Magister Martti

Martti on olnud megatubli ja jõudnud nii kaugele, et oli aeg see magistrikraad kätte saada ja koolikott (vähemalt mõneks ajaks) nurka visata. Magistritöö kirjutamine oli loomulikult omaette ettevõtmine. Eks ma püüdsin teda sellega igati aidata (tööd mitmekordselt üle lugedes, õigekirja parandades ja lauseehitust toimetades ja kasvõi lihtsalt kirjutamismaratonidele kohvi tuues). Suurt abi sai ta ilmselt moraalses mõttes ka Eliselt, kellega nad seda kadalippu koos läbisid (küll eri erialadel). Aga lõpuks sai kirjutatud magistritöö teemal "Automaatkontrollide arendus õppetöö tagasisidestamiseks aines Andmebaasid" ja kaitstud edukalt kõige kõrgemale hindele!

Kohvitellimus magistritöö kirjutajaile

Lõputöö esitamise õhtu

Kaks kõige tublimat magistranti

Kõige lähematega

Tegus aastapäev

Õnneks ei olnud meil enda suhte aastapäevaks erilisi plaane tehtud, sest eelmisel nädalal juhtus meil õnnetu kokkupõrge metskitsega, mille tagajärjel kitseke kahjuks eluga hüvasti jättis ja meie auto puksiiriga minema viidi. Ainult poolteist kilomeetrit kodust eemal! Sellegipoolest läks meie aastapäev superhästi ja jäime mõlemad ülimalt rahule. Esialgu olime mõelnud minna koduvallas asuvasse kalarestorani sööma, aga ilma autota jäi see plaan katki. Võtsime siis kätte ja läksime hoopis õue, et natuke ehitada ja askeldada.

Martti võttis kätte ja ehitas endale/meile töölaua, mida saaks edaspidi garaažis ja õues ehitamisel kasutada. Olgu mainitud, et kogu laua disain on minu mõeldud, Martti oli ainult suurepärane meistrimees ja klopsis asja kokku. Kindlasti oleks saanud selle laua ka palju ilusamalt teha, aga kuna meil oskustest veel napib ja materjaliks kasutasime erinevaid jääke, mis eelmistest omanikest alles, siis tuli ta selline nagu tuli. Aga garaaži töölaud ei peagi mingi iludus olema, nagunii saab vatti ja kulub inetumaks ajaga.

Jalad tahame veel natuke lühemaks võtta, et laud oleks mugavamal kõrgusel

Minu imeline idee oli lisada laua tagumisse serva töövahendite sahtel

Mina kasutasin samuti aega otstarbekalt ja katsin puidukaitsevahendiga laudu, millest kavatseme endale kompostikasti ehitada. Juba talvest saati igatsen, et meil oleks kompostikast ja äkki järgmisel kevadel saame juba mõnuga enda komposti tootma hakata... Nii kahju on kõike seda head kraami prükkarisse visata, mis muidu mõnusaks mullaks muutuks ja meie taimi kosutaks.

Õhtu lõpetasime mõnusalt filmi vaadates ja maskitades. :D

Grillipäev Ramsesega

Käis ühel ilusal suvepäeval Ramses meil külas. Tegime aias grilli ja mõnulesime ja nautisime suve. Linnast olime ostnud ka suure hunniku maasikaid ja mureleid, mis olid ülimaitsvad. Ja grillmeister Martti sai väga hea lihaga hakkama.

Emme sünnipäev

Kohe pärast jaanipuhkust oli muidugi emme sünnipäev. Eelmisel aastal tegime emmele ülivahva seikluse mööda Tallinnat ja Tallinnalähedasi kohti, mis oli hästi lõbus. Sel aastal olime kokku leppinud, et tuleme kõik meie juurde ja teeme mõnna lauamängupäeva hea söögiga. Nii läks ka - olime viiekesi + Lulu muidugi ka. Mängisime mitut erinevat lauamängu ja söögiks olime teinud suure potitäie kartulisalatit ja terve ahjuplaaditäie kotlette (natuke ka taimseid kikerhernekotlette Laurale mõeldes). Ja muidugi ülinämma sünnipäevakoogi, mille pealt emme sai küünlaid puhuda.

Ettevalmistused

Päris Oma Kodu

Mul on väga-väga kaua olnud unistuseks üks kord päris Oma Kodu omada. Arvan, et see unistus võttis rohkem kuju gümnaasiumi ajal, kui Kalamaja korterist majja kolisime. See on mul kogu aeg vaikselt kuskil kuklas elanud ja ma pole sellele väga palju tähelepanu pööranud, sest pole õige aeg olnud - koolis vaja käia, siis ülikool, tudengielu jne. Aga ühel hetkel hakkas kuidagi tekkima mõte, et tegelikult võiks ju tasapisi uurima hakata ja end kinnisvaraturul pakutavaga kursis hoida.

Selle aasta kevadel hakkasime rohkem vaatama, et milliseid kohti pakutakse ja mis meile meeldida võiks. 4. mail tegime kodupangas läbi laenunõustamise, et kaardistada enda võimalused ja täpsemalt aru saada, mida laenu saamiseks vaja on ja millega arvestada tuleb. Saime palju targemaks. Tegelikult oli silmapiiril juba üks maja Kambja alevikus, mida ka vaatamas käisime ja millesse kohe ka armusime. Olime valmis sellest majast oma kodu tegema.

Saatusel olid aga teised mõtted ja kuigi olime juba laenutaotluse sisse andnud, napsati juuli keskel meie unistuste maja meilt nina alt ära, sest omaniku jutule tuli keegi tuttav/sõber, kes tahtis ise maja osta. Loomulikult tegi asjade selline käik meid kurvaks, aga hoidsime pea püsti ja otsisime edasi. Käisime vaatamas veel nelja-viite maja, mille hulgas oli vanemat sorti väike maja Kambja alevikus, alles ehitamata uusarendus Haaslaval, suure köögi ja rohkete magamistubadega peremaja Ülenurmel ja keskmine kodu Tartu lennuvälja läheduses. Siin-seal oli asju, mis meile meeldisid, aga mitte ükski polnud selline Vau.

Seejärel jäi otsimine katki umbes 1,5-2 kuuks. Olin kv.ee-s sisse lülitanud otsiagendi, mis saadab meile sobivate kriteeriumidega majade kuulutused meili peale, aga suuri lootusi ma ei hellitanud, et midagi sobivat peatselt turule tuleb, kuna kõik kuulutused olid meil risti ja põiki läbi käidud, mõnedes kriteeriumides olime järgigi andnud.

Kuni saabus oktoobri keskpaik. Üks maja, mille kuulutust olime ka varem vaadanud, aga liiga kõrge hinna pärast kõrvale jätnud, tuli müügile varasemast odavama hinnaga. Läksime maja vaatama. Selgus, et kuna omanikud on hinnas tublisti alla lasknud, oli huvilisi nagu seeni pärast vihma. Meile loomulikult maja tohutult meeldis, seal oli kõik olemas ja selline nagu me olime soovinud - normaalne planeering, aias ruumi tegutsemiseks jne.

Olime juba siis üsna kindlad, et see on See Õige. Mitu tundi hiljem, kui olime asja veel vaaginud ja omavahel arutanud, saime aru, et kui praegu ei tegutse, jääme oma kodust ilma ja kes teab, kas leiame veel midagi sama head. Juba selle maja leidmine tundus nii uskumatu, sest esimene maja, millest ilma jäime, oli juba nii ideaalne tundunud ja olin juba seda kaotades mõelnud, et me ei leia midagi sama head. Ei leidnudki, sest leidsime parema!

Helistasime omanikule tagasi ja ütlesime, et see on meie Kodu. Ja sealt hakkasid asjad veerema sellise kiirusega, et appi! Veel samal õhtul saatsime välja viis laenutaotlust. Tasapisi hakkasid neile vastused tulema ja saime nii positiivset kui negatiivset. Lõpuks jäi sõelale üks pank, kellega olime algusest peale tundnud, et asjad sujuvad. Taotluse täitmine oli üks lihtsamatest ja mugavamatest ja suhtlus käis kiirelt ning kenasti.

Vähem kui kaks nädalat pärast maja esmast vaatamaskäimist olid asjad liikunud nii kaugele, et panime kinni notariaega. Tol hetkel ei olnud ikka veel kohale jõudnud, et me päriselt saame selle maja, mis meile nii väga meeldib ja millest ilmajäämine oleks meie koduotsingu teadmata ajaks edasi lükanud. Selle (kokku umbes kuu) aja jooksul oleme tundnud elevust, hirmu, (ootus)ärevust, põnevust ja kõike mis sinna vahepeale jääb. 

14. oktoobril käisime maja esimest korda vaatamas ja 9. novembril oli notar. Võibolla need õiged asjad käivadki nii ruttu. Nüüd on meil Oma Unistuste Kodu. Ma arvan, et ma pole kunagi nautinud nii väga kodus olemist kui praegu.

Suve lõpp Tahkusel

Käisime Martti ja Lauraga augustikuu viimasel nädalavahetusel Tahkusel Hiljal külas. Ramses oleks ka tulnud, aga tal oli kahjuks töö samal ajal. Nii hea meel oli üle väga pika aja jälle näha ja jutustada. 

Muidugi käisime me Marttiga laupäeval ka Soomaal ühel matkarajal, kus me veel käinud ei olnud. Meiekose matkarada oli ühes suunas 2,8 km, lisaks sai teha rajal mitu kõrvalepõiget ja ühe 0,5 km võrra pikema lisatiiru Raudna jõe ääres. Me kõrvalepõikeid ei teinud, aga selle lisatiiru peale sattusime täitsa kogemata ja alles pärast saime aru, et sealt kõndisime.

Meiekose matkaraja põhirada

Matkarada kulges suuremalt jaolt mööda võrdlemisi mudast metsasihilaadset teed, aga see lisatiir oli murusem rada ja kohati üpris märg või lausa üle ujutatud. Mina sain varbad natuke niiskeks, Martti aga uputas oma jalanõud lausa üle. Ja seetõttu ei olnud talle probleem mind ka ühest eriti märjast kohast üle kanda, mis oli naljakas. :D

Tagasiteeks oli valida kas sama raja tagurpidi läbimine või jalutada 2,3 km mööda kruusatee serva. Me valisime viimase variandi, et mudast ja veest pääseda. Õhtul saime loomulikult mõnusat maasauna ja korralikult vihelda ka. Uni oli väga magus, sest väsimus oli suur ja tuba oli niiii mõnus kottpime (luksus, mida linnas elades on keeruline saavutada).

Lugesime õhtul 19. saj luulet

Pühapäeval läks tubli osa ajast selle peale, et pakkida kaasa igasuguseid saaduseid - keldrist saime porgandeid, moosi ja sõstramahla, aiamaalt korjasime saialilleõisi ja aedube ning lisaks andis Hilja meile veel terve kuhja hiigelsuuri suvikõrvitsaid, magusaid tomateid ja krõmpse kurke. Nipet-näpet lisandus veelgi - purgike köömnetega köömnetee tarvis jne.

Kui sõitma hakkasime, saime paraja ehmatuse auto poolt - mingi "tore" punane hoiatustuli hakkas armatuuril vilkuma ja arvas, et piduritega on midagi mäda. Õnneks oli Google Mapsi arvates 7 km kaugusel autotöökoda, mis ka avatud oli, nii et sõitsime sinna. Sealsed töömehed arvasid, et vast kannatab Tartuni ikka sõita. Tee peal õnneks midagi ei juhtunudki, aga päev-paar hiljem teenindusse viies tuli välja, et esipiduri pidurivoolikud olid täitsa katki ja tuli välja vahetada. Lõpp hea, kõik hea! :)

Kaheksa aastat armastust

Täna sai meie suhte algusest kaheksa aastat täis ja seda sai päris toredasti tähistatud. Öösel kl 2, kui Martti tuli poest (tõi hommikuste pannkookide tarbeks piima; ja ärge judge'ige meie magamisgraafikut, puhkusel võibki see pekkis olla! :D), pakkus ta välja, et kuna taevas on täiesti selge ja kuu suur ja ümmargune, võiks linnast natuke välja sõita ja kuud vaadata. Mõeldud-tehtud!

Võtsime matid kaasa ja sõitsime Kambja poole mingile lambisele niidetud heinamaale heinapallide vahele pikutama. Kuu oli üliilus (3h oli täiskuust puudu), aga ma oleks isegi soovinud, et oleks noorkuu olnud, sest siis oleksid tähed palju paremini välja paistnud. Vaatamata tohutule valgusele, mida täiskuu meile ja taevale heitis, tuvastasime taevast mõned tähtkujud (okei, mina tuvastasin :D) ja saime niisama palju nalja.

Öine kuuvaatlus

Ja tänane hommik algas pannkookide ja omatehtud vaarikamoosiga. Päeval käisime endale järgmise nädala lõpus algavaks nädalaseks matkaks magamiskotte ostmas ja õhtupoole jalutasime linna, et süüa mõnusalt õhtust La Dolce Vitas, mis on meil Tartus üks lemmikumaid restorane, kus ikka midagi tähistamas käime. Koju läksime väikese ringiga Emajõe äärest.

Teel linna :)

Suur Sünnipäevaseiklus

Planeerisime sel aastal emme sünnipäevaks suure seikluse, millest ta mitte midagi eelnevalt ei teadnud (teadis vaid nii palju, et mis kell valmis olla, mida selga panna/kaasa võtta ja kui kaua umbes aega kulub). Planeerimine algas vist vähemalt kuu aega varem? Igatahes mõtlesime läbi palju erinevaid variante ja lõpuks tekkis mõnus plaan erinevate peatuskohtade ja tegevustega.

Päev algas varajase äratusega, sest kell 6.30 pidime juba emme kodust auto peale võtma. Loomulikult said tal silmad kinni seotud, sest muidu ei oleks ju üldse põnev. :D Eelmisel aastal sõidutasime ta pimedana loomaaeda, aga kuna ta tunneb Tallinna tänavaid peast väga hästi, teadis ta terve tee, kus me parasjagu viibime. Seekord aga oli plaan minna linnast välja ja ta kaotas väga ruttu asukohataju ära.

Sõitude ajaks olin ma ette valmistanud neljaosalise viktoriini - esimese osa pealkiri oli "Maast lahti ja ajud tööle!" ja sisaldas endas huvitavaid ja/või lõbusaid fakte maailma eri asjust. Esimeseks "peatuspaigaks" oli Viru raba. Just sellepärast olimegi varase hommiku kasuks otsustanud, et rabas võimalikult vähe rahvast oleks. Ma ei olnud Viru rabas terve igaviku käinud ja emme polnud vist üldse käinud, igatahes oli see 6 km pikkune ring väga mõnus. Rabatornis tegime ka hommikusöögipikniku croissantide, porgandi-kurgi ja hummusedipiga.

Ramses tegi rabajärves värskendava supluse

Taas sõiduteel! Viktoriini teine osa oli pealkirjaga "Rabaõhk pani ajud tööle!" ning sisaldas endas naljakaid küsimusi taimede ja loomade kohta. Peatusime Jägala joa juures, et natuke jalutada, pilti teha ja niisama juga vaadata. Jõe veeseis oli päris madal.

Viktoriini kolmas osa ("Meie ajud on kõige targemad!") oli erinevate maailma kõige-kõige faktide kohta (kõige kõrgem ehitis, kõige enam äikesega pihta saav puuliik jne). Suuna võtsime vanalinna poole, et käia Bastionikäikudes ja pärast Neitsitornis. Käigud olid väga ägedad (mina olen seal korduvalt käinud ja teadsin juba enam-vähem täpselt, mis seal on, aga vahva oli sellegipoolest). Bastionikäikude lõpus oli muidugi Raidkivimuuseum ka, mis emmele väga meeldis.

Viktoriini viimase osa tegime Taani kuninga aias ja selle nimi oli "Ajud reisivad ajas tagasi" (küsimused olid keskaja ja vanalinna kohta). Kõige lõpuks läksime Kompressorisse pannkooke sööma ja jäätisekokteili jooma. Päev lõppes varasel pärastlõunal ja oli ääretult lõbus, täis nalja ja naeru ja elamusi.

Selli-Sillaotsa matkarajal

Täna oli nii imeilus päev, et peale tööpäeva lõppu otsustasime mõnusat ilma ära kasutada ja sõitsime Tartust välja, et natuke rabas mütata. Valituks osutus Selli-Sillaotsa matkarada, mis oli 4,7 km pikk. Sood/rabad on mu lemmikud kohad, kus matkata/jalutada ja seekord oli meil (nagu ikka) väga tore. Ronisime Suurtüki vahitorni tippu ja tegime pilte ja lugesime tee peal väga mõnusalt kirjutatud infostende. Jõudsime järeldusele, et raba on vist ainus koht, kus eestlased võõrastega vabatahtlikult räägivad. :D Me kohtasime teel kolme grupikest ja ju siis laudtee on piisavalt kitsas koht, kus üksteisest mööda minna, et "tere" tuleb ka öelda. :D

Vahitorni tipus

Tasakaaluharjutused

Aastavahetus 20->21

Olime juba 25. detsembrist alates olnud Lagedil, et Harjumaa-sugulastega jõulutada ja seejärel lihtsalt jõeäärses palkmajas puhata ja olla.

Mõnus olemine palkmajas

Aastavahetuseks olime Marttiga planeerinud igasuguseid asju - alustuseks mõtlesime küpsetada kaks suurt ja maitsvat singi-juustustritslit, aga need läksid väheke metsa. Ise arvan, et panin pärmitaignasse liiga külma piima ja seetõttu ei kerkinud tainas nii pehmeks ja kohevaks ja siis see ahi oli ka mulle väga võõras ja ei osanud võibolla õiget režiimi valida. Igatahes mõte, et üks külakostiks kõrvalmajja Liinale ja külalistele viia, jäi ära.

Valasime tina. Seda polnud juba päris ammu teinud ja oli väga vahva. Tina-hobuseraudadega tuli poest kaasa ka paberileht, kus oli tinakujudele mingid tähendused antud ja meie järgnev aasta peaks tinavalamise järgi tulema kiire (mida rohkemateks tükkideks tina murdus, seda kiirem, ja Marttil murdus viieks!) ja rikkusi täis ning minu tinatükid soovitasid mul minevikust lahti lasta ja pilk tulevikku pöörata. :)

Loomulikult tegime ka aastavahetuse-sauna, sest meil oli see võimalus. Martti küttis veidi üle ja saun tuli 90-95kraadine, aga tegelikult väga mõnus.

Kuskil veerand tundi enne aasta vahetumist läksime suurde majja Liina-Rivo ja nende külaliste juurde, kus üheskoos klaase kokku lõime ja (väga udust) ilutulestikku vaatasime. No tõesti olid ainult lähemad sähvatused näha, enamus jäid udutagusteks helendamisteks.

Head uut aastat!

Väike aastavahetuse tantsulka

Veerandsajand

Mu veerandsajand saabus tegelikult juba 31. oktoobril, kui külla tulid isa, Kaja, (üllatusena) Kati ja Ramses. Tegime üheskoos mõnusa hilise hommikupooliku ahjus küpsetatud mee-sidrunikana ja muu maitsvaga. Peale sööki saime veel mõnusalt juttu rääkida. Õhtupoole ei pidanud Martti enam vastu ja andis mulle üle mu kingituse (ülihead kangakäärid, mida olin vajanud).

Järgmisel hommikul tuli välja, et see oli olnud vaid osa mu kingist ning ülejäänud osa oli Abakhani kinkekaardid, et ma saaksin täpselt sellist kangast osta nagu soovin. Juhhuuu! Muidu oli hommik ja ka ülejäänud päev väga tore. Sünnipäevatordi asemel käisime Tassikookide kohvikus ja ostsime neli tassikooki (kaks pumpkin spice'i, oreo ja soolakaramelli). Need oli ülimaitsvad.

Natuke läksime õhtul hulluks ja otsustasime küpsetada muffineid, et ma saaksin esmaspäeval midagi kooli kaasa võtta. Ja loomulikult ei tahtnud me osta margariini asemel võid, sest margariini kilohind oli madalam. Aga margariini ei olnud väiksemat pakki kui 500g, mis tähendas, et vältimaks ülejäänud margariini külmkappi ununemist, küpsetasime me muffineid viiekordse koguse ehk 80 tükki. Ja neist kuskil 20 glasuurisin veel sidruniglasuuriga ära (muffinid ise olid porgandi-mandli). Ma vist ei pea ütlemagi, et me poleks neid elu sees jaksanud kahekesi ära süüa, seega jagasin neid heldelt koolis laiali ja Ramses sai ka oma osa. :)

Esmaspäevaks, 2. novembri õhtuks olin kutsunud lähemad sõbrad Asian Chefi restorani sööma ja tähistama. Kohale tuli 12 kutsutust 9. Meil oli ülilõbus ja toit oli ka nii hea! Ma natuke kartsin, et kui kutsun nii erinevaid sõpru kohale, et võibolla ei saada jutu peale, aga õnneks oli valdav enamus kohaletulnutest pigem jutukad inimesed ja ma loodan, et me oma jutu ja naeruga ühtki teist restoranis viibivat seltskonda ei seganud. :)

Jaanipäevapuhkus

Sõitsime esmaspäeval Lagedile, et veeta 5 päeva Lagedil/Tallinnas/Muugal ja lihtsalt natuke puhata (ausalt ka, see koroonaaegne kool võttis rohkem läbi kui tavapäraselt oleks võtnud ja minul oli 2 nädalat jutti olnud välipraktikad, seega mina vajasin seda puhkust küll täiega). Puhata saime muidugi üsna vähe, sest kõik need päevad olid tegevusi täis, aga väga mõnus ja tore oli sellegipoolest.

Esmaspäeval pidasime Lagedil Martti lõpetamise puhul väikese aiapeo. Teisipäeval oli muidugi jaanipäev, mis tähendas külalisi, palju süüa, lõket jõekaldal ja nii edasi. Mõnus oli - ilm oli super (ehk isegi natuke liiga palav).

Kolmapäeval aitasime Lagedil mõningaid töid teha, kastsime maasikaid ja vaarikaid ja natuke chillisime jõe ääres ka (lugesime raamatuid). Jube palav ilm oli, seega loomulikult vesi kutsus ja käisime palju jões ka. Kahjuks ujumisriideid kaasas polnud, aga sellest polnud midagi. Mõnusaks jahutuseks oli ka lihtsalt tammi parandamine/ehitamine, et ujumiskoht natukenegi sügavam oleks. Ahjaa, autot pesime ka (see tähendas suuremas osas veesõda jääkülma vee ja survepesuriga).

Neljapäeval käisime poes ja üritasime mulle päevitusriideid leida, aga igal pool olid selle lollaka lõikega, mis praegu jube moes on ja mulle ei meeldi see. Martti sai vähemalt endale ujukad. Ja Rivolt lõpukingiks uue telefoni (jah, ma olen natukene kade). :)

Reedel oli ema sünnipäev. Läksime talle (ja Ramsesele, kes oli eelmisel õhtul/öösel sinna jõudnud) Muugale järgi ning viisime ta üllatusena loomaaeda. Olime mõnusa pikniku ka kaasa pakkinud ja veetsime seal vähemalt neli tundi. Päev oli megalõbus. Pärast läksime Muugale, grillisime vorstikesi ja täidetud lavashi ja nautisime ilusat ilma.

Sõbrapilt piisonitega

Piknikupaus