Päikselised jõulud

Jõululaupäev algas kauni päiksesäraga. Sõime ahjust tulnud saiakesi ja muidugi ei ole meie kingitraditsioonid selles osas muutunud, et avasime pakid kärsituse tõttu juba hommikul. Martti sai minult kontserdipiletid, kokaraamatu ja näoseebi. Minu pakist vaatasid vastu aiatööriistad! :P

Päevaseks tegevuseks olime planeerinud jalutuskäigu looduses. Martti valis mingi Emajõe kaldal oleva umbes 3-kilomeetrise matkaraja, mida avastama läksime, ja see oli imekaunis. Rada oli hästi tore - osaliselt lume ja jää all olevat laudteed pidi ja osalised läbi metsa. Ilm oli ka imekaunis.

Koju tagasi jõudes olime miskipärast jube väsinud ja tegime diivanil umbes 2h uinakut. Kui lõpuks ärkasime, kaalusime, et kas üldse hakata jõulupidusööki valmistama, et äkki viskame lihtsalt hädaabiolukordades mõeldud külmutatud pitsad ahju ja asi ants. Lõpuks võtsime end siis ikkagi kokku ja kukkusime vaaritama. Ja ikka verivorstid, kapsas, kartulid (me tegime kartuliputru sel aastal), liha, kaste jne. Ausalt, seda sööki sai nii palju, et me oleks mõlemad oma pered võinud ära toita. Etteruttavalt ütlen, et me sõime seda kahekesi veel neli päeva.

Sünnipäev

Mu 27-aastaseks saamise päev oli väga vahva. Martti oli planeerinud mulle mingeid üllatusi, mis kohe hommikul algasid. Ma olin osaliselt ära arvanud, mis me teeme, sest mulle olid koti pakkimise juhised antud. Nimelt algas hommik VSpas sulistades-saunatades, mis oli niiiii mõnus. Ja edasi viis Martti mind Creppi hommikust/lõunat sööma, kuhu üllatus-üllatus, tuli ka Claudia.

Õhtu poole kodus olles olime plaaninud õhtusöögiks pitsat teha ja Martti käis muudkui pinda, et äkki hakkaks juba toimetama. Mina ei tahtnud üldse veel, sest mul ei olnud veel tühja kõhu tunnet, aga lõpuks siis hakkasime tegema, sest Marttil oli väga vaja. :D Selgus, et ega tema utsitamine polnudki tema suure nälja tõttu, vaid sellepärast, et kolmas üllatus oli Sami ja Laura küllatulek. Ühesõnaga panime pitsa ahju ja mängisime lauamänge ja veetsime hästi mõnusa õhtu. Isegi ühtegi pilti ei jõudnud terve päeva jooksul teha, nii tore oli. :D

Purustatud tomatid purki

Mul on juba ammu suureks unistuseks olnud ise purustatud tomatite purki tegemine. Esiteks meeldib mulle hoidiseid teha, teiseks tarbida, kolmandaks on see majanduslikult mõistlikum ja neljandaks ka keskkonnasõbralikum. Seega kui ma nägin, et Tartu toidujagamiskappidesse on suurem kogus tomateid toodud, keerasime autonina teele ja läksime saagist oma osa saama. Kahjuks olid kappides alles vaid inetumad ja lödimad tomatid, millest kindlasti vähemalt pooled juba hallitasid, aga õnneks ei ole purustatud tomatite tegemisel tomatite kaubanduslik välimus kuigi oluline. Sorteerisin valikust enam-vähem kenamad välja (mis ei hallitanud) ja kokku sain kuskil 6-7 kg tomateid. Tasuta!

Ma ei olnud kindel, palju ma purki teen ja palju sellest üldse tuleb, nii et ma ostsin igaks juhuks veel umbes 3 kg juurde. Kuna see plaan tekkis nii äkki, siis oli muidugi vaja ka purke soetama minna. Leidsin erinevaid sobilikke ja läksime koju, kus ma pidin tomatiteoga kohe pihta hakkama, sest need tomatid enam kaua seisnud ei oleks.

Lõikasin kõigilt tomatitelt varrekohad välja ja tegin nad sektoriteks. Kokku möksitasni vist kolm potitäit tomateid? Või kaks, enam ei mäletagi. Kokku oli tomateid igatahes 9,5 kg ja lõpptulemust umbes 8 liitrit. juurde ei lisanud neile mitte midagi, isegi soola mitte. Maitsestan siis, kui üks kord neist süüa teen.

Vormsit avastamas

Selleaastased suve/sügispäevad veetsime regiolastega Vormsil. Kuna ma polnud Vormsil varem käinud, olin täitsa põnevil. Sõit Rohukülla algas võrdlemisi vara hommikul ja kestis natuke üle kolme tunni. Ma olin endale muidugi nii kudumist kui lugemist kaasa võtnud. :)

Vormsi kaubamaja, kust kohalikku pruulitoodangut ostsime

Vormsile jõudes külastasime kohalikku käsitöökeskust/muuseumit, kus mul vähemalt oli küll väga huvitav. Üks naisterahvas rääkis meile Vormsi rahvariietest ja kommetest ka. Millalgi saime oma kompsud ööbimiskohta ära paigutada ja meile tehti terve saare tuur (bussiga). Vormsil on lõuna- ja põhjaring (mis tegelikult on ida- ja läänepoolsed kaheksakujulise tee osad), mida mööda me sõitsime.

Käsitöökeskus/muuseum

Meie giid oli hästi tore, rääkis palju Vormsi ajaloost, kommetest, tegevusaladest, ehitistest jne. Külastasime näiteks maailma suurimat rõngasristide kogu (kalmistut, kus on 338 rõngasristi) ja Saxby majakat, mille kohta liigub (tõenäoliselt väär) legend, et see on Eiffeli projekteeritud.

Rõngasristid; vanim aastast 1743

Saxby rannal, seal kuskil puude taga on Saxby majakas

Leidsin merikapsast ka

Vahepeal saime süüa ka muidugi ja toit oli väga maitsev. Ja siis olid meile planeeritud mõned tubased ühistegevused, mängud ja viktoriin. Mina ei jaksanud kaua üleval olla ja peale organiseeritud tegevusi läksin üles magama.

Ühe mängu jaoks oli vaja paberlaevukesi voltida

Hommikul peale sööki tegime veel mõned ajurünnakud-mõtlemisharjutused Regio heaks ja siis saime vaba aega, et käia näiteks umbes 7-kilomeetrisel Rumpo matkarajal, mida enamus ka tegi. Rada mulle väga meeldis - oli omapärast loodust, mägiveiseid, kauneid vaateid. Kuna meri oli meie sealoleku ajal erakordselt madalas seisus, sai kõndida ka täitsa Rumpo nina lõpuni ja sealt edasi Korsetile.

Meiega sõbrustama tulnud mägiveis

Ninaots paistab

Ja siis algaski tagasitee. Mina jäin igatahes super rahule selle minireisiga! :)

Esimese aasta aiasaak

Talvel mõtlesin küll, et võiks ju juba kohe sel aastal aeda kasvuhoone paigaldada ja hullult pihta hakata, aga mida kevade poole aeg jõudis, seda enam tundus see pigem ebamõistlik. Esiteks ei olnud ma kindel, kuhu ma selle panna tahan. Teiseks ei olnud ma kindel, kui suurt ma soovin (see sõltub ju asukohast ka). Ja kolmandaks tahtsin ma ühe kevade-suve vaadata lihtsalt, mis meil aias toimub ja kuidas tunne on.

See tähendas, et suuremas koguses tomateid-kurke sel aastal ei tule, aga rõdule mõned kirsstomatitaimed panin ikka. Kui nad kandma hakkasid, oli mõnus iga päev või paari päeva tagant peotäis korjata ja neid magusaid-magusaid tomatikesi kommidena suhu pista. Samuti panin rõdule kaks Cayenne'i tšillitaime lootuses sügiseks omakasvatatud tšillikaunu saada.

Suvi oli kaunis ja päikseline ja tomateid sain hulganisti. Samuti korjasime oma ainsa punase sõstra põõsalt kolm liitrit sõstraid, mille panime sügavkülma, et saaks talvel smuutidesse vitamiine panna. Meil on ka tikripõõsas, aga sellel on jahukaste kallal ja sealt ei saanud midagi kahjuks. Pisike õunapuu on meil ka, aga sellel on vaid pisikesed ubinad küljes. Kõige suurema ja rikkalikuma saagi andsid meile meie kolm kreegipuud. Kreeke korjasime ikka liitreid ja liitreid - osa sõime niisama, osa viisime külakostiks Siilitarre, osa viisin tööle ja osast tegime kreegimoosi. Ma polnud viimast (vist) kunagi söönud, tegemisest rääkimata ja ma polnud kindel, kas see mulle maitseda võiks, aga kui valmis moosi mekkisin, tundus see imehea (pisut kirsimoosi moodi).

Punased sõstrad sügavkülma

Tuleviku tarbeks moosi koostisosad ja vahekorrad: umbes 3,2 kg kreeke (kividega), törts vett ja umbes 650 g moosisuhkrut. Kõige tüütum kogu protsessi juures oli kreekidest kivide eemaldamine, sest toorelt seda teha ei saanud (kivid olid liiga kõvasti kreekide sees kinni). Seega pidin kogu mögina poole keetmise ajal sõelast läbi laskma ja sealt kõik kivid ükshaaval välja noppima. Kokku tuli umbes 2,5 liitrit moosi, mida pole just teab mis palju, aga jäin rahule.

Moosikreegid

Kivide moosist välja noppimine

Veel kuuluvad suvise saagi hulka erinevad teed. Meil on naabriga kahepeale suur pärnapuu, millelt korjasime Marttiga korraliku koguse pärnaõisi. Samuti kasvavad kohe kodu juures nurmenukud, millelt korjasin õisi. Mõlemad kuivatasin ja panin purki. Nurmenukuteed olen juba mitu korda joonud ka ja see on väga maitsev - isegi kuivatatult on need magusad, sest nad olid korjates magusat nektarit täis.

Nurmenukud kuivamas

Trad.Attack! Make Your Move finaal

Enam-vähem kohe, kui Trad.Attack! kunagi talvel? eelmisel sügisel? kuulutas, et sel suvel tuleb neil Eestis vaid üks (väga epic) kontsert, ostsime Marttiga piletid ära. Ja ausalt ka, see oli väga epic. Sõitsime bussiga linna ja jalutasime kesklinnast Tartu lauluväljakule. Piletikontroll läks väga sujuvalt. Pisut jalutasime kontserdialal ringi, aga üsna ruttu leidsime endale istekohad ja kuulasime natuke soojendusbände, mis olid okeid, aga mitte otseselt minu maitse.

Teel lauluväljakule

Peagi saabusid ka Samuel-Laura ja kunagi jõudsid ka Claudia ja Kerly. Käisime veel Claudiaga pilti tegemas fotoseina ees, mis juhuslikult oli ka Tradi viimase albumi kujunduse osa.

Fotoseinaga

Enne, kui Trad jõudis lavale tulla, kolisime omadega juba lava ette (mina, Martti, Claudia ja Kerly), et ikka head kohad saada. Ja kontsert oli muidugi ülikõva! Raudselt üks selle suve paremaid õhtuid. Kõige ilusam oli siis, kui oli "Tehke ruumi" vahemäng ja ilutulestik ja siis tuli tõesti pisar silmanurka. Tantsida ja mõllu panna sai ikka kõvasti ja lõpuks olime ikka jube väsinud... Seejärel jalutuskäik Claudia juurde, kes oli lahkesti olnud nõus meid pärast kontserti koju viima, sest auto oli meil ju remondis. Mulle jäid kogu õhtust küll ainult head ja soojad mälestused!

Esimest korda elus mustikal

Ma ei ole kunagi metsas mustikal käinud. Ma mõtlen niimoodi, et kummikud jalga ja ämbrid kaasa jne. Kuna ma väga armastan mustikaid ja mustikamoosi, siis tahtsin sel aastal hirmsasti minna ja õnneks haaras ka Claudia sellest ideest kohe kinni. Olime planeerinud ühe ilusa laupäeva, aga kahjuks jäi Claudia enne seda haigeks, nii et pidime oma korilasepäeva nädala võrra edasi lükkama.

Ma ei olegi nüüd kindel, kas jõudsime liiga vara või hilja, aga pigem tundus selle viimase variandi poole kalduvat. Me kumbki ühtegi head kõrvalist mustikakohta ei teadnud, nii et valisime ühe RMK metsa, kus metsa kirjelduse järgi võiks ka mustikaid kasvada. kasvaski, palju-palju, aga suur osa oli juba ära korjatud. Eespool olid alles vaid kribulamad marjad. Kuskilt tagantotsast leidsime ühe puuümbruse, kus oli rohkelt priskeid mustikaid ja kokkuvõttes saimegi kahepeale umbes ühe liitri jagu marju. Noh, kogemus seegi :D

Tegus aastapäev

Õnneks ei olnud meil enda suhte aastapäevaks erilisi plaane tehtud, sest eelmisel nädalal juhtus meil õnnetu kokkupõrge metskitsega, mille tagajärjel kitseke kahjuks eluga hüvasti jättis ja meie auto puksiiriga minema viidi. Ainult poolteist kilomeetrit kodust eemal! Sellegipoolest läks meie aastapäev superhästi ja jäime mõlemad ülimalt rahule. Esialgu olime mõelnud minna koduvallas asuvasse kalarestorani sööma, aga ilma autota jäi see plaan katki. Võtsime siis kätte ja läksime hoopis õue, et natuke ehitada ja askeldada.

Martti võttis kätte ja ehitas endale/meile töölaua, mida saaks edaspidi garaažis ja õues ehitamisel kasutada. Olgu mainitud, et kogu laua disain on minu mõeldud, Martti oli ainult suurepärane meistrimees ja klopsis asja kokku. Kindlasti oleks saanud selle laua ka palju ilusamalt teha, aga kuna meil oskustest veel napib ja materjaliks kasutasime erinevaid jääke, mis eelmistest omanikest alles, siis tuli ta selline nagu tuli. Aga garaaži töölaud ei peagi mingi iludus olema, nagunii saab vatti ja kulub inetumaks ajaga.

Jalad tahame veel natuke lühemaks võtta, et laud oleks mugavamal kõrgusel

Minu imeline idee oli lisada laua tagumisse serva töövahendite sahtel

Mina kasutasin samuti aega otstarbekalt ja katsin puidukaitsevahendiga laudu, millest kavatseme endale kompostikasti ehitada. Juba talvest saati igatsen, et meil oleks kompostikast ja äkki järgmisel kevadel saame juba mõnuga enda komposti tootma hakata... Nii kahju on kõike seda head kraami prükkarisse visata, mis muidu mõnusaks mullaks muutuks ja meie taimi kosutaks.

Õhtu lõpetasime mõnusalt filmi vaadates ja maskitades. :D

Rally Estonia

Me pole kunagi kuigi suured rallifännid olnud, aga kui isa ja Kaja pakkusid, et võiksime nende Lõuna-Eesti spordipessa Rally Estoniat vaatama minna, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Täpselt nende maja ees pidi olema ühe kiiruskatse finiš.

Oma autoga maja juurde sõita ei saanudki, sest teeots oli juba kinni pandud, nii et viimase kilomeetrikese tulime jala. Kohal oli veel teisigi ja enne ralli algust jõudsime grillida ja süüa ja niisama jutustada. Korraks käis läbi ka jalgrattaseltskonnaga Kersti Kaljulaid, kellele jagasime hapukurki ja rääkisime mõne sõna juttu. Naljakas, kui väike on Eesti ja kui lähedased on siin tegelikult eri asjadega tegelevad inimesed.

Ralli ise oli väga äge! Enne finišijoont oli korralik kurv ja väike küngas, seega saime vaadata, kuidas autod enam-vähem lendasid üle finišijoone ja seejärel kiirelt pidurdama kukkusid. Ka Ott Tänaku finišeerumise nägime ära. Meile oli euroalustest mõnus platvorm ehitatud, kust otsast oli väga tore rallit vaadata.

Grillipäev Ramsesega

Käis ühel ilusal suvepäeval Ramses meil külas. Tegime aias grilli ja mõnulesime ja nautisime suve. Linnast olime ostnud ka suure hunniku maasikaid ja mureleid, mis olid ülimaitsvad. Ja grillmeister Martti sai väga hea lihaga hakkama.

Maria külas

Maria tuli mõneks nädalaks Šotimaalt Eestisse ja muidugi kutsusime ta endale ka külla, sest ta polnud veel meie uut kodu näinud. Kiisudest rääkimata. Veetsime ülimõnusa päeva/õhtu meie pool, rääkisime kõigest ja jõime veini jne. Ta ööbis meie juures, et järgmisel päeval edasi Pärnusse sõita, kus ta pidi pereliikmetega kokku saama, et telkima minna. Eks kui ainult kord-paar aastas kodumaale jõuda, tuleb ikka viimast võtta ja võimalikult palju asju teha.

Tarbatu pidu

Elise ja Roomet käisid meil juba talvel külas ja kutsusid meid suveks enda rahvatantsuansambli suurele esinemisele, millega me muidugi kohe nõus olime. Elise hoiatas meid, et võtku me kindlasti endale istumisalused kaasa, kuna esinemine toimub Luke mõisas värskes õhus.

Kontsert-etendus oli väga pikk ja põhjalikult ette valmistatud. Vaheklipid olid kohati täitsa lõbusad ja tantsud väga kenad. Kogu üritusel oli kolm osa, millest kaks toimusid ühel alal ja viimasek jaoks liikusime läbi hämarduva metsa teise lava juurde. Tee oli tõrvikutega kaunistatud ja üldse oli selline natuke müstiline tunne. Ka kontserdi viimane osa oli hoopis teistsugune ja kõik oli väga põnevalt läbi mõeldud.

Kõige lemmikumad tantsud, mida esitati, olid mu jaoks Lilled juustes, Laanetants, Õlletegu, Simmanilugu, Seppade tants, Pulgatants ja Paistuse sõnad (ehk nn Kollitants).

Elva kohvikutepäev ja Tartu Hansalaat

Sellised toredad sündmused sattusid ühele päevale ja otsustasime hommikusöögiks Elvasse sõita, seejärel Tartus Hansalaadal ringi vaadata ja seejärel Samueli ja Lauraga Elvas kokku saada. Hommikul sõime ühes nunnus kohvikus pannkooke, mis olid väga maitsvad. Tartus Hansalaadal oli ka väga tore - mulle hirmsasti meeldis igasugu laatadel käia! Ma ei lähe sinna enamasti üldse mõttega igasugu kraami osta, mulle lihtsalt väga meeldib seal ringi vaadata, aga noh, muidugi me ostsime ka üht-teist.

Lõuna tegime taas Elvas - kõigepealt sõime sõdurisuppi ja seejärel käisime ühes kodukohvikus, kus pakuti väga maitsvat ulukilihaga hautist. Pärast jalutasime veel Elva vahel ringi, käisime järve ääres ja rääkisime igasugust juttu. :)

Lohe ja Lulu

Natuke muretsesime, et kuidas Lulu ja Lohe üksteisega lepivad ja harjuvad. Lulu osas olime pigem arvamusel, et ta väga vaenulik ei ole, sest ta on nii sõbralik ja pigem rahumeelne kassike. Sellegipoolest hoidsime neid algul pigem eraldi aladel ja lasime järelevalve all vahepeal üksteisega tutvuda. Algul oli ikka väga naljakas, kui tõredad nad üksteise vastu olid. Karvad läksid ikka nii turri ja sisisesid-kõhisesid üksteise peale ja andsid käpaga jne.

Uksealused mängud

Kogu tutvumine võttis umbes nädal aega, mille jooksul magas Martti kõik ööd elutoas, sest me ei saanud kasse ööseks kokku lasta ja kui kassid olid eraldi, aga meie kahekesi magamistoas, hakkas eraldi olev kass mäuguma (või Lohe puhul piiksuma-vääksuma) ja ust kraapima, nii et lihtsam oli ka mõned ööd eraldi tubades magada.

Lulu oli juba paari päevaga Lohega nii leppinud, et keeras end Lohe ees selili (kõht ülespoole olek näitab usaldust) ja proovis Lohet mängima kutsuda. Lõpuks, umbes nädala möödudes oli aga Lohe ka uue eluga nii harjunud, et lasi juba Lulut enda lähedusse ja Lulu sai juba Lohekest emalikult limpsida. Sõprus oligi sõlmitud :)