Laura 21 ja dramaatilised jõulud

Selle aasta jõulud olid väga... erilised? Põnevust täis? Dramaatilised? Lisa mõni muu sarnane sõna sinna loetellu ja ikka sobib.

Jõulud olid meil väga ära planeeritud. Kuna meil Marttiga on kahepeale vähemalt 3-4 erinevat "pere", kuhu meid oodati, siis pidime kuidagi ilusti oma plaanid paika saama. 24ndal oli muidugi Laura sünnipäeva tähistamine - mõnus hommikupoolik tema ja Kaspari pool pannkookide ja mõnusa istumisega. Kinkisime talle Harry Potteri prillide ja välgunoolega särgi. :) Õhtuks jäi meie juurde Ramses, kellega tegime mõnusa jõuluõhtusöögi ja avasime mõned pakid.

25ndal olime planeerinud käigu Kambjasse, et ema ja sealse rahvaga jõuluistumine teha. Ootasin seda väga pikisilmi, kuna Kambja inimesi on alati nii suur rõõm näha. Paraku aga läksid asjalood teisiti. Marttil tuli mingi rämedalt suur kõhuvalu, nii et ta ainult vaevles voodis ja piuksus kõhust kinni hoides. Kui see üle ei läinud, kartsin juba midagi hullu ja helistasin igaks juhuks kiirabisse. Nemad aga mingit pimesoole- või muud hirmsat vaevust ei tuvastanud ja andsid mingid rohud sisse lihtsalt. Igatahes pidasime paremaks sel päeval mitte kuhugi liikuda, vaid rahulikult kodus puhata. Ramsese, Laura ja Kaspari saatsime Kambjasse. Olin küll õnnetu, et teistel tuleb vahva päev ja meie peame kodus passima, aga mis seal ikka - tervis on ka oluline.

26ndaks olime planeerinud minna Lagedile ja Tallinna kokku lausa kolmele jõuluistungile, aga Martti ei tundnud suurt soovi autoga sõita, niisiis jäi seegi päev meile lihtsalt koduseks olesklemiseks ja omavahel jõulupühade nautimiseks.

Liisi sünnipäev

Liisi sünnipäevaga oli sel aastal väga palju "jamamist" ja orgunnimist. Algselt mõtlesime Liisi-Anniga, et teeme Liisi sünnipäevale järgneval laupäeval talle mõnusa üllatus-istumise. Siis aga tuli Liisi ja kutsus meid kõiki päev varem reedeks välja, et käia põgenemistoas ja edasi vaadata ühiselt. Olime Liisi-Anniga sellises mida-pekki-me-nüüd-peale-hakkame-olukorras. Olukord lahenes aga lõpuks kenasti - korraldasime enne põgenemistuppa minekut meie pool väikse üllatuse.

Mina küpsetasin juba poolest päevast saati kaneelirulle ja muud head ja Liisi-Ann sõitis rongiga Tartusse. Martti jõudis õhtul töölt ja tõi Liisi-Anni rongijaamast ära (mis siis, et rongijaamast on suhteliselt lühike maa meie juurde kõndida). Hiljem oli Martti kohustus ka Liisi kohale toimetada. Mina ja Liisi-Ann panime toas hulga küünlaid põlema ja lasime valguse hämaramaks. Liisi-Ann tegi glögi kuumaks, ma toimetasin veel oma küpsetistega.

Liisi oli väga üllatunud, kui ta sisse astus! Eesmärk täidetud :) Sõime mõnusalt koos, rääkisime juttu ja tuju aina tõusis. Seejärel jalutasime ümber tänavanurga lähedalasuvasse põgenemistuppa, kus saime veel ühe Liisi sõbraga kokku (kes kahjuks ei jõudnud meie üllatusõhtule). Põgenemistoas oli meil aega 75 minutit, aga saime umbes 45 minutiga välja, kui ma õigesti mäletan. Väga lõbus oli ja suutsime väga hästi meeskonnas töötada, mis siis, et osa meist olid üksteisega võhivõõrad.

Edasi otsustasime linna peale minna, kuna tegu oli ikkagi reede õhtuga. Ükski koht väga ei kutsunud, seega tegime seda, mida inimesed ikka teevad, kui Rüütlis ükski koht sobilik ei tundu - kõndisime tänava lõpuni ja istusime Zavoodis maha. Ülejäänud õhtuks jäimegi sinna.

Punktivihiku uhke omanik

Punktivihik, originaalselt bullet journal, on üks äge asi, mille valmistamisesse ja täitmisesse on mind "kistud". Hakkasin sellega tegelema siiski täiesti vabatahtlikult.  

Ma ei olegi kindel, kust ma sellest kõige esimesena kuulsin, aga igatahes esimest korda sain sellise asja eksisteerimisest teada septembris. Asi tundus huvitav ja hakkasin uurima, millega tegu. Püüan siinkohal lühidalt kokku võtta, mis asi on bullet journal ja milleks seda kasutatakse. Selle kohta on VÄGA palju videosid ja seletavaid artikleid internetis ka, toksi ainult Youtube'i sisse "what is bullet journal" ja vaata ükskõik millist vastet.

Bullet journali näol on kõige põhimõttelisemalt tegu seguga kalendrist, päevikust, to-do listist ja märkmikust. Teoreetiliselt võib sinna kirja panna ükskõik, mida soovid, aga on mõned sellised tavapärased asjad, mida enamik enda journalisse paneb. Mina otsustasin oma journalit pidada sünnipäevast sünnipäevani, et saaksin enda arengut jälgida eluaastate kaupa.

Asi algab tavaliselt sisukorra ja indeksiga. Siis tuleb yearly spread - terve järgnev aasta on üle kahe lehekülje välja joonistatud ja iga kuu juurde olulisemad sündmused vms asjad kirja pandud. Seejärel monthlyd ja weeklyd. Vastavalt siis iga kuu sündmused ja iga nädala omad.

Kuuvaates on mul lisaks to-do listile veel selle kuu eesmärgid ja mälestused sellest kuust, kuhu kirjutan paar mõtet või seika. Lisaks märgin üles oma unetunde ja iga päeva ilma ja enda üldise tuju. Neid graafikuid on jube põnev  tagantjärgi vaadata ja nende põhjal oma nö "elukvaliteedi taset" hinnata :))

ärge mind maha tehke mu väga kehva unegraafiku pärast :)

Nädalavaated on mul väga erinevad, kuna esiteks ei viitsi ma igaks nädalaks samasugust layouti joonistada ja teiseks on mõnel nädalal (eelkõige koolinädalatel) teistsugused "vajadused" (rohkem ruumi tunniplaani jaoks jne). Aga üldiselt on mul iga päeva jaoks oma kast/ala, kuhu selle päeva tegevused märgin. Püüan igal nädalal mingeid eesmärke kirja panna ja toredamaid mälestusi üles märkida.

Kõige lõbusam osa bullet journalist on minu arvates aga collections. No seal kasutab igaüks oma kujutlusvõimet nii nagu oskab. Minul on seal muuhulgas järgmised asjad: bucketlist järgmiseks eluaastaks (milliseid väiksemaid ja suuremaid asju sooviksin enne oma 23ndat sünnipäeva ära teha), wishlist (milliseid asju sooviksin saada/oleks vaja), raamatud, mida võiks järgmise eluaasta jooksul ära lugeda, filmid, mida vaadata.

raamatud, mida lugeda (värvitud ruutudega on juba loetud)

Pean tunnistama, et nüüdseks olen sellest täiesti sõltuvuses ja ma ei suudaks ilma selleta enam hakkama saada. Seal on mul olemas kõik, mis vaja! Eriti mõnusaks teeb asja see, et kogu sisu on 100% minu enda toodetud, kõik on mu enda kujundatud, joonistatud ja kirjutatud.

Sünnipäevanädal

Ma ei ole bloginud juba üle 40 päeva. 40-päeva paast, hehe! Tegelikult olen kogu aeg tahtnud kirjutada, aga pole suutnud end siia klaviatuuri taha vedada, et oma mõtteid kirja panna. Kohusetunne küll torgib tagant, aga viitsimatus ei ole lasnud peale hakata. Õnneks olen vähemalt kirja pannud, millest kirjutada tahaksin või kirjutama peaks.

Novembri esimene nädal läks mul täielikult sünnipäevatähistustega täidetult. Õigel päeval suutis Martti mind üllatada sellega, et oli Claudiaga koos eelmisel õhtul küpsisetordi meisterdanud ja koos Liisiga äratasid nad mu kolmekesi üles. See oli nii nunnu. Tegelikult ärkasin ma juba 40 minutit enne nende äratust, kuna Tallinnast sain sünnipäeva-äratuskõne issilt-Kajalt-Ramseselt, mis oli ka armas.

Olin väga kaua aega kahevahel, kas pidada oma sünnipäeva mingi kambaga, aga viimaks mõtlesin, et see on hea võimalus sõpru külla kutsuda ja midagi lõbusat teha, nii et otsustasin ikkagi midagi korraldada. See polnud küll nii suur ja etteplaneeritud kui eelmise aasta pidu, aga ikka oli vahva. Tellisin kaks kringlit, tegin ise veel suupisteid. Tegevuseks siis Kinectimängud, lauamängud (Carcassonne, Ticket to Ride) ja õhtu lõpetasime ühe suure Jackboxi maratoniga.

Küpsisetorditegu

Õhtune küpsisetort

Ticket to Ride Ramsese ja Marttiga

Carcassonne'i seltskond: Liisi, Juta, Claudia, Laura, Kaspar

Tallinnas käisin oma sünnat tähistamas sünnipäevale järgneval laupäeval. Kuna käisin Räägus ühe teise ürituse (millest blogin ka lähemalt) vahepealt, siis tegime lihtsalt mõnusa õhtusöögi ja niisama olemise õhtu, kus jagasime, mis meie eludes viimasel ajal toimunud on.

Viimaseks oli veel tähistamine Kambjas, kuhu tulid lisaks juba sealsetele elanikele ka emme ja Laura. Väga mõnna ja armas oli. Kaspar ja Juhan joonistasid mulle paar pilti, kuhu nad väga püüdlikult sünnipäevasoove peale kirjutasid. Sõime ja jutustasime ja naersime, nagu ikka.

Ilusa ilma pühapäev

Hommikul ajasid mind üles päikesekiired. Mida? Jep, päikesekiired! Selle pideva vihma ja tuule vahele oli sattunud üks imeilus sinise taeva ja päikesepaistega päev. Sellist päeva ei tohtinud ju ometi raisku lasta! Vaaritasin hommikusöögiks grillvõileibu (mille käigus suutsin ma vähemalt poole juustust laua külge sulatada) ja olimegi valmis õueminekuks.

Kuna temperatuur polnud siiski just kõige soojem (12 kraadi), võtsime kõigepealt Coffee In'ist mõnusad joogid. Tõsi küll, mina ei võtnud sooja jooki... Aga hea oli mu kohvijook sellegipoolest! Läksime üle äsja avatud Kaarsilla ja jalutasime mööda ilusat pargialleed Emajõe ääres.

Täpselt nii kaunis oli ilm terve päev

Jõudsime juba Vabaduse sillani, sealt üle ja edasigi, kui tuli meile mõte osta poest üks saiapäts ja saiatükke partidele visata. Me polnud kumbki seda vist lapsepõlvest saati teinud ja see tundus nii tore. Parte Emajõe peal jätkus küll ja küll. Mõeldud-tehtud! Käisimegi ruttu Konsumis, jätsime sinna 41 senti ja tulime saiaga tulema.

Nii vahva oli! Parte oli seal ikka palju. Nad vahepeal läksid seal kaklema ka, ei tea, kas saia või millegi muu pärast. Samuti istus seal samas üks vares, kes üritas partide eest saia endale napsata. Ta oskas sellist trikki, et kui saiatükk alles kukkus, siis haaras ta selle õhust noka vahele ja istus seda mugima.

Suur Partide Saiasõda

Õhtuks ostsime omale natuke jäätist ja tegime mõnusa filmiõhtu. Vaatasime "Now You See Me" ja sama filmi teist osa ka. Tegu on lausa geniaalsete filmidega! Mulle küll meeldis esimene osa natuke rohkem, kuna see oli veidi arusaadavam - teine osa oli hästi täis topitud igasugu kraami ja pisut jäi segaseks. Igatahes soovitan soojalt!

Väike video meie mõnusast päevast

Riga GameCamp

Käisime Marttiga sellisel üritusel nagu Riga GameCamp ehk Riia mängude loomise hackathonil. Tegu on hackathonide sarjaga, kus osalevad inimesed Eestist, Lätist, Soomest ja Rootsist. Esimene üritus oli kuskil kevadel Eestis, aga siis me sellest veel midagi ei teadnud. Nüüd Lätis oli siis sarja teine hackathon. Järgmine on järgmisel aastal Soomes.

Osalejaid oli kokku 90 ringis, neist 19 Eestist. Minu ja Marttiga koos tuli ka mu kursaõde ja kaas-MSP Aleksandra. Kuna buss Riiga pidi Tartust väljuma ebainimlikult vara, otsustasime magamamineku asemel teha süüa, pakkida jne.

Jõudsime Radisson Blu Daugava hotelli kella 9-10 paiku, panime end kirja, saime oma kaelakaardid. Alguses, nagu hackathonidel ikka kombeks, oli paar avakõne ja ideede pitch. Nädal-paar tagasi olime Marttiga kodus naljatanud, et "mõtle, kui napakas oleks cookie clickeri stiilis vanaemadega kudumise clicker-mäng" (noh, kuna mulle meeldib käsitöö, eks). Viimasel hetkel otsustasime, et mis meil ikka kaotada on, teeme oma pitchi ära ja vaatame, mis saab.

Saimegi omale meeskonna kokku! Mina, Martti, Aleksandra ja kaks lätlast, kes meiega liitusid. Meie clickeri-idee arenes omavahelise arutluse käigus veidi teistsuguseks ja lõpptulemuseks saime päris normaalse plaani ja nüüd jäi üle vaid see mäng valmis teha!

48h progemist, digitahvlitega joonistamist, arutamist, vaidlemist, mõtlemist ja tegutsemist ning meie ees oli enam-vähem valmis mäng "Happy Grandma Simulator". Käes oli aeg viimaseks esitluseks. Olime peaaegu viimased. Mängude hulgas, mida enne meid esitleti, oli nii paremaid kui kehvemaid. Mulle isiklikult meeldisid kõige enam "Mosquito Racing, Super Amazing" (sääskede võidusõidumäng inimkehal), üks muusikateemaline mäng, mille nime ei mäleta praegu ja veel paar tükki, mis tundusid rohkem lihvitud.

Jõudis kätte tulemuste teavitamise aeg. Me ei oodanud sellest absoluutselt mitte midagi, kuna eelmisel õhtul mentorite kokkusaamisel olid mentorid meile öelnud, et see on väga huvitav idee, aga et mingit ärilist tulevikku nad sel väga ei näe (ürituse eesmärgiks on rahvusvaheliste firmade asutamine, mis siis arendaksid esiti oma mängu - 1., 2. ja 3. koha võitjad saavad firma asutamisel kohe mingi rahalise summa ka).

Ja lõpuks juhtuski siis nii, et žüriile meeldis meie mäng nii väga, et võitsime 1. koha! Hiljem selgitas üks žüriiliige, et tegu oli lihtsalt nii uudse ja ootamatu ideega, millist nemad veel näinud ei ole ja sellepärast arvavadki, et sellest võib täitsa asja saada. Uskumatu!

Esikolmik

Martti ja Aleksandraga

Mis puutub 10 000 eurosse, mille saaksime, kui viiekesi oma firma asutaksime, siis selle kohta me meeskonnaga veel otsust langetanud ei ole.

Kuidas me Aegnal ei käinud

Mõtlesime meie (Martti, ema ja mina), et võiks ühel ilusal päeval Aegnale sõita ja seal ringi hängida. Kuna seal on väga ilusad rannad ja muudki huvitavat, mida teha, olin väga elevil ja teadsin, et sellest tuleb üks vahva päev. Pakkisime natuke piknikku ka kaasa, et Aegnal olevate hiiglaslike kivide otsa ronimiseks ikka energiat oleks, ja suundusime kalasadamasse. Mis aga juhtus, oli see, et me laeva peale ei saanudki. Nimelt oli mingi loodusmaja või loodusring broneerinud endale peaaegu terve laeva, et oma lastega Aegnale sõita ja seal midagi ette võtta. Olime veidi pettunud, kuna plaan oli olnud hiilgav, aga mis meil üle jäi, kui midagi muud huvitavat välja mõelda. Iseenesest oleksid nad ju võinud veebi üles panna, et kohad on broneeritud, siis poleks nii suurt hulk inimesi sinna kohale roninudki.

Esialgu mõtlesime siis, et sõidame Mäo lähedale kilplaste teemaparki. Kuidagi aga sai see idee otsa ja keerasime autonina hoopis Jägala joa poole. Mingit moodi suutsime me sõita Jägala joa vähemkülastatavale kaldale, aga seal pool oli ka väga lahe. Harjutasime lutsu viskamist ja istusime murul ja näksisime kaasavõetud piknikku.

Nii näeb see kosk küll veidi hale välja...

Natuke õudne oli seal serva peal kõlkuda

Edasi tahtis Martti sõita metsa, kus ta vanasti vanavanematega mustikal käis. Mõeldud-tehtud! Parkisime end kuhugi lampi kohta metsa ära ja jalutasime metsas ringi. Martti korjas mulle kõrre otsa mustikaid ja nii mõnus oli kogu linnavärgist eemal metsa sees olla.

Kõrre otsast mustikaid

Päeva lõpetuseks sõitsime sinna samasse lähedale Punakivi randa, kus solberdasime niisama jalgupidi vees, kaevasime jalgadega liiva sisse kraave ja vaatasime, kuidas sipelgad tegutsevad.

Juubel ja esimene lennu kokkutulek

Reede õhtul sõitsime juba Tallinna, et laupäevahommikul aegsasti oma tegemisteks valmis olla. Laupäev algas sellega, et ärkasime liiga hilja ja pidime suure jooksuga end valmis seadma, et linnas Mariaga, kes suveks Šotimaalt Eestisse tuli, kokku saada. Jõle veider oli Tallinnas olla jälle - me ei satu sinna kuigi tihti. Ja veel veidram oli seal jalgsi (ühistranspordiga) liikuda. Eks me ole vist automugavusega nii ära harjunud. Tallinnas võttis bussisõit ka nii palju aega! Tartus jõuaks selle Mustamäe-kesklinn ajaga vist küll teise linna otsa välja sõita.

Igatahes saime Solarises kokku ja tegime Vapianos hommikusöögi. Mina otsustasin puhtalt võrdluseks võtta pasta bolognese. Pean ausalt ütlema, et mulle maitseb sama roog omas kodus tehtuna rohkem. Aga sellel polnud kah viga. Martti sõi lasagnet, mille kohta ütles samuti, et minu tehtud on tsipa parem. Oh well. Ma suutsin tema lasagnevormiga veel sõrmeotsa ära põletada...

Edasi liikusime Apollosse, kuna me kõik kolm armastame raamatupoodides käia. Ja mis seal parata, me ei suutnud sealt ka tühjade kätega lahkuda. Ma valisin endale raamatu "The Light Between Oceans", millest on ka film tehtud. Ma pole seda filmi veel näinud (see on vist päris populaarne?), tahan enne raamatu läbi lugeda. Ja minu meelest on raamatud asi, mida võib alati endale juurde osta. Ma olen ju selline, kellele meeldib enamusi raamatuid korduvalt lugeda, et lugu meelde tuletada või uuesti oma lemmikseiku läbi elada.

Jep, me olemegi veidrad

Pärast paari tundi Martti juures chillimist saime kolmekesi Rainiga Magistrali keskuses kokku, et Martti ja Raini vanaisale 75ndaks juubeliks kingitus leida ja siis viskasime Maria Ülemiste keskusesse ära ning suundusime ise Lagedile. Kohale jõudes selgus, et catering'il läheb veel veidi aega, kuna nende autol oli kumm tühjaks lastud. Viimaks see tüüp ikka jõudis ja vabandas ette-taha, aga ta oli tore, nii et andsime andeks :) Toit ise oli täitsa hää ja pärast mõningast lauas passimist liikusime Martti ja Rainiga üles korrusele.

Otsustasime Marttiga siiski ka mu lennu kokkutulekult läbi käia, kuna mina väga tahtsin ja Regina, kellega ühendust võtsime, oli ka huvitatud. Kella 21 paiku võtsime tema ja ta sugulase peale ja sõitsimegi poolteist tundi kuhugi mudaauku Raplast edasi. Kui viimane teelõik välja arvestada, siis oli väga tore ja tegelikult oli nii vahva kõiki näha ja kuulda, kuhu elu endisi lennukaaslasi viinud on. Rääkisime palju juttu, tegime suurt lõket ja lihtsalt tundsime end hästi. Öösel hakkasime tagasi sõitma, kuna Reginal ja ta sugulasel oli järgmisel hommikul vaja tegudele asuda. Õnneks mudaauku kinni ei jäänud ja jõudsime elusalt tagasi.

Osa kokkutulekul viibinuist

Pühapäeval käisime veel Lagedilt läbi, kus saime auto seebi ja survepesuriga puhtaks pesta. See oli seal mudarajal sõitmisest ikka nii hull, et auto ei paistnud sopakihi alt peaaegu väljagi. Tegime mõnusa suure pesu ja pärast nautisime sünnipäevapeost alles jäänud toiduga lõunat värskes õhus.

Päev Kambjas

Käisime Marttiga Kambja lähedal Siilitares külas. Nimelt elavad seal Mamma ja Papa koos Liisi ja Einari perega. Olin kaasa teinud ka lavashirulle (mis alati kõigile nii meeldivad) ja singirulle ning nemad pakkusid salatikorvikesi ja kodutehtud kaneelirulle, seega oli meil mõnusat näksimist küllalt. Kaspar, Juhan ja Eva olid nii superägedad ja nad on kõik nii palju suuremaks kasvanud juba, nii tore oli neid kõiki jälle näha!

Eriti vahva oli see, kui Kaspari ja Juhaniga õues mängisime. Väsitasime nad ikka korralikult ära oma ringijooksmisega ja ma ei saa ikka aru, kuidas väikestel lastel nii palju energiat on. Kust nad selle leiavad?!

Vana auto lastele mängimiseks

Looduslike vahenditega trips-traps-trull Kaspariga

Kuna Eval oli äsja olnud ka sünnipäev, sai ta minu tehtud kaks heegeldatud kassikest, keda ta keeldus kättesaamise hetkest alates lahti laskmast. Olgu tal nendega tore mängida :)

Eva ja kiisud

Ilm oli ka lihtsalt super, seega nautisime väljas olemist ja lasime end sääskedel süüa. Õhtul koju jõudes igatahes sügelesid mu jalad IGALT POOLT, kuna olin teinud selle (ilmselgelt vale) otsuse ja pannud selga kleidi, mitte püksid. Googeldasin, mis sääsepunnide sügeluse vastu aitab (kuna viina meil kodus polnud, et sellega määrida) ja proovisin kõike, mida kõiketeadev internet soovitas aga mitte miski eriti ei aidanud, seetõttu pidin leppima punaseks kratsitud säärtega.

Päikeseline päev Taevaskojas

Kuna 1. mai oli vaba päev ja tegu oli ilusa ilmaga, otsustasime sõita Taevaskotta, et seal väike jalutuskäik teha. Kuidagi sattus meiega ühe auto peale ka pea 1,5kg maasikaid turult.

Tudengipäevade algus ja tigutorn

Ramses tuli meile Tartusse külla, sest surprise-surprise, tal on koolivaheaeg sel nädalal. Ma isegi ei mäleta, mis tunne see on, kui nii tihti koolivaheajad on - tundub täielik luksus. Igatahes pelasime päris kaua WoWi ja Age of Empires'it. Hommikul suutsime end siiski ka välja vedada, et saada osa Tartu Tudengipäevade algusest - pannkoogihommikust Raeplatsis. Saime kokku Claudia ja Keviniga ja veetsime mõnusa hommiku.

Võtame osa ka Hitmani mängust, mis on põhimõtteliselt samadel reeglitel põhinev nagu malevas mängitav mõrvamäng, ainult et kestab see terve nädala ja mänguplatsiks on kogu Tartu linn. Juhuse tahtel sain mina oma esimeseks sihtmärgiks Kevini ja nii ta oma kurva saatuse läbi lusika leidis. Nimelt on reeglites kirjas, et tapma peab kas veepüssi või lusikalöögiga.

Saime kokku ka Monika ja ta õega ning mina ja Claudia saime täita oma "unistuse" - käia ära tigutorni tipus. Jalutasime kogu seltskonnaga sinna ja vaade ülevalt Tartu peale oli küll vinge! Veel üks asi, mille saab bucketlistist maha tõmmata :)

Tigutorni tipus

Vaade Tartule

Vatipulm - üks aasta abielus

Täna sain aasta täis sellest kaunist päevast, kui sõlmisime Marttiga oma abielu. Hommikul tegelesime veidi kodu ja endi koristamise-kaunistamisega, et siis pärastlõunal juba sammud fotostuudiosse seada ja ilusaid pilte teha. Seadsime endale traditsiooniks igal aastal pildiraamiga pildi tegemise, et abieluaastate kogunedes pilt aina "sügavamaks" muutuks. Seekord siis tegime pilti oma pulmapildiga.

foto: Allar Mehik

Õhtul kutsusime tähistamiseks mõned sõbrad külla ja tegime mõnusa lauamänguõhtu, kust ei puudunud ka kerged snäkid ja munade koksimise võistlus, kuna meie aastapäev langes sel aastal kokku ülestõusmispühaga.

Ticket To Ride

Ainus kakuga muna võitis koksimisturniiri

Ratastel nohikud sõitsid taas mööda Eestimaad

Ongi läbi saanud see hullumaja nimega "Geeks on Wheels". Hullumaja siiski vaid parimas mõttes :) Olin/olen kevadise tuuri peakorraldaja ja võin ausalt öelda, et jäin lõpptulemusega väga rahule, mis siis, et pole ise enne kordagi tuurist osa võtnud.

Korraldamine oli väga stressirohke ja oli õhtuid, mil ma lihtsalt pusserdasin kõiki vajalikke asju teha ja samal ajal kahetsesin südamest, et peakorralduse endale olin võtnud, aga see oli kõik seda väärt. Täiesti ausalt - ma olen nii õnnelik, et ma alla ei andnud!

Meeskond oli meil lihtsalt super. Ma ei oleks osanud soovida paremaid tiimiliikmeid, kui teie seda olite. Aitäh, Martti, Claudia, Rene, Rasmus, Sander, Andres, Heli, Jaanus ja Janar!

Tuuri esimene päev

Tuuri viimane päev

Käisime läbi Rapla Ühisgümnaasiumist, Vääna Mõisakoolist, Turba Koolist, Tarvastu Gümnaasiumist ja Konguta Koolist. Kõikjal oli vastuvõtt väga soe ja sõbralik ning vaatamata suurele väsimusele, mis iga päeva lõpuks meie üle võimust võttis, olime laetud positiivsete emotsioonide ja hea energiaga.

Igas koolis viisime läbi kolme laborit - riistvara laborit, kus näitasime, milline on arvuti "anatoomia", tarkvara ja turvalisuse laborit, kus tutvustasime mõningaid kasulikke programme ja rakendusi ning viisime lapsed kurssi sellega, kuidas end internetis paremini kaitsta, ning programmeerimise laborit, kus õpetasime väiksematele code.org lehel leiduvate mängude abil algelisemat progemist ning vanematele Pythonit.

Programmeerimise labor Turba Koolis

Riistvara labor Turba Koolis

Lapsed näpivad arvutit

Tarkvara ja turvalisuse labor Vääna Mõisakoolis

Samuti panime igas koolis üles Xboxi ning demo- ja nännilauad. Xboxiga said lapsed oma tantsuoskusi harjutada ja näidata ning laudades niisama asju näppida või endale nänni korjata. Iga päeva lõpus tegime aulas ka suure Xboxi tantsuvõistluse, mille parimaid premeerisime mõnusate auhindadega.

Muud toredat tuurilt - pidasime maha palju (ja ma pean silmas PALJU) omavahelisi tantsulahinguid, korraldasime klaviatuuri kokkupanemise võistluse oma kahe riistvaralabori läbiviija vahel, saime väga palju mürtsu ja nalja ja ilmselt leidis nii mõnigi meie hulgast omale sõpru veel pikaks ajaks.

Rene võistlushoos

Rasmus klaviatuuriga jõudu katsumas

Paides pitsapausil

Turba Kooli õpilased jagasid meile pingpongi nippe

Aitäh teile kõigile, nohikud!