21 - täis õnne ja naeru

Mu kasiinoikka jõudmise päev algas väga varakult ja väga suure üllatusega. Martti suutis end üles ajada VÄGA vara. Mina siis pikutasin voodis ja üritasin end tagasi magama sundida, aga uni oli juba otsustanud minna. Mõtlesin jupp aega, kas käia vetsus või ei, kuna see oleks veidi awkward, kui vetsust välja tulen ja Martti ootab mind... Noh lõpuks ma ikka käisin hästi kähku ära. Ja siis ootasin veel mingi forever voodis.

Kui lõpuks esikust kolistamist hakkas tulema, siis pigistasin silmad kinni ja ...teesklesin magamist. Ja siis kui nad (!) laulma hakkasid, tegin silmad lahti ja üllatus-üllatus, Liisi oli seal. Martti oli actually talle teise linna otsa järgi sõitnud, et nad saaksid mind koos üllatada. Ja neil oli 21 küünlaga tort ja puha (kuigi tordil oli neid vaid 3 ja ülejäänud 18 olid ümber tordi teeküünaldena, kuna muidu poleks tordist eriti miskit alles jäänud).

Kooli jõudes jätkus päev vähemalt sama armsalt. Claudia, Kerttu-Liis ja Monika olid kuskilt kunagisest vestlusest välja noppinud, et ma pole kunagi massaažis käinud ja kinkisid mulle tunniajase massaaži! See läheb realiseerimisele tõenäoliselt siis, kui eksamiperiood läbi saab.

Lahkusime Claudia ja Monikaga koolist tsipa varem, et minna minu poole. Paar tundi saime seal niisama oldud ning seejärel jalutasime Roomscape'i. Meil kõigil oli tegu esmakordse põgenemistoa külastusega, mistõttu olime võrdlemisi elevil. Ja see kogemus oli seda väärt! Enne tuppa sisenemist loeti sõnad peale, mida teha ja mida mitte ning lubati paar eset laua pealt kaasa valida.

Igaks juhuks väga detailselt ei räägi, järsku keegi kavatseb minna, aga ütlen üht - jube põnev oli. Algul oli päris hirmus, aga peagi oli juba lõbus ja irvitasime veriste jalgade üle, mida Claudia kaenlas kaasas tassis.

Õhtul käisime veel Marttiga Aasia restoranis söömas, mis oli mega mega hea.