Muudatused ja uus elu

Ja ülikool ongi uuesti pihta hakanud! Nagu mitmed sõbrad-sugulased juba teavad, siis tegelesin sel suvel eriala vahetamisega. Endise ajakirjanduse asemel asusin õppima informaatikat. Eriala vahetamises polnud minu jaoks mitte mingit stressi või muretsemist, mis siis, et pidin kõigi teiste ülikooli astujatega võrdselt alustama. Nimelt on Tartu Ülikoolis selline tore võimalus, et kui oled oma riigieksamid piisavalt hästi sooritanud ja sisseastumispunktid, mis eksamitulemustest arvutatakse, ülevatad 80 punkti piiri, oled automaatselt erialale vastu võetud. Olenemata sellest, kui palju inimesi su ees veel kandideerib. Ja kuna minu eesti keele ja (laia) matemaatika eksamid olid piisavalt heade tulemustega, sain murevabalt terve suve töötamisele keskenduda ja ei pidanud hirmuhigi valama ja pead vaevama, et kas ikka saan uuele erialale sisse.

Miks otsustasin vahetada? Olen eluaeg kirjutamist armastanud, seega mõtlesin, et ajakirjandus oleks huvitav ala ning midagi, millega tahaksin vast tulevikus tegeleda. See oli kindlasti huvitav ja ma ei välista võimalust, et ma ajakirjanikuks ei saa, aga ausalt - see lihtsalt polnud minu jaoks. Ma ei tundnud terve esimese semestri, et ma midagi peadpööritavalt uut juurde õpiksin. Ja ometi käisin ma ülikoolis! Martti seevastu tuli õhtuti koju ja rääkis oma hirmsatest kõrgema matemaatika tundidest ja näitas vahvaid asju, mida oli programmeerima õppinud ja ma vaatasin ja nägin, et tema õpib nii palju lahedaid asju. Kasulikke asju. Ja kes ütles, et ma kunagi informaatikaharidusega ajakirjanik ei või olla? Igatahes kevadel võtsin mõned informaatikaained ja lõpetasin programmeerimise 3 EAP-se kursuse tublisti äragi.

Nüüd olen siis informaatikarebane ja paar päeva kooliski käinud. Ja siiani olen rahul olnud, kuigi algus on minu jaoks kohati igav olnud, sest loengust loengusse pean kuulama väga sarnaseid punkti- ja hindamissüsteeme, mida iga aine õppejõud kohusetundlikult üle seletab. Ja ÕISis orienteerumine. Mul on kõik selge, mulle pole vaja näidata, kuidas ainetele registreeruda. Aga eks ma siis jätan vist mõne tuutoritunni vahele, kuna need on suunatud pigem neile, kes ülikoolielust veel kuigi palju ei tea... :)

Stereotüübid toidupoes

Olen viimased 4,5 kuud töötanud toidukaupluses klienditeenindajana. Lihtsalt suvise tööotsana, ei midagi rohkemat. Sellegipoolest olen nende mõne kuuga saanud piisavalt kogemusi, et oma maailmapilti tööturust avardada. Teenindaja töö ei ole hoopis mitte kergete killast ning kindlasti liiga vähe tunnustatud. Selles postituses aga tahaksin kergelt humoorikas võtmes välja tuua mõned klientide tüübid, keda tihtipeale valmistoidu leti ääres kohanud olen.

Vaatlejad. Tavaliselt näiteks lapsekäruga noorem/varases keskeas naisterahvas, üksik vanamemm või teismeeas tüdruk/poiss. Klient jalutab leti äärde, vaatab tükk aega salateid, sooja toitu ja grillitud tooteid, teeb näo, et mõtleb hirmsasti, mida küll tahta. Kui juurde astuda ja küsida, mis soovi on, siis nad kas naeratavad (või ei naerata) ja lahkuvad sõnagi lausumata, Üldiselt pole mul selliste vastu eriti midagi, aga mõnikord mõtlen küll, et pagan, see nende vaatlemine tõmbab mu tähelepanu neile, kuna äkki nad soovivad midagi ning ma ei saa teiste tööülesannetega samaaegselt tegeleda. Näiteks tuua salateid juurde, marineerida liha või pakendada kala.

Kiirustajad. Tavaliselt viisakas riietuses/ülikonnas (pooltel kordadest ka telefoni otsas olevad) meesterahvad või lihtsalt endast heal arvamusel inimesed. Nad tulevad pigem kiirel sammul leti äärde, ei ütle isegi "tere!" mitte, vaid asuvad kohe oma tahtmist lajatama. Kui mina julgen peale nende "300 vinegretti!" neile "tere!" öelda, siis ühmavad midagi vastu ja ootavad, et ma juba salatit tõstma hakkaksin. Kindlasti pole neil ju nii hirmus kiire, et ei jõuaks isegi neid teenindavale inimesele "tere" öelda? Või kui on, siis võiks enne lahkumist vähemalt kiire "atäh" öelda või sekundiks naeratadagi...

Jutustajad. Tavaliselt lastega emad, vanapaarid, üldse vanemad inimesed. Seda tüüpi kliendid ütlevad alati lahkesti "tere!", enda soove esitades ütlevad "palun" ja "aitäh" ning vahetevahel viskavad teenindamise ajal mõne humoorika killugi. Kui sinki sai soovitud 400st grammist 30 g võrra rohkem, siis rehmavad käega ja ütlevad, et las olla pealegi, küll ma need kaks üleliigset viilugi ära söön. Termokoti pakkumise peale ütlevad viisakalt "ei, aitäh, õues on soe, vast ei jahtu nii ruttu ära" või "võiks küll, söömiseni läheb veel aega". Erinevalt eelmise tüübi "ei" või "jah" asemel.

Muidugi on inimesi, kes on kuskil erinevate tüüpide vahepeal, aga need kolm on sellised kõige üldisemad, mida oskan välja tuua. Kuna olen kaubanduses väga värske, siis olen enda jaoks palju tähele pannud, millele enne siin töötamist poleks osanud mõeldagi.

Linnanmäkis hirmudest üle saamas

Juulis olime broneerinud omale ühepäevase Helsingi-kruiisi. Nimelt oli mul plaanis viia Martti Linnanmäki lõbustusparki, et aidata tal tema ekstreemsuste-kõrguse-hullumeelsuste-kiirete/raputavate asjade hirmust natuke üle saada. Mina olin Linnanmäkis juba kaks korda käinud ning tundsin neid atraktsioone üsna hästi, seega oskasin ma leida alustamiseks natuke rahulikumaid ja toredamaid kohti.

Esimesena käisimegi Ameerika mägedel. Rongi istudes oli Marttil küll vist selline nägu, et ta tahaks koju teki alla peitu joosta, aga ta leppis siiski sealistumisega. Kui sõit lõppes, arvas ta aga, et polnudki nii hull, kui ta oli kartnud, ja et võib isegi veel mõnele sõidule minna. Käisime kärestikulisel jõel suurte kummituubidega sõitmas. Ja mingi keerutava värgenduse peal, kus me mõlemad lihtsalt südamest naersime samal ajal kui teised hirmust karjusid. Ma ei saanud, lihtsalt nii naljakas hakkas mingi hetk ja siis unustas Martti ka hirmu ja naeris kaasa.

Vahepeal sõime jäätist (kuna ilmataat oli meid õnnistanud erakordselt sooja päevaga) ja käisime suveniiripoes lihtsalt ringi vaatamas. Ja suurel vaaterattal käisime ka, kuna see on selline must-do lõbustuspargis. Õhtupoole olime juba surmväsinud ja jõudsime viimaks sadamasse tagasi. Olime nii õnnelikud, kui Tallinnas Taxify meid kodu poole sõidutas.