkem aega lugemisele ja raamatutele üldiselt. Viimasel ajal on mulle tundunud, et igasugu manifesteerimised ja soovide universumisse mõtlemised-hõikamised toovadki tihtipeale seda, mida oled soovinud. Aga võibolla on see ka tagasi vaadates ja analüüsides oskus näha, kuidas su esialgsed soovid päriselus juhtunuga klapivad ja leida lihtsalt endale sobilikke mustreid.

Igatahes võin kokkuvõtvalt öelda, et minu Eesti Raamatu Aasta möödus vägagi raamatuliselt ja ägedalt. Toon välja mõned ettevõtmised ja juhtumised, mis mulle rõõmu tõid.

Jaanuaris alustasime Marttiga raamatuaastat Vaikse lugemisdiskoga fahrenheit 451° raamatutoas (Aparaaditehases). Tegu oli väga hubase ruumiga, kus kõik soovijad said mõnusalt maha istuda, teed juua ja vaikuses raamatut lugeda.

Vaikne lugemidisko

Sama soojaga lasime veebruaris edasi, kui Tasku Rahva Raamat korraldas lugemispeo, millest osa võtsime. Samuti toimus seal pime raamatuvahetus, kus mina osalesin. Iga osaleja pakkis ära ühe raamatu, mis on kas tema lemmik või kuidagi meelde jäänud ja tõi selle vahetusse. Lõpuks sai iga osaleja pakkidele kirjutatud lühikese kirjelduse põhjal endale uue raamatu valida ja seejärel avati üheskoos pakid ja avastati oma kingitusi.

Lugemispidu Rahva Raamatus

Märtsis korraldasime endale oma kodus lugemiskohtingu - tegime väikese snäkivaagna ja võtsime rahulikult mitu tundi, et koos diivanil kerra tõmmata ja lugeda.

Kodune lugemiskohting

Märtsis tabas mind aga selline üllatus - käisin sõbranna pool niisama jutustamas-veinitamas ja kuna ta teab, et olen suur lugeja, kutsus ta mind enda raamatuklubi seltskonda, mis oli umbes paar nädalat tagasi loodud ja kus nad asusid just oma esimest kokkulepitud raamatut lugema. Olin raamatuklubis olemisest juba ammu unistanud ja ka Marttile vahel öelnud, et see oleks põnev kogemus, seega olin kohe rõõmuga nõus.

Aprillis toimuski meie esimene kohtumine ja me oleme nüüdseks järjepidevalt iga kuu üheskoos ühe raamatu lugenud ja neid kokkusaamistel arutanud. Liikmeskond on aasta jooksul veidi täiendustki saanud - meid on nüüdseks kokku 7. Olen kogu selle seltskonna eest ülimalt tänulik - meie huvid on piisavalt sarnased, et igakuiselt ühe raamatu lugemiseks leidmine pole suuremat probleemi tekitanud, aga vaatenurgad piisavalt erinevad, et arutelud on läinud vägagi huvitavaks ja mõnel korral lausa tuliseks, kui me oma seisukohti kaitseme ja selgitame. Raamatute analüüsivõime on muutunud mul kindlasti kordi paremaks!

Esimene kohtumine (raamatuks ülihea Ashley Postoni "The Seven Year Slip")

Kuues kohtumine septembris (Gareth Brown "The Book of Doors")

Tegime omale raamatuklubiga ühised pusad!

2025. aasta lõpetas meie endi korraldatud Antisotsiaalne Lugemispidu, mis küll selles mõttes haledalt feilis, et kedagi lõpuks ei tulnudki (eri põhjustel), mis mul natuke tuju alla viis, aga tegelikult oli meil kahekesi kassidega ka väga mõnus ja ma olin lausa nii palju vaeva näinud, et valmistanud magusaid ahjus röstitud mandleid (neid Olde Hansa stiilis).

Antisotsiaalne Lugemispidu

Ah jaa, ja muidugi osalesime Marttiga terve aasta vältel Goodreadsi lugemisväljakutsetes! Iga 2-3 kuu tagant avaldati seal uued teemad koos nende alla sobivate raamatute nimekirjadega, millest tuli siis endale lugemiseks midagi valida, et teema taha linnuke kirja saada. 2025. aasta (kalendriaasta, mitte raamatuaasta) jooksul lugesin läbi 36 raamatut (13 915 lk). Neist 18 olid Goodreadsi challenge'i all ja 11 raamatuklubi raamatud (paar üksikut neist ka kattusid omavahel). Mul on rõõm tõdeda, et raamatuklubi on püsinud ja jätkub ka 2026. aastal. Peagi tähistamegi oma esimest aastapäeva! Elagu raamatud!

Kuu aega iga päev 1 miil jooksu

Juba sügisel leppisime Marttiga kokku, et uuest aastast oleks mul ka aeg kätte saada see üpris hirmsana näiv Garmini badge - jookse 30 päeva järjest vähemalt 1 miil päevas. Vaikselt tõmbasime kampa ka Liisi ja kui Jeran endale Garmini ostis, siis temagi.

Uue aasta esimesel päeval tegimegi suure avapaugu ja jooksime oma esimese miili (tegelikult jooksime esimesel päeval lausa 2,5 km). Ausalt öeldes olid esimesed u 10 päeva kõige raskemad, sest jalad ei tahtnud väga koostööd teha, lihased kiskusid krampi (kas külmast või natuke pikemast pausist püsivate jooksutrennide vahel, ei teagi). Tasapisi läks aga paremini ja mõnel päeval jooksin ühe miili asemel kakski.

Esimene jooks 1. jaanuaril

Vahel jäi jooks väga hilja peale

Aga alati rõõmsalt lõpuni

Liisi kaotasime üsna kiirelt väljakutse algul, sest ta suutis endale mingi tervisehäda hankida. Jeran aga püsis vapralt meiega lõpuni kaasas (olnud alustanud küll päev hiljem, aga see ei loe). Kokkuvõttes oli tegelikult kogu see asi isegi päris tore. Mõnel päeval oli jube raske end diivanilt tossudeni liigutada. Mõnel päeval jäi jooks muude tegemiste tõttu väga hilisesse õhtusse. Aga ära tegime! Ainult sellest mina aru ei saa, miks see totakas väljakutse Garmin Connectis ainult 1 punkti peab andma. Korralik eneseületus ju!

Viimane jooks sattus imeilusale pärastlõunale

Eesmärgid uueks aastaks

Pisike kokkuvõte eelmisest aastast:

1. Loen läbi vähemalt 32 raamatut. ✓ (kokku tuli 36)
2. Käin suusatamas. ✓ (lund oli haledalt vähe, aga sai käidud paar korda)
3. Osalen Maijooksul. ✓
4. Kasvatan oma aias söödavat kraami. ✓
5. Ehitan midagi kodus/aias. ✓ (otsustasin, et see loeb, et saime ülemisele korrusele katuseaknad pandud, mis siis, et ise ei paigaldanud)
6. Proovin midagi uut. ✓ (no siin ei ole midagi muud öelda kui PADEL)

2026. aastaks panin kirja sellised mõtted:

1. Lõpetan baka!!! (sest see sai nüüd päriselt-päriselt käsile võetud)
2. Loen läbi 40 raamatut.
3. Jooksen vähemalt 500 km.
4. Suusatan rohkem kui 10 km.
5. Postitan käsitöö-Instagrami regulaarsemalt.
6. Annan välja oma esimese sokiõpetuse.
7. Osalen spordiüritusel vabatahtlikuna.
8. Õpin/proovin midagi uut.
9. Jooksen vähemalt kaks poolmaratoni.
10. Jooksen välismaal (võistlusel).

Elu esimene poolmaraton

Kevade lõpu poole mõtlesime Marttiga, et mis siis, kui me ikka prooviks sel aastal juba oma esimest poolmaratoni joosta. See mõte oli päris hirmus ja ma esialgu ei tahtnud midagi otsustada enne, kui me polnud Rakvere Ööjooksul ära käinud (seal pidime jooksma oma elu esimese 10 km). Pärast seda üritust (umbes juuni keskel) ei läinud just eriti kaua, kui me otsustasime, et mis iganes me otsustame, aga alustame vähemalt Garminis poolmaratoni treeningplaaniga, sest muudmoodi me tõenäoliselt selle poolmaratonini ei jõuaks.

Treeningplaan oli põnev, kuigi vahetevahel väga raske. Kõige rohkem tundsin ma uhkust just nende trennide üle, mil enese riidesse ja uksest välja saamine kõige raskem oli. Vahel jäi ka mõni trenn tegemata, aga püüdsin endale mitte lubada rohkem kui ühe trenni järjest ära jätmist. Treeningplaan nägi ette 4x jooksu nädalas - esmaspäev, teisipäev, neljapäev ja laupäev.

Laupäevane jooks oli igal nädalal ette nähtud kui "pikk rahulik jooks". Suve keskel hakkasid need pikad jooksud juba venima 1h 30 min ja 1h 45 min pikkusteks, aga ma reaalselt jooksin 1h kuni 1h 20 min. Kui plaani ilmus esimene pikk jooks, mis pidi kestma 2h, polnud ma veel üle 1,5h jooksnud ja ka seda 2h ma ära ei jaksanud joosta. Süüdistasin väga palavat ilma (mis tõenäoliselt oligi peamine tegur mu jaoks).

Septembri algul, kui Tartu Linnamaratonini oli aega veel kuu, leppisime Marttiga kokku, et läheme Tartusse ja teeme ikka ühe 2h jooksu ära enne poolmaratoni, sest olime arvestanud, et poolmaratoni aeg tuleb kuhugi 2,5h kanti. Ja maksimaalselt 1,5h jooksuga sellele vastu minna tundus hirmutav mu jaoks. Seegi plaan jäi aga katki, sest ootamatult olid ilmad septembri alguses VÄGA ilusad ja palavus tappis meid mõlemaid sedavõrd, et planeeritud 15 km jooksust sai 9 km (1h 10min).

Meie pärast 9 km jubedat palavust

Kaks nädalat enne poolmaratoni suutsime end ikka kokku võtta ja ma jooksin kahe tunniga ära umbes 15 km. See tõstis tunduvalt mu mentaalset valmisolekut ja enesekindlust, et ju ma ikka suudan selle 21,1 km ka kuidagi ära joosta. Kätte jõudiski see kauaoodatud ja -kardetud 4. oktoober.

Maratoni distantsi start anti kell 9.30. Poolmaratoni start kell 11 ja kl 14 siis 10 km start. Liina tuli Tartusse meile kaasa elama ja üsna viimasel hetkel otsustas, et kui juba tuleb, jookseb siis 10 km ka, seega oli meie minimaalseim eesmärk finišeeruda enne Liina jooksu starti. Plaan A oli mul (üsna optimistlikult) joosta alla 2:30, plaan B alla 2:40 ja noh, plaan C "lihtsalt finišeeruda".

Eelmise päeva menüüsse kuulusid muuhulgas näiteks valge sai (mida me reaalselt mitte kunagi ei osta!) ja riis lihtsa ahjukana ja kurgisalatiga. Võistluspäeva hommikul kaerahelbepuder banaaniga. Mu suur hirm oli, et äkki ei pea seedimine vastu, seega mõtlesime hoolega läbi, mida tarbida julgeme ja et hommikusöögi ja stardi vahele jääks piisavalt aega.

Stardi ootuses

Stardi eel olin väga ärev, aga tundsin end füüsiliselt hästi. Kui siis see tuntud Tartu maratonisarja muusika mängima hakkas ja me stardikoridoris liikuma saime, tuli korraks küll selline tundepuhang peale, et "ma päriselt ka olen siin praegu ja alustan poolmaratoni distantsi?!". Samm läks kohe kergelt ja mõnusalt. Hoidsin regulaarselt silma peal kellal, et ma suurest elevusest tempoga üle ei pingutaks. Eesmärk A täitmiseks oleksin pidanud kogu distantsi jooksma keskmise tempoga 7.07 min/km ja eesmärk B jaoks 7:35 min/km. Sügisjooksul 3 nädalat tagasi tuli 10 km keskmiseks tempoks 6:55, seega teadsin, et kuskil 7:00-7:10 kandis hoida võiks vähemalt 10 km olla täiesti tehtav.

Külmas ilmas hädavajalik soojendusvõimlemine stardikoridoris

Esimese kilomeetriga jäi selja taha 2:50 finišiajaga liikuv kõnd-jooks grupp ja tunne oli mul väga hea. Esimeses joogipunktis haarasin laualt väikse spordijoogi, mis minu üllatuseks oli soe (väga tervitatav, kuna ilm oli kõle - kuskil 6 kraadi ringis). Kolmanda kilomeetri täitumisel seisid raja ääres kaks naist, kes hüüdsid jooksjatele ergutuseks "ainult 18 kilomeetrit veel!". Seitsmenda kilomeetri lõpus ühinesime me Eedenis juures maratonijooksjatega, kes olid Ihastes pika tiiru juba jooksnud, seega edasi oli rahvast rajal veidi rohkem.

Umbes-täpselt poole peal jõudsime taas kesklinna, Kaarsilla juurde, kus nägin Liinat ka ergutamas. Tuju oli mul superhea, nautisin jooksu mõnuga. Paar kilomeetrit hiljem oli surnuaia tõus, mis sundis mind esimest korda ka kõndima. Poole mäe peal hakkas paremas küljes jubedalt pistma ja võtsin hästi rahulikult - hingasin hästi sügavalt läbi kõhu ja kui mäest üles jõudsin, oli mul geeli võtmise aeg ka, seega otsustasin veel pisut kõndida.

Kaarsilla juures, umbes poole distantsi peal

Kuskil 16.-17. kilomeetri kandis oli kõige raskem. Dendropark ja Supilinn. Supilinnas oli valdavalt isegi tore, aga ühel laiemal tänaval oli no selline vastutuul, et mõtlesin, et kas tõesti liigun nii aeglaselt, et isegi kõndides oleks kiirem. Suutsin vastu pidada. Siis aga tuli kurvi tagant mingi väike mäeke, mida ma ei osanud oodata, ja see sundis mind mõned kõnnisammud tegema. Olin nii väsinud juba. Minu kõrval oli veel üks tüdruk, kes samuti korraks kõndis ja vaatasime üksteisele mõistvate nägudega otsa justkui öeldes "kes selle neetud mäe siia veel pani".

Loomulikult oli raja kõige jubedam osa 19. kilomeetril Lossi tänava tõus, aga ma juba teadsin, et seal minust jooksjat küll ei ole. Jooksin äkki 20-30 meetrit ja võtsin rahuga kõnnisammule. Üles jõudes oli seal kohe ka joogipunkt, aga ma otsustasin võtta taskust viimase planeeritud geeli ja allesjäänud 2 km ära kannatada sellega ja teadmisega, et kohe varsti saab see asi läbi. Toomemäel oli tegelikult tore, aga olin juba väga-väga läbi. Tähetorni juures seisis helkurvestiga vabatahtlik, kes hüüdis kõigile möödujatele, et siit edasi on ainult allamäge. Otsustasin teda uskuda ja panin natuke tempot juurde.

Kui Vallikraavi tänavalt alla jõudsin ja Küüni tänavale keerasin, olid raja ääres teiste seas häält tegemas Elise, Merli ja Rauno, keda oli tõesti väga hea meel tol hetkel näha. Viimased sada meetrit. Seitsekümmend viis. Viiskümmend. Juba keeran punasele vaibale ja näen finišikaart. Jooksin mõnusal kergel sammul finišist läbi ja tundsin, et kõik on hästi. Ma tegin ära selle 21,1 km ja ma olen elus. Mu jalad ei tudise, pole krampe ega midagi. Ainult ilus kuldne medal kaelas ja juba kallistamegi Marttiga, kes finišeerus napilt 2 minutit enne mind.

Õnnelikud poolmaratoonarid

Minu ametlikuks ajaks tuli 2:38:22, seega sai ilusti täidetud eesmärk joosta poolmaraton alla 2h 40min. Ja pärast võtsime terve hunniku sushit, sõitsime Liinaga meie juurde ja nautisime õhtut!

Mis edasi? Kindlasti tahan poolikut veel mitu korda joosta. Täismaratonini läheb veel aega, aga ma ei välista, et ka selle kunagi ära teen. Selleks tuleb aga kordades rohkem trenni teha ja ma ei ole veel kindel, kas olen selleks valmis. Eks aeg näitab.

Aitäh kõigile kaasaelajatele nii treeningperioodil, võistlusel raja ääres kui pärast õnnitlusi jagades. Sõprade-lähedaste tugi on sellisel teekonnal kõige olulisem asi ja ma poleks seda üksi kindlasti suutnud. Eriti muidugi Martti, kellega me kogu suve selleks asjaks trenni tegime! <3

Tallinna Sügisjooks

Sügisjooks oli üritus, mida me loomulikult ei saanud vahele jätta. Algselt oli plaanis, et see on esimene 10 km jooks, kus jookseme Martti ja Liinaga kolmekesi, aga see juhtus juba augustis Ülemiste Ööjooksul. Küll aga tabas meid Sügisjooksul teistsugune üllatus(pakkumine): kuna issi on Eestis Hoka brändisaadik, toimetas ta muuhulgas ka Hoka tossude teatud mudelite katsetamiseks pakkumisega Sügisjooksu tervitusjooksul ja pakkus meile Marttiga oma 10 km distantsi läbimiseks samuti teistsugust mudelit proovida. Haarasime võimalusest kinni ja saime mõlemad võistluseks Hoka Mach X3 tossud. Martti ägedad neoonkollased ja mina imeilusad neoonroosad.

Oma kaunite laenatud Hoka Mach X3 tossudega

Ausalt öeldes oli see jooks võrreldes Ülemiste Ööjooksuga palju raskem. Ilm oli päris palav ja tunne ei olnud miskipärast kõige parem. Tõenäoliselt oli asi osaliselt (või siis väga suurel määral) selles, et olime eelmise öö maganud väga kehvasti (kodust eemal võõras kohas) ja unetunnid jäid liiga lühikeseks (alla 5h).

Stardi eel

Rada oli iseenesest mõnus ja huvitav. Lihtsalt minek ei olnud hea. Geelid kulusid kõik ära, ka kofeiiniga variant, mille igaks juhuks olin taskusse pistnud. Paar kilomeetrit enne lõppu pidin end ikka väga tagant utsitama, et terveks kilomeetriks kõndima ei vajuks. Viimane kilomeeter mööda Toompuiesteed ja üles Falgi teele oli täielik piin. Kuidagi suutsin end sundida ikka tempot 7 min/km kandis hoidma, sest teadsin, et kohe-kohe saab see õudus läbi.

Mäkketõus finiši eel - see oli ainus nõme asi korralduse juures!

Rõõm selle üle, et tehtud sai

Naljakas lugu juhtus ka - Martti püsis minust terve võistluse eespool, aga (nagu ta pärast rääkis) viimastel kilomeetritel oli tal ikka väga raskeks läinud ja kuidagimoodi õnnestus mul napilt enne lõppu temast mööda joosta nii, et ma isegi ei näinud teda. Muidu oleks kindlasti ju ergutanud ja koos üle finišijoone tulnud, mis oleks nii vahva olnud. Finišis oli live-kaamera üleval ja pärast vaatasime sealt, et ma tulin vaid mõned sekundid enne teda üle finišijoone. Ametlike tulemuste järgi oli meie tulemuste vahe täpselt 16 sekundit. Finiši järel medali- ja veesabas seistes hõikas Liina mulle, et Martti seisab sealsamas ja ma panin teda (ja tema mind) alles siis tähele! Liina arvas juba, et me olime tülli läinud. :D

Kakukolmik

Ülemiste Ööjooks

Ülemiste Ööjooksule regasime end loomulikult koos Liinaga. Erinevalt Rakverest oli siin vaja joosta kaks 5 km ringi, millest ma esialgu eriti vaimustuses ei olnud, aga etteruttavalt võib öelda, et jooksu ajal tegelikult täitsa meeldis nii, sest siis sai elamuspunkte kilomeetri peale palju rohkem ja oli kuidagi tunne, et ma "jõuan kuhugi", sest teisel ringil oli pidevalt äratundmisrõõm - "juba olen siin!".

Team Kakk jooksu eel

Stardikoridoris oodates ja väikest soojendusvõimlemist tehes hakkas muidugi mõnusalt vihma sadama, nii et juba enne jooksu oli päris lõbus olla. Start anti lainetena, mis oli väga tore, sest ei pidanud nii pikalt stardikoridoris jalutama enne kui saab jooksusammule üle minna. Stardijoone ületasime Martti ja Liinaga käsikäes ja kui olime üksteisele mõnusat jooksu soovinud, pani Liina muidugi oma teed minema. Mina ja Martti võtsime rahulikumalt (mina eriti).

Kuna seekord oli ööjooksu ajaks palju pimedam kui Rakveres oli olnud, siis elamuspunktid olid väljas ka erinevate valgusshowdega. Minu kõige lemmikum osa rajast oli stardi eel kõige rohkem kardetud parkimismaja. Seal tuli ringiratast parkimismaja katusele joosta ja siis teiselt poolt ringiratast alla tagasi. Kartsin, et saab väga raske olema ja et olen seal kindlasti sunnitud kõndima, aga võta näpust! Ma jaksasin mõlemal ringil terve parkimismaja joosta ja terve hoone oli üheks suureks showks muudetud - parkimismajja sisenedes olid seal korralikud trummarid koos rahvatantsijatega, enamus majast oli täiesti kottpime ja valgust andsid diskolambid, laserid ja värvilised prožektorid, mis muusika mürtsudes ringi tõmblesid - ühesõnaga täielik futuristlik diskopidu.

Ringil oli ühes kohas joogipunkt, mille ma esimesel ringil poolkogemata vahele jätsin (märkasin seda liiga hilja ja kuna huvilisi oli palju, otsustasin mitte peatuda). Teisel ringil ikka haarasin sealt midagi. Mingil hetkel vaatasin kella pealt, et tempo on päris hästi 7 min/km ligidal püsinud (mis minu jaoks oli täiesti ootamatu ja üllatav) ja kuna jaksu veel oli, siis püüdsin seda ka hoida. Viimasel kahel kilomeetril nõudis see muidugi rohkem pingutust, aga püüdsin endast kõik anda ja isegi natuke juurde panna. Kaks viimast kilomeetrit olidki mul kõige kiiremad - 6:24 ja 6:07 min/km. Ausalt, see oli asi, mida ma absoluutselt ei oodanud! Loomulikult olin ma finišeerudes täitsa läbi, aga see nagu oligi asja point vist. :D Igatahes pidas täielikult paika see teooria, et tuleb alustada rahulikumalt ja kui lõpupoole veel midagi alles on, siis see on see hetk, mil kõik endast välja panna.

Juhhuu! Tehtud!

Kui pärast medali saamist jalutasin kohta, mille olime Martti ja Liinaga kohtumiseks kokku leppinud, siis neid seal ei olnud. Helistasin Marttile, et kus olete, ja selgus, et nemad seisid finišikoridori ääres ja ootasid, millal ma tulen. Nad olid väga üllatunud, kui kuulsid, et mul juba medal käes ja neid otsin. Et ületasin kõigi meie kolme ootusi oma ajaga. Ametlikuks ajaks tuli 1:07:37 ja erinevus minu kellaga vaid 4sek. Seega võrreldes Rakverega parandasin 10 km aega ligi 10 minutit! Muidugi mu oma kell mõõtis Ülemiste raja kogupikkuseks veidi vähem kui 10 km (no mingi 9,7 km), niiet võib ka võrrelda nt keskmiseid temposid: Rakveres 7:36 ja Ülemistel 6:59 min/km, mis on ikka päris suur vahe.

Näost punased Kakud õnnelikult finišis

kUHHUUskümmend

Kuna meil Marttiga sai sel aastal kahepeale kokku 60 aastat vanust täis, siis olime juba vähemalt aasta varem mõelnud, et miks mitte teha selleks puhuks üks mõnus aiapidu sõpradele - lihtsalt niisama. Aiapidu ikkagi ei tulnud, aga selle asemel täitsime ühe minu pisikese unistuse - korraldada heategevuslik spordiüritus. Mitte midagi suurt, aga sellegipoolest tähenduslik. Lõime Facebooki ürituse kambale toredatele sõpradele, kus küsisime oma suure ümmarguse 60 auks kõigilt neile endile sobivas summas annetust ning lubasime iga annetatud euro eest kahepeale sama palju kilomeetreid rattaga läbida. Üritus jäi avatuks kaheks nädalaks. Kogutud raha lubasime annetada Kitten Help MTÜle, kes tegelevad vastsündinud ja/või ema kaotanud kassipoegade päästmisega.

Kahe nädala peale kogusime kokku 155 € ja ratastega käisime väljas kolmel korral, mil kogusime sõidukilomeetreid kokku 155,2. Väga tore oli. Viimane sõit sai kõige pikem - 43,5 km, sest ühtlasi oli tegu Garmini 40 km rattasõidu badge'i nädalavahetusega, seega mõtlesime, et miks mitte ühendada kasulik kasulikuga ja ka see badge endale teenida.

Tähistame väljakutse lõppu jäätisega

Kui üritus oli läbi saanud, kirjutasin Kitten Helpile meie väikesest ettevõtmisest ja kuna meil oli soov oma annetus füüsilisel kujul nendeni viia, siis küsisime, millest neil kõige enam puudus on. Leppisime kokku, et kuna olime niikuinii ka enda karvikutele Zooplusist toidutellimust tegemas, siis paneme samasse tellimusse ka kassipoegadele mõeldud ja eeskätt seedimisprobleeme (mida pisikestel päästetud kassipoegadel pidavat tihti esinema) toetavaid toitusid ja probiootikume. Selleks, et seda kraami kiisupoegadele veidi rohkem saaks, panime sõprade annetustele natuke omalt poolt veel lisaks.

Annetused Kitten Helpile (aitäh foto eest, Jeran!)