Panime Lulule kevadeks steriliseerimisopi aja, aga enne opi kättejõudmist jõudsime ikkagi üle elada ühe jooksuaja. Lulu kräunus ikka kuskil kümme päeva päris hullusti, käis ringi ja püherdas maas, upitas peput üles ja küsis peikat. Algul oli seda päris naljakas vaadata, aga üsna ruttu hakkas mul Lulust kahju, sest ta ise ka väga aru ei saanud, mis temaga toimus - instinktid rääkisid tema eest.
Opile minnes oli kogu Petcity kliiniku personal väga sõbralik ja professionaalne. Pidin veel ära täitma vormi, et olen opiga nõus, Lulut kaaluti ja vaadati üle ning sinna ta jäigi. Meie suundusime nautima meeldivat laupäeva.
Lulule järgi minnes oli ta juba narkoosist üles ärganud ja pikutas oma puuris, opijärgne vest seljas. Opp läks igati hästi, komplikatsioone polnud ega midagi, aga Lulu nägi nii uimane ja õnnetu välja. Viisime oma beebi koju. Kui ta puurist vaikselt välja tuigerdas, siis kukkus ta põhimõtteliselt kohe pikali ja ei saanud enam ise püsti. Tal võttis ikka aega, et kõndima hakata. Vest piiras tema liikumisvõimet ka korralikult (ta ei saanud joosta), mis oli muidugi hea, sest jooksmine oleks ta haava lahti tõmmanud.
Vesti hoidsime tal seljas kümme päeva, et haav võimalikult hästi ära jõuaks paraneda. Naljakas oli ka see, et kuna tal oli käpa sees kanüül olnud, siis oli ühest kohast natuke karvu ära aetud ja seetõttu tundus ta käpp ekstra peenike. Karvad olid loomulikult ka poole kõhu pealt aetud, mis vesti ära võttes paistis kuidagi kurb. :D Kui vesti eemaldasime, sai Lulu kohe aru, et vabadus on saabunud, ja tuiskas mööda elamist ringi nagu pöörane. Ta polnud päris ammu saanud korralikult joosta ja mängida.
