Tõrvikutega kanuumatk öisel Emajõel

Juba poolteist kuud tagasi panime endid kirja öisele tõrvikutega kanuumatkale Emajõel. Olime väga põnevil, kuigi suutsime vahepeal isegi ära unustada, et matk on tulemas. Peale jaanipäeva Tartusse tagasi jõudes seadsimegi autonina matka alguspunkti suunas.

Kokku tuli meid kuskil 20 inimese ringis ning pärast lühiülevaadet jõel kehtivatest reeglitest ja kanuus kehtivatest ohutusnõuetest saimegi omale kanuud valida ja jõele minna. Marttil oli see esimene kord kanuuga sõita, seega võttis tal natuke aega, et kitsas kõikuvas paadis end mugavamalt tunda, aga saime kenasti hakkama. Mina istusin tagaotsas, kuna mul on natukene eelnevat kanuusõidukogemust ja sain endale tüürimehe ülesanded.

Alustasime päikeseloojangu kauneimal ajal ja suundusime esialgu ülesvoolu. Tõrvikud paadininades olid nii ilusad ja vesi oli peaaegu peegelsile. Matk oli hästi tore ja tegime palju ilusaid pilte ka (kuidas siis muidu!). Allavoolu pöörates oli päike juba loojunud, nii et ainsateks valgusallikateks oli veel natuke kumav taevas ja tõrvikud. Sõitsime kuni Vabaduse sillani ja siis tagasi matka alguspunkti. Kokku veetsime veel umbes kaks tundi. Mõlemad jäime retkega väga rahule. :)

Mina ja Martti (foto: joematkad.ee)

Matkaseltskond (foto: joematkad.ee)

Jaanipäev

23. juunil olin ma kella 19ni tööl, mis tähendas, et saime hakata Tallinna (Lagedi) poole sõitma alles kella 20 paiku. Sellegipoolest oli meil äärmiselt vahva jaanipäev. Lagedil oli suur hulk inimesi, väga palju süüa (suutsin vaid pool taldrikut kartulisalatit süüa) ja väga väga lõbus. Jõe ääres süütasime suure lõkke ja pooled inimesed käisid saunaski.

Kadusin ära

Tänane päev pole olnud just parimate hulgas. Hommik venis. Otsustasime kella 12-13 vahel hakata Lagedile sõitma, et enne Tartusse minekut auto pidur korda teha (midagi tuli kuskilt lahti, mina neid autoasju ei jaga) ja autole väike survepesu ka anda.

Olime Ülemistele jõudmas, kui mul tuli mõte, et selle asemel, et poolteist tundi auto "remonti" jälgida, võiksin ma hoopis Ülemiste keskuses tšillida ja võibolla leiaksin omale isegi vajaolevad kinnised kevadsuvised jalanõud. Pärast saaks Martti mind sealt peale võtta ja Tartu maanteed mööda edasi minna.

Martti viskas mind Ülemiste keskuse külje peal asuvas bussipeatuses maha, aga kuna meie taga oli buss, mis tahtis peatusse keerata, siis tegin mahaminekuga kiirelt. Alles minut hiljem, kui tahtsin kella kontrollida, et oskaksin poodlemisel ajaga arvestada, avastasin, et telefoni olin suutnud autosse unustada. Telefoni kaante taskusse jäi ka mu pangakaart. Super. Seega polnud mul mitte midagi teha peale window shoppingu ja passimise, kuna isegi pooleliolev raamat ununes auto tagaistmele.

Seega veetsin poolteist tundi Ülemistes niisama. Natuke käisin poodides,aga eriti tuju ei olnud. Pooleteise tunni pärast leidsin voldiku Ülemiste keskuse plaani ja teenustega. Seal oli märgitud ära "tasuta tahvelarvutite kasutamise võimalus". Jess! See oli mu võimalus Marttiga ühendust saada, et ta mind leida oskaks.

Proovisin tahvlis Facebooki logida. Turvalisuse eesmärgil olin aga mõni nädal tagasi oma Facebooki parooli ära vahetanud ja uut ei suutnud mitte kuidagi meenutada. Selleks, et uut tellida, pidin sisse logima oma meilikontole. Selleks aga oli mul vaja autentimiskoodi, mida saan ainult telefoni kaudu. Woohoo. Viimaks tegin lihtsalt uue ajutise FB konto ja lisasin mõned sõbrad, et nende kaudu abi saada. Paarkümmend minutit hiljem oli kadunud Kreete leitud.

Lagedil saime tuju tõsta survepesuriga autot pestes. :)