Maijooksu nädalavahetus

Olin selle aasta Maijooksu juba pikalt ette planeerinud (osaluse ostsin ära juba oktoobris). Kui nad siis kuulutasid, et sel aastal tuleb Maijooks kahepäevane ja lisaks laupäeva traditsioonilisele 7 km jooksule saab pühapäeval joosta ka poolmaratoni ja/või teatepoolmaratoni, siis teadsin kohe, et mina pean kindlasti ka pühapäeval jooksma, kuna sellisest ajaloolisest asjast ma kõrvale ei taha jääda.

Algul hellitasin mõtet, et äkki isegi jõuan piisavalt trenni teha, et ise see 21,1 km ära joosta, aga tegelikult sain ise ka aru, et mõistlikum oleks leida omale teatepoolmaratoni tiim. Kuna nii Liina kui Kaja jooksevad, siis esimene mõte oli teha see teatejooks kahe emafiguuriga, mis oleks superlahe olnud. Liina aga suhtus ideesse selliselt, et kui mul kedagi muud võtta pole, eks ta siis tuleb (sest ei jaksa kaks päeva järjest võistelda) ja Kaja tundus algul küll huvitatud, aga siis selgus, et neil samal päeval hoopis pulmaminek, seega see tore mõte jäi pigem katki. Siis aga tuli välja, et Siret tunneb teatepoolmaratonil osalemise vastu huvi ja panimegi kokku Eriolümpia naiskonna - mina, Siret ja Inge (Eriolümpia sportlasliider).

Laupäeval oli ilm väga päikseline ja jooksmiseks isegi natuke liiga palav. Ma olin endale peas mõelnud eesmärgiks eelmise aasta tulemusest kiiremini joosta. Ootasin jooksu väga ja minek oli tegelikult mõnus (eriti võrreldes eelmise aastaga). Küll aga selgus, et nad olid sel aastal rada korralikult muutnud, mis tähendas, et 31 tõusumeetri asemel oli neid 48. Esimene tõus oli napilt 2 km peale starti ja see oli Kose teed mööda üles Maarjamäele, mis tõmbas mind päris korralikult läbi. Võibolla oli asi raskemas rajas, võibolla palavas ilmas või milleski muus, aga mu ametlik lõpuaeg tuli eelmise aasta omast täpselt minut aeglasem. Küll aga Garmini järgi tuli mu tempo eelmise aasta omast 2 sek/km kiirem! :D Positiivsena võib aga välja tuua seda, et kui eelmisel aastal mul peale Maijooksu sääred ikka KORRALIKULT krambitasid (mis siis, et võtsin regulaarselt magneesiumi), siis sel aastal ei tundnud ma mitte kui midagi, seega tegelikult oleks võibolla isegi võinud kiiremini joosta. Ja minule näitas see seda, et vorm on aastatagusega võrreldes ikkagi parem.

Pühapäeval oli lauluväljakul igasugu sagimist ikka palju vähem, sest osalejaid oli eelmise päeva 15 000ga võrreldes ainult tuhande ringis. Sai mõnusalt expo lettide vahel ringi vaadatud ja hommikut nauditud. Siret saabus kl 9 bussiga Tartust ja jõudsime enne kella kümnest starti isegi paar sõna juttu ajada ja pilti teha. Mina jooksin teatejooksus esimest vahetust, Siret teist ja Inge kolmandat. Olin natuke ärevil, sest kuigi me ei tulnud mingit tulemust tegema, vaid pigem nautima, siis sees oli ikka selline tiimitunne, et ma ei saa ju mingi aeglane lontija olla. Mõtlesin küll, et kuidas ma peale eelmise päeva pingutust nüüd sama hästi peaksin jaksama joosta, aga otsustasin lihtsalt anda endast parima.

Ma olin hommikul ikka väga väsinud ja ainus mõte mu peas oli: "miks ma seda jama täna tegema pean?!"

Minu õnneks oli ilm pühapäeval veidi jahedam ja pilvisem ja mis mind eriti rõõmsaks tegi - rada oli sama, mis eelmisel aastal, mitte see, mis eelmise päeval! Minek oli ikka väga mõnus. Kuna Martti oli varahommikul juba konverentsile lennanud, oli ta minu jooksu ajal parasjagu Stockholmis vahemaandumisel aega parajaks tegemas ning ta sai mu jooksu vaadata Garmin LiveTrackis. Kujutasin kogu aeg ette, kuidas ta seal imestab, et mu tempo igal kilomeetril ikka nii hea on (arvestades eelmist päeva) ja see andis kuidagi ekstra motivatsiooni juurde. Lõpptulemuseks tuli 20 sek/km kiirem keskmine tempo kui eelmisel päeval!!! Vot see oli tulemus, mida ma ei olnud oodanud ja mida mul oli raske uskuda. Teatepulk läks edasi Siretile ja siis Ingele ja lõpptulemuseks saime omale aja 2:31:06. Teatepoolmaratonil osalenud 108st naiskonnast saime 102. koha.

Eriolümpia naiskond - mina, Siret, Inge

Laupäev: 7 km, keskmine tempo 7:54 min/km

Pühapäev: 7,4 km, keskmine tempo 7:34 min/km

Tartu Maastikumaratonile kaasa elamas

Kevadisse jooksuplaani mahub meil palju! Tartu Maastikumaratonile läksime sel aastal aga kaasaelajatena, sest tundus lahe. Ja oligi, megalahe!

Valisime kodus hoolikalt, et kuhu me raja äärde läheme, et saaks autoga ligi ja ei oleks täpselt teeninduspunktis ka. Ja samuti tahtsime me, et oleksime pigem "lambikas" kohas, mitte kuskil, kus nagunii on palju kaasaelajaid. Muidugi valmistasime toredad sildid, millega jooksjatele naeratusi näole tuua (sõna otseses mõttes). Kaasa läksime elama umbes-täpselt poolmaratoni jooksjate poole tee peale. Autoga kohale sõites oli viimane teejupp ikka no täielik pommiauk. Mõtlesime korraks isegi, et oli seda nüüd vaja ette võtta. :D Aga parkisime end kuhugi teeserva ära ja jalutasime veits alla kilomeetri sinna, kus tahtsime oma siltidega chillida.

Ja me saime jooksjatele nii palju emotsioone jagatud! Megavahva oli! Paljud kommenteerisid, et oleme nii heas kohas ja nii toredad sildid ja üldse toredad kaasaelajad. Me olime muidugi seal kohas ainsad ka (paarsada meetrit pärast meid oli teeninduspunkt). Martti hoidis silti "Vajuta siia, saad jõudu!" ja seda vajutati ikka korralikult. Iga kord, kui keegi "nupule vajutas", hüüdis Martti kõvasti järgi "JÕUDU! JÕUDU! JÕUDU!". Appi, meil oli nii lõbus! Andis täiega energialaksu päevaks kaasa!

Ja eriti lahe oli pärast näha Tartu Maratoni Facebooki lehel meie pilti "esmaste emotsioonide" postituses.

Foto: Tarmo Haud

Suurjooks ümber Viljandi järve

Eile jooksin oma elu esimese Viljandi järvejooksu. Olin päääris närvis, sest rada oli 12 km ja olin pigem kuulnud ainult jutte, et "see on nii raske rada". Meil on kodu ümbruses erinevad teelõigud ja tõusud omavahel ära nimetatud. Martti, kes eelmisel aastal oli seal juba jooksnud, ütles, et kõige hullem tõus on nagu kaks meie kodust u 2,5 km kaugusel olevat Maasikamäge.

Start anti Viljandis traditsioonilise Vangelise "Conquest of Paradise" saatel ja esimesed 1,5 km läksid päris kenasti, aga siis jõudsime Huntaugu mäele. No see mägi oli pigem nagu neli Maasikamäge ja sellest üles ronimine võttis ikka parasjagu läbi, nii et ma üles jõudes mõtlesin, et kas jaksangi enam joosta. Natuke maad edasi sörkides leidsime aga Kajaga üksteist ja ta liitus minuga edasiseks. Kaja ajas muudkui juttu ja nii oli väga tore edasi kulgeda. Pärast tuli välja, et Huntaugu mägi oli Marttil üldsegi meelest läinud ja et ta oli mingit teist tõusu mõelnud, mida Maasikamäega võrdles.

Kuna olime Marttiga sisse lülitanud ja Garmin LiveTracki, siis saime üksteise liikumisel silma peal hoida. Alates u 6. kilomeetrist vaatasin kaardilt, et ta kogu aeg selline 50-100 meetrit minust eespool ja varsti märkasin teda päriselt eespool jooksmas ka. Sealt alates jahtisin Marttit õige mitu kilomeetrit ja tegin endale eesmärgiks Martti enne finišit kinni püüda. Probleem oli aga selles, et Martti arvas kaarti vaadates, et mina olen TEMAST eespool ja üritas mingit nähtamatut Kreetet püüda, mis tähendas, et tema aina üritas pingutada, et "mulle järele jõuda", mis tegi mul omakorda tema püüdmise raskemaks.

Paar kilomeetrit enne lõppu sain Martti kätte. Mul oli vist selleks hetkeks rohkem energiat (või tahtejõudu) alles ja Marttil oli pärast meie kohtumist juba päris raske, aga Kaja ikka utsitas teda edasi, et saaksime käest kinni finišeeruda, mis lõpuks ka juhtus. Väga armas lõpp väga raskele jooksule. :) Aa ja mul on nüüd parema jala suur varvas lilla, sest rada oli nii tõusude- ja langusterohke, et jalg kippus palju vastu tossunina põrkuma.

Pärast läksime VLND-sse ja võtsime burgeri ja friikaid.

Rajavalikud: pargist (mitte linnast), mööda teed (mitte mudarada)

Numbrid: 11,95 km, keskmine tempo 8:42 min/km