Ma pole niiiiiiii kaua siia kirjutanud.
Reedest eilseni oli Roheliste Rattaretk ehk Kuidas elad, Märjamaa?
Meie seekordne seltskond sisaldas issit, Kajat, mind, Marttit, Laurat, Ramsest ja mingil määral ka Odet - ta oli koos oma kahe sõbraga enamuse ajast.
Laura ja Ramses olid teinud omale särgid kirjadega "Vedur" ja "Vagun" ning sõitsid kaunistatud tandemiga.
Matk sai alguse siis Märjamaalt. Esimene päev oli sõita ligi 60 kilomeetrit. Lõunapaus oli Tammes, kus lebosime mõnda aega ja tegime pilte ka. Esimene laagrikoht oli Varbola linnuses ja selle ümbruses. Natuke lärmakamate ja peohingelisemate inimeste laager oli linnuses, meie panime oma telgi püsti aga "pensionäride ja beebide" laagris. Esimesel õhtul oli meil veel nii palju jaksu, et käisime kontserdil, niisama ringi, mängisime Martti, Laura ja Ramsesega Aliast jne.
Teise päeva kilometraažiks oli kaardil märgitud 96 kilomeetrit, mis tundus üsna hirmutav. Mina ja Martti sõitsime seda teekonda ligi 12 tundi, jõudes laagrisse natuke enne üheksat õhtul. Olime lõpuks nii surmväsinud, et sõime vaid ja vajusime lihtsalt ära. Päev oli olnud väga päikeseline ja me mõlemad olime päris põlenud käte ja nägudega. Esimene teepool läks isegi üsna libedalt, peale lõunat oli aga valida, kas sõita 5 kilomeetrit otse laagrisse või teha umbea 40-45 kilomeetrine ring, mis oli ametlik rada ning me otsustasime ikka vapralt kõik läbi sõita.
Kolmas päev tuli 50-60 kilomeetri vahepeal midagi. Igatahes läks see tagantjärele mõeldes päris ruttu ja kolme-nelja vahel olimegi juba lõpus. Lõpetamisel anti välja Rattarüütli tiitel, mille sai issi :) Nii et järgmise aasta aega ehib meie kodu Rattarüütli rändmõõk. Lõpukontserdi andis Marko Matvere ja tema merelaulude saatel tähistasime retke edukat lõppu ja rüütliks löömist koogiga.
Retk oli väga väsitav, aga pean ütlema, et väga seda väärt. Olen iseenda üle uhke, et suutsin selle pika teise päeva vastu pidada, mis siis, et vahepeal tundus olukord üsna lootusetu :)