Ma täpselt ei teagi nüüd, kust see alguse sai, et leppisime ühe mu (nüüdseks endise) töökaaslasega kokku, et teeme aprillikuus Garminis rattasõiduväljakutset, et kumb rohkem kilomeetreid sõidab. Asi lõppes aga haledalt ja tulemustest on piinlik rääkidagi (tal 6,5 km ja mul 9,1 km). Olime planeerinud, et kuu lõpus teeme väljakutse tähistamiseks ühise väikese rattamatka, aga kuna me kumbki polnud praktiliselt midagi sõitnudki, siis ei olnud ka vorm matkaks suurem asi.
Midagi me ikkagi aga teha tahtsime ja lõpuks pakkusin välja talvel arutluses olnud idee jalutada Tartule ring peale. Töökaaslane haaras sellest ideest kohe kinni ja saimegi ühel ilusal maikuuhommikul Tartus tema juures kokku. Mõlemad varustatud veepudeli, kerge lõuna ja hea tujuga. Alustasime sealtsamast ja hakkasime kõndima vastupäeva. Okei, mõned kaugemad linnaosad jäid ringist välja, aga suurem osa Tartust sai ikka sisse. Oli sedagi juba omajagu.
Ilmaga joppas!
Tuju püsis üleval. Vahepeal peatusime ja tegime ilusaid kevadpilte, Lõunakeskuses tegime lõunapausi ja panime sealt Ihaste suunas edasi. Pikal Ihaste sillal vaatlesime hanesid. Ühes kohas koorisime jalad paljaks, lasime neil natuke murul hingata ja plaasterdasime siis, sest lõpuni oli veel omajagu minna. Töökaaslane oli kaasa võtnud ka mingid vestluskaardid, kus igal kaardil oli esitatud mingi "would you rather..." küsimus ja kumbki pidi siis valima ja valikut põhjendama. Jube naljakas oli, sest osades küsimustes langesid meie arvamused küll selgelt kokku, aga osade asjade üle me ikka arutlesime pikemalt ka.
Hanevaatluspeatus
Lõpuks, kui ring täis sai, jalutasime veel kesklinna ka, sest töökaaslane saatis mu bussijaamani ära. Jalad olid selleks hetkeks juba nii väsinud ja valusad, et ma põdesin jubedalt seda 2 km, mis mul veel bussipeatusest koduni oli vaja kõndida. Ja kuna ma siis vaatasin, et Garmini "40 000 sammu ühe päevaga" badge'ist oli ainult naaatukene puudu, siis kõndisin veel umbes kilomeetri otsa. Ring ümber Tartu (+ bussijaama jalutamine) tuli kokku 25,7 km ja lisaks bussipeatusest koju veel umbes 3 km, niiet kokku kõndisin ma siis peaaegu 29 km. Varbaküünte olemasolu jätkumises ma eriti kindel ei ole.
Alates 2020. a Reading Rushi väljakutsest (7 raamatut 7 päevaga) olen ma erinevate koosseisudega harrastanud kuu aja pikkuseid lugemisvõistluseid. Enamasti on osalejaid kaks või kolm ja iga osaleja annab siis teis(t)ele mingi arvu prompte/kategooriaid ning igaüks peab saadud kategooriatele vastavalt raamatud valima ja need siis kuu aja jooksul läbi lugema. Tavaliselt on raamatute arv kokku 5-6.
Kolm aastat järjest tegin kolm väljakutset aastas ja siis jäi terve aasta vahele kuniks 2023. a detsembrini, kui ühe töökaaslasega diili tegime, et teeme jaanuaris kahekesi võistluse. Mõeldud-tehtud! Andsime kumbki teineteisele 6 kategooriat ja valisime raamatud välja.
Minu lugemisnimekiri jaanuarikuuks:
Raamat, mida oled pikalt mõelnud lugeda - Stephen King "Valve lõpp"
Raamat, mille tegevus toimub Mehhikos - Doris Kristina Raave "Minu Mehhiko"
Alternatiivajalugu/ajalooromantika - Julia Quinn "Ettepanek"
Raamat, millel on sinine kaas - Ruth Ware "Proua Westaway surm"
Raamat, mille mu töökaaslane soovitas - Sarah J Maas "A Court of Thorns and Roses"
Muidugi ehmatas töökaaslane mind kohe ära sellega, et 1. jaanuaril luges tervenisti läbi ühe 517-leheküljelise raamatu (selgitusega, et oli aastavahetuse peost nii väsinud, et lihtsalt vedeles ja luges terve päeva). Aga ma panin talle kahe päevaga kohe järgi. :D
Kokkuvõtteks lõpetasin mina oma 2409 lk lugemise 22. jaanuaril ja töökaaslane sai jaanuarikuu viimaseks päevaks läbi 2434 lk. Tegu oli väga vahva kuu ajaga ja meie väike väljakutse tekitas ka kontoris kõneainet, kui me mõlemad oma lõunapausi ninad raamatutes veetsime.
Kui koju jõudes polnud maja veel soojaks köetud, aga juba oli vaja lugeda
Eile käisid meil külas mõned minu kursakad, et teha pisikesed talgud ja pärast süüa-saunatada ja niisama mõnusalt aega veeta. Peamiseks tööks oli 6t puitbriketi garaaži vedamine, et meil talveks kütet oleks, aga tööde nimekirja kuulusid veel suure astelpajupõõsa likvideerimine ja mändidelt alumiste (kuivanud või murdunud) okste mahasaagimine.
Briketivedu. Kristel naudib lapseootusest tulenevat pealtvaataja rolli
Meil on Marttiga see Eurovisiooni vaatamine juba suhte algusest alati traditsioon olnud ja enamasti oleme ikka püüdnud endale seltskonda juurde tekitada, et toredam oleks. Seekord tuli meile külla Elise, kellega tegime suure snäkilaua ja veetsime ülimalt meeleoluka õhtu.
Minu arvates oleks ikka Käärijä oma Cha Cha Chaga võitu väärinud, sest Loreeni lugu oli praktiliselt koopia 2012. a loost ja Cha Cha Cha oli ikka palju ägedam ja meeldejäävam. Aga no mis sa teed, kui žüriid teistmoodi arvavad.
Ilus kevadpäev oli planeeritud töökateks talguteks hääde sõprade pool. Üsna värskelt ostetud maakodus juba töö ei lõppe ja meie seltskonnale oli majaukse kõrvale kirja pandud terve nimekiri erinevaid välitöid. Tegu oli ühe väga mõnusa päevaga, kus jõudsime palju tehtud ja mille lõpetuseks olime välja teeninud ühe mõnusa talgusupi.
Enam-vähem kohe, kui Trad.Attack! kunagi talvel? eelmisel sügisel? kuulutas, et sel suvel tuleb neil Eestis vaid üks (väga epic) kontsert, ostsime Marttiga piletid ära. Ja ausalt ka, see oli väga epic. Sõitsime bussiga linna ja jalutasime kesklinnast Tartu lauluväljakule. Piletikontroll läks väga sujuvalt. Pisut jalutasime kontserdialal ringi, aga üsna ruttu leidsime endale istekohad ja kuulasime natuke soojendusbände, mis olid okeid, aga mitte otseselt minu maitse.
Teel lauluväljakule
Peagi saabusid ka Samuel-Laura ja kunagi jõudsid ka Claudia ja Kerly. Käisime veel Claudiaga pilti tegemas fotoseina ees, mis juhuslikult oli ka Tradi viimase albumi kujunduse osa.
Fotoseinaga
Enne, kui Trad jõudis lavale tulla, kolisime omadega juba lava ette (mina, Martti, Claudia ja Kerly), et ikka head kohad saada. Ja kontsert oli muidugi ülikõva! Raudselt üks selle suve paremaid õhtuid. Kõige ilusam oli siis, kui oli "Tehke ruumi" vahemäng ja ilutulestik ja siis tuli tõesti pisar silmanurka. Tantsida ja mõllu panna sai ikka kõvasti ja lõpuks olime ikka jube väsinud... Seejärel jalutuskäik Claudia juurde, kes oli lahkesti olnud nõus meid pärast kontserti koju viima, sest auto oli meil ju remondis. Mulle jäid kogu õhtust küll ainult head ja soojad mälestused!
Ma ei ole kunagi metsas mustikal käinud. Ma mõtlen niimoodi, et kummikud jalga ja ämbrid kaasa jne. Kuna ma väga armastan mustikaid ja mustikamoosi, siis tahtsin sel aastal hirmsasti minna ja õnneks haaras ka Claudia sellest ideest kohe kinni. Olime planeerinud ühe ilusa laupäeva, aga kahjuks jäi Claudia enne seda haigeks, nii et pidime oma korilasepäeva nädala võrra edasi lükkama.
Ma ei olegi nüüd kindel, kas jõudsime liiga vara või hilja, aga pigem tundus selle viimase variandi poole kalduvat. Me kumbki ühtegi head kõrvalist mustikakohta ei teadnud, nii et valisime ühe RMK metsa, kus metsa kirjelduse järgi võiks ka mustikaid kasvada. kasvaski, palju-palju, aga suur osa oli juba ära korjatud. Eespool olid alles vaid kribulamad marjad. Kuskilt tagantotsast leidsime ühe puuümbruse, kus oli rohkelt priskeid mustikaid ja kokkuvõttes saimegi kahepeale umbes ühe liitri jagu marju. Noh, kogemus seegi :D
Maria tuli mõneks nädalaks Šotimaalt Eestisse ja muidugi kutsusime ta endale ka külla, sest ta polnud veel meie uut kodu näinud. Kiisudest rääkimata. Veetsime ülimõnusa päeva/õhtu meie pool, rääkisime kõigest ja jõime veini jne. Ta ööbis meie juures, et järgmisel päeval edasi Pärnusse sõita, kus ta pidi pereliikmetega kokku saama, et telkima minna. Eks kui ainult kord-paar aastas kodumaale jõuda, tuleb ikka viimast võtta ja võimalikult palju asju teha.
Elise ja Roomet käisid meil juba talvel külas ja kutsusid meid suveks enda rahvatantsuansambli suurele esinemisele, millega me muidugi kohe nõus olime. Elise hoiatas meid, et võtku me kindlasti endale istumisalused kaasa, kuna esinemine toimub Luke mõisas värskes õhus.
Kontsert-etendus oli väga pikk ja põhjalikult ette valmistatud. Vaheklipid olid kohati täitsa lõbusad ja tantsud väga kenad. Kogu üritusel oli kolm osa, millest kaks toimusid ühel alal ja viimasek jaoks liikusime läbi hämarduva metsa teise lava juurde. Tee oli tõrvikutega kaunistatud ja üldse oli selline natuke müstiline tunne. Ka kontserdi viimane osa oli hoopis teistsugune ja kõik oli väga põnevalt läbi mõeldud.
Kõige lemmikumad tantsud, mida esitati, olid mu jaoks Lilled juustes, Laanetants, Õlletegu, Simmanilugu, Seppade tants, Pulgatants ja Paistuse sõnad (ehk nn Kollitants).
Sellised toredad sündmused sattusid ühele päevale ja otsustasime hommikusöögiks Elvasse sõita, seejärel Tartus Hansalaadal ringi vaadata ja seejärel Samueli ja Lauraga Elvas kokku saada. Hommikul sõime ühes nunnus kohvikus pannkooke, mis olid väga maitsvad. Tartus Hansalaadal oli ka väga tore - mulle hirmsasti meeldis igasugu laatadel käia! Ma ei lähe sinna enamasti üldse mõttega igasugu kraami osta, mulle lihtsalt väga meeldib seal ringi vaadata, aga noh, muidugi me ostsime ka üht-teist.
Lõuna tegime taas Elvas - kõigepealt sõime sõdurisuppi ja seejärel käisime ühes kodukohvikus, kus pakuti väga maitsvat ulukilihaga hautist. Pärast jalutasime veel Elva vahel ringi, käisime järve ääres ja rääkisime igasugust juttu. :)
Millalgi hüppas Facebookis ette selline üritus nagu pAHHAArty ehk täiskasvanute pidu AHHAA keskuses. Otsustasime Claudiaga minna, sest tänu covidile polnud pikalt midagi toredat teinud. Ostsime piletid juba tükk aega ette ja peole jõudes oli naljakas vaadata, kuidas turvamees AHHAA keskuse ukselt alaealisi tagasi või kahtlase ilmega inimesi dokumenti tooma saatis. Meie saime igatahes probleemideta uksest sisse ning käepaela ja tervitusjoogi.
AHHAA lae all; Claudia kardab veits kõrgust
Kuna peo ametliku ajakava järgi oli alles kogunemise aeg, siis hulkusime natuke niisama teaduskeskuses ringi. Tagumises saalis, kus näitus mingi aja tagant muutub, oli sporditeemaline näitus ja ma usun, et see oli paljude jaoks terve õhtu kõige lemmikum asi. Seal sai kossu visata, 360-kraadist lauatennist mängida (laua asemel oli suur seest õõnes toru), jalkat taguda, väikest lauaalust jalkat mängida, mingi crazy asjaga pöörelda, kahekesi võidu seina peal helendavaid nuppe taguda (mis võttis ikka sitaks läbi), härja seljas püsida proovida ja veel igasugu asju teha.
Minijalka läbipaistva laua all (kõige lõbusam asi ever!)
Peokavas oli mitu asja, mida väga ootasime ja üks neist oli auto lõhkumine. AHHAAsse oli toodud üks auto, mida siis kõik soovijad said kuvaldaga täiest jõust lõhkuda ja enda stressi ja viha ja kõike muud välja elada. Loomulikult sai seda teha maksimaalselt kahekesi ja ees pidi olema mask, et mingeid kilde silma ei lendaks, aga see oli täiega lõbus! Peo lõpuks oli alguses viisakast autost alles täielik romu.
Auto lõhkumine
Teiseks tegevuseks, mida ootasime, oli shottide töötuba. See toimus ruumis, kus oli üles pandud UV-lambid ja kõikide jookide koostisosad helendasid. Laual oli kolm erinevat retsepti, mida siis pipetiga katseklaasi teha sai, aga võis muidugi ka enda möginat kokku segada. Tõeliselt teaduslik lähenemine alkoholile. :D
Shottide töötuba
Veel soovisime kindlasti käia AHHAA katusel, kus oli üles pandud teleskoop ja sai niisama taevajuttu puhuda. Kahjuks oli taevas poolpilves, sest ma olin juba lootnud, et saan Claudiale tähtkujusid näidata ja õpetada, aga teleskoobiga sai Kuud vaadata ja see oli ka äge. Claudia jaoks oli esimene kord midagi teleskoobiga uurida ja ta oli sellest väga elevil.
Õhtut sisustas ka ansambel Singer Vinger, kelle vanade lugude järgi suurem osa seltskonnast suure rõõmuga tantsis. Hardi Volmer tundus küll vahepeal natuke laksu all, sest ta rääkis ikka naljakat juttu, millest vahepeal väga aru ei saanud, ja see ajas meid Claudiaga väga naerma. Muidugi olime selleks ajaks tarbinud juba ka teatud koguse Väikse Kuuba mojitosid...
Singer Vinger laval
Muidugi käisime ka moonutuspeeglite ees enda üle irvitamas, peegellabürindis kõndimas, veemaailmas mängimas ja kõiksugu muid asju tegemas, mida keskusel pakkuda oli. Pidu lõppes peale keskööd ja oli üks lahedamaid, kus olen käinud lihtsalt sellepärast, et tegu polnud ainult täisjoonud inimestega suvalise klubimuusika järgi tantsimisega, vaid seal oli palju toredaid tegevusi ja reaalselt peo lõpuni välja oli huvitav ja lõbus.
Katku tõttu on Valge Reps vahepeal ära jäänud, aga nüüd otsustas selle aasta magistri esimene kursus, et vahet pole, teeme nüüd kevadel ta ikkagi ära (muidu toimub see alati detsembri alguses). Ma kaalusin tükk aega, kas minna või mitte, aga lõpuks otsustasin, et kuna Elise ja Kristeli kursus korraldab ja nad ise ka nagunii seal, siis lähen ikka.
Pidu oli täitsa vahva. Toimus mingi korbi ruumides, kus ma polnudki veel sattunud (varem on Valge Reps toimunud Sakalas või ERMis). Seltskond oli hea, mis siis, et ma ei teadnud reaalselt mitte ühtegi rebast ja ka teiselt kursuselt vaid mõnda üksikut nägu. Osalesime traditsioonilisel viktoriinil, mille võitsime, aga meie meeskonna nimi oli Kindel Võit, nii et mida me ikka ootasime. :D Auhinnaks natuke nodi ja suur Regio Eesti kaart. Tänks, Regio. Veinitasime ja jutustasime Kristeliga üsna ööni ja seejärel tuli Martti mulle järgi.
Kohe, kui sügisel Termika sünnipäevakontserdi pileteid müügis nägin, ostsime endale kaks pääset, et osa saada sellest Eesti suurimast rokkshowst, mida meile lubati. Mina olen Termika fänn olnud vist juba lasteaiast saati, kui emme kodus ikka nende lugusid kuulas. Mäletan hästi neid 1997. ja 2001. aasta albumite kaasi ("Kuld" ja "Risk"). Ja 2007. a albumi "20" sain minu mäletamist mööda CD kujul 12. sünnipäevaks. Lapsepõlvelemmik on "Ütle miks", mis mulle siiani väga meeldib, aga lemmikute hulka on lisandunud "Torm", "Ainult sina võid mu maailma muuta", "Ingli puudutus" ja "Loomade farm".
Kontsert-show oli ülivinge! Saku Suurhallis saime kokku ka Merli, Rauno, Hendriku ja ühe nende sõbraga, kellega oli ülitore tervet õhtut nautida. Kontsert kestis üle 3h ja lõpuks olime ikka väga väsinud, sest loomulikult olime me terve aja pigem lava ees. Kontserdil olid ka mõned külalisesinejad (Jaagup Kreemi tütar, Ott Lepland, Hendrik Sal-Saller ja veel üks-kaks muusikut, keda ma varem ei teadnud).
Naljakas oli see lugu ka, mis suurhalli ees parklas toimus - me jõudsime pigem varakult, et kindlasti parkimiskoht saada, aga autod olid seal parkinud nii segamini, et reaalselt me ei saanud isegi aru, kus mingi rida peaks olema, seega me parkimise lihtsalt kuhugi teiste juurde.
Lõpuks ometi jõudsid mõned sõbrad veel meie uude koju külla! Veetsime Roometi ja Elisega ülimõnusa õhtu - tegin quesadillasid ja jõime veini ja mängisime muidugi Luluga ka.
Ligi kaks nädalat pärast Martti sünnipäeva käisime ka Tallinnas. Ühel päeval olid Marttil enda asjatoimetused ja mina veetsin enamuse päevast Kristeli juures - polnudki veel tema ja ta elukaaslase uut korterit näinud! Korter oli väga kena ja ülitore oli jälle näha, jutustada, mimosasid juua ja käsitööd teha. Viisin külakostiks omatehtud šokolaadikringlit ka ja Kristel oli kaneelirulle küpsetanud.
Õhtupoole läksime läbi vinge lumetormi Raini ja Maili juurde, kes olid ka äsja koos korteri ostnud. Loomulikult puhus lumetorm Tondi Selveri parklas meie auto kuskilt altpoolt nii rämedalt lund täis, et üle 3 km/h enam välja ei võtnud, seega jätsime auto parklasse maha ja matkasime ülejäänud tee jalgsi. Vahemaa ei olnud üldse pikk, aga läbi metsiku lumetormi ikka andis rühkida! Auto jäigi Tallinna, et saaks selle asja korda teha.
Viimase hommiku veetsime Lagedil Martti sünnipäeva tagantjärgi tähistades ja seejärel viis Liina meid bussijaama, et ikka koju saaksime.
Seaduse järgi on "noor" 7-26aastane, seega Martti on siis nüüd päriselt täiskasvanu. :D Tähistasime seda sündmust juba päevake varem Laura ja Samueliga lauamänge mängides ja head-paremat süües. Ma kinkisin Marttile sünnipäevaks Mõnnaka (hästi suur ja pehme pleed-pusa) ja lõbusaid sokke. Samuel ja Laura tõid loomulikult lauamängu. :) Söögiks tegime kartulisalatit ja ahjuvinkusid ja pähe panime lõbusad peomütsid, et nooruseeast väljumist ikka vääriliselt tähistada.
Kui uus kodu soetatud, tuleb teha ju ka soolaleivapidu(sid). Muidugi tikkusid erinevad inimesed meile juba külla, et näha, kuidas me nüüd elame ja missugune on meie uus kodu, seega otsustasime peod teha võrdlemisi varakult. Mis siis, et meil veel näiteks diivanit polnud. Kõik ju saavad aru, et see sisseelamine ja sisseseadmine võtab natuke aega. Isegi kui mõni kast veel kuhugi seisma jääb, on okei.
Planeerisimegi kolm pidu - kaks erinevate perekomplektidega ja ühe sõpradega, kolmel laupäeval järjest (4., 11. ja 18. detsembril). Esimesel peol käisid isa-Kaja, Liina-Rivo, Mumm ja Martti vanaema-vanaisa. Teisel sõbrad (Rain-Maili, Claudia-Al, Samuel-Laura, Margus) ja Rain-Maili said endale au olla esimesed külalisööbijad meie uues kodus. Kolmandal peol käis Siilitare rahvas + emme ja Ramses.
Pakkusime kõigile omatehtud kartulisalatit ja lisaks erinevaid variatsioone muudest asjadest (väikeseid verivorste, kringlit, kooki vms). Ja loomulikult tegime lõputult tuure kodu peal, mis kõigile väga meeldis. Väga vahvad ja lõbusad kolm laupäeva olid. Aga päris väsitavad ka. Ütleme nii, et detsembrikuu on väga pidune sel aastal, aga see-eest saab uuel aastal puhata. Võibolla?
Pilte tegin kahetsusväärselt vähe, seega paar üksikut siin on.
Viimasel nädalavahetusel käisime regiolastega Ruhnu saarel oma sügispäevi pidamas. Peakorraldajaks oli Emma ja mina olin koos Kreete-Liisa ja Sigridiga korraldusmeeskonnas. Ettevalmistused olid kestnud päris pikalt ja olime planeerinud hulga erinevaid tegevusi ning meil jäi üle vaid loota, et kõigile meeldib ja sügispäevadega jäädakse rahule.
Praamil, teel Ruhnu
Reis sai alguse reedel lõuna paiku. Bussisõit Pärnusse võttis umbkaudu kaks tundi, seal tegime kiire poepeatuse soovijaile ja sealt edasi sõitsime umbes kolm tundi Ruhnu. Meri oli peaaegu peegelsile ja sõit oli väga ilus. Sadamast saime oma kompsudega Buldersi tallu autokastis sõites ning kohale jõudes juhatati meile kätte ööbimiskohad. Mina, Elise, Kreete-Liisa ja Sigrid kolisime sisse seamajja, kus oli nari ja lai kahekohaline voodi.
Meie nunnu majake
Peagi saime juba õhtust süüa (kartul, suitsukala, hapukoorekaste, kook) ning suundusime viimase hetke üllatusena selgunud Jaan Tätte kontserdile, mis toimus ühe lähedalasuva talu õues. Lood olid toredad nagu ikka, aga õhustikus oli tunda pisut sellist kärsitust või meelepaha, sest laua ääres jorisesid mingid purjus tüübid ja kui Jaan ütles, et teeb viimase laulu, tikkusid "lavale" kõnet pidada soovivad purjakil vennikesed.
Pärast kontserti jagunesime tiimidesse (tiimid olid juba eelnevalt paika pandud) ja mina ning Sigrid viisime läbi planeeritud viktoriini. Üldiselt läks viktoriin hästi - osad küsimused meeldisid inimestele väga, teised võibolla mitte nii väga, aga eks kahekümnele inimesele 100% sobilikku viktoriini olegi veidi keeruline koostada. :) Üldiselt tundus, et jäädi rahule ja lõbus oli ka.
Öine selfi Tättet kuulamas
Teine päev oli kostüümipäev, mis tähendas, et iga meeskond pidi terve päev kandma enda tiimi stiilile vastavaid rõivaid (tiimid olid Meremehed, Piraadid, Näkid ja Vetikad). Mõned olid oma kostüümidega VÄGA vaeva näinud ja see oli hullult äge! Aga rõõmu tegi see, et igaüks oli vähemalt mingil määral oma tiimi stiili ja polnud kedagi, kes oleks käega löönud ja mõelnud, et ah, savi, ma ei viitsi.
Hommik algas päikesetervitusega, mille viis läbi Elise. Pärast hommikusööki tegi saare muuseumi juhataja meile väikese ekskursiooni muuseumis, Korsi talus ja kirikute juures ja sees ning jutustas Ruhnu ajaloost, inimestest, kommetest ja tänapäevaelust. Hästi huvitav oli ja igav küll kordagi ei hakanud.
Ruhnu muuseumis
Ruhnu kirikud (puust ehitati 1643/44, "uus" 1912)
Pärast lõunat toimus Emma ja Kreete-Liisa korraldatud matk koos kuue tiimiülesandega. Matk oli umbes 7 km pikk ning selle käigus tegime ringi peale saare kirdeosale. Rajale oli jaotatud kuus erinevat ülesannet, mille hulka kuulusid naela pakku löömine võimalikult väheste haamrilöökidega, 20 sarapuupähkli ühest taldrikust teise tõstmine söögipulkade abil, Rubiku kuubikul ühe külje kokku panemine (sel ülesandel esindasin meie tiimi mina!), sõnarägastikuülesanne, vineerist karu pihta märkilaskmine ja metsa alt värviliste kuulide otsimine.
Roomet lööb naela paku sisse
Karu pihta lasime märki
Lisaks kõigele muule leidsime ekskursiooni ja matka käigus mitu geopeituse aaret, nägime hüljest, külastasime tuletorni, mis kahjuks või õnneks on praegu renoveerimisel ja mina suutsin ära kaotada oma nutikella (ning pärast pikka otsimist selle Sigridi terava pilgu abil jälle üles leida). Tagasi jõudes olime kõik juba päris väsinud. Lasime inimestel õhtusöögini niisama puhata ja olla.
Karumärgi juures geopeituse aaret otsimas (foto: Püü Polma)
Ruhnu majakas
Pärast õhtusööki olime mina ja Kreete-Liisa ette valmistanud bingomängu - 5x5 ruudustikku olime paigutanud erinevaid fakte (nt "kardab ämblikke", "oskab vähemalt kolme keelt", "on saanud kiiruse ületamise eest trahvi" jne) ja igaüks pidi igasse ruutu kirja saama kellegi nime (sama nime võis kirjutada maksimaalselt 3 korda). Algul ei tundunud inimesed mängu üle kuigi motiveeritud, aga väga ruttu saadi hoog sisse ja lõpuks saadi sellest ikka päris palju nalja. Mäng lõppes sellega, et võtsime suurde ringi ja esialgu lugesime ette kõik ruudustikus olnud faktid (kelle kohta kehtis, pidi ringi sisse astuma) ja seejärel ladusime suvaliselt veel igasuguseid fakte ette. Mäng lõppes, kui pimeduses polnud enam võimalik aru saada, kes on kes. :)
Kits otsustas läbi kohupiimakoogi joosta :D (foto: Leida Lepik)
Pühapäeval sooritasime taaskord hommikusi päikesetervitusharjutusi ja seejärel toimusid rahulikumad seltskonnategevused - mölkky, petanque jmt. Inimesed said iseseisvalt ratastega saart avastada ja ka koolimaja külastada. Pärastlõunal tegime kiire kokkuvõtte, lugesime ette tiimide võidupunktid (sest eri tegevuste eest said tiimid punkte koguda) ja andsime kätte auhinnad. Sealhulgas ka individuaalse kostüümiauhinna, mille võitis üks Piraatidest, kes oli saarele tulnud ikka täiskomplektis, kust ei puudunud õlal istuv lind, kes kerele vajutades ka päriselt laulis. Tema sai kindakorvist valida endale meeldiva paari Ruhnu kindaid, mis olid Emma vanaema kootud.
Tagasisõit
Kojusõit oli pisut rahutumal merel, aga ei midagi jubedat. Sildumine võttis aega, sest kapten oli... pisut ebaadekvaatses seisundis ja prõmmis laevaga mitu korda vastu kaid, aga kõik jäid terveks. Koju jõudsin kella 23 paiku. Sügispäevad olid üliägedad ja kuigi väsitavad, siis meelde jäid vaid positiivsed elamused ja supervahvad kolm päeva suurepärase seltskonnaga!
