Riigieksamid - tehtud!

Täna oli mul viimane riigieksam. Eesti keel oli ära juba aprilli lõpus, inglise keel 4. mail ja täna oli matemaatikaeksam. Väga hullusti ei läinud, ma arvan, aga mõnda asja ikka ei osanud teha. Ei taha lootusi liiga kõrgele ajada... :D Nii hea on olla! :)

Nägu mul ka täitsa paraneb juba päikesepõletusest. Fototõestus:

Üleeile-eile

Täna

Hüvasti, Zakopane

Reede õhtul oli Poola õhtu. Käisime restoranis söömas ja õppisin Lucialt ja Matteolt itaalia keelt :) Pärast vaatasime veel paari videot Poola kohta (hotellis siis juba), näiteks videot Warsawi ülestõusu iga-aastase tähistamise kohta, mil kogu Warsawi linn üheks minutiks täiesti paigale jääb.

Küüslaugusai sulanud juustu ja kastmega

Kõige lahedam supp, mida ma söönud olen

Pearooga ei jaksanudki enam süüa; ahjukartulid ja kana juurviljadega. Kana peal on küps õunaviil moosiga...

Õhtu venis väga pikaks ja suutsime õhtu jooksul igasuguseid asju teha - õues itaaliakeelseid laule laulda, selfisid ja muid pilte teha, šampusepudeli niiviisi avada, et kogu sisu meie kõigi peale purskab jne.

Luciaga

Laupäevahommikul läksid enamjaolt kõik ära, vaid mina koos kolme eesti tüdrukuga jäime veel Zakopanesse, kuna meie buss pidi minema alles kl 13:40. Saatsime kreeklased ja itaallased ära. Horvaadid olid juba enne meie ärkamist lahkunud. Siis läksime neljakesi Zakopane peale kõndima. Maarja ja Liis käisid veel Krupowki tänaval, mina ja Elin päevitasime pargis muru peal. Peale 2h otsustasime, et aitab vist küll, aga pärast bussis saime aru, et olime ikka liiale läinud päikesevõtmisega.

Viimased tunnid Zakopanes

Seitse tundi Warsawini, seal bussi ja metrooga seiklemine, et teise bussijaama saada ning bussiga Riiga. Riias ümberistumine Tallinna bussile ja peale  27h bussiga kulgemist olimegi oma kodulinnas. Tulin koju, tegin peagisaabuvatele rattaretkelistele küpsisetorti ja pakkisin asju lahti :)

PL=Poland (mina); RRR=Roheliste Rattaretk (issi, Kaja, Laura); CZ=Czech Republic (Ramses)
Perekond sai jälle üle maailma kokku.

Veel Zakopanest

Teisipäeva hommikul mängisime õunamängu, kus pidime seisma ruudukujuliselt ja saatma õunad ühest nurgast vastasnurka nii, et igaüks puudutab kõiki õunu ja igat õuna vaid ühe korra. Meid oli umbes 25 ja õunu oli 44 ning suutsime ülesande täita 54 sekundiga. Samuti õppisime üksteist tundma läbi mängu, kus tuleb seista toolidel ja panna end mingisse järjekorda (eesnime põhjal tähestikuliselt, sünnikuupäevade järgi etc).

Enne lõunat jagunesime jälle gruppideks ja pidime mõtlema küsimusi, mida kohalikelt ja turistidelt küsida seoses nende aktiivsuse ja vabatahtlikkusega. Peale lõunat võtsime oma küsimused ja läksime Zakopane peale inimesi küsitlema. Kuna me pidime tänaseks sellest ka esitluse tegema, otsustasime me, et teeme oma küsitlusest video.

Meil oli ka palju vaba aega, nii et jalutasime niisama mööda Krupowki tänavat, vaatasime poode/suveniiriputkasid ja istusime ühe söögikoha ees väljas ja jõime kohalikku õunasiidrit.

Selliseid on vist igas maailmanurgas

Õhtul oli Eesti ja Itaalia õhtu. Pakkusime enda poolt kiluvõileibu, kama, Kalevi šokolaadi, Kalevi komme, Vana Tallinna likööri (traditsioonilist, jäätise ja šokolaadi) ja kaeraküpsiseid. Itaallased pakkusid mingeid barankade moodi asju, mis olid erinevate maitsetega, parmesani juustu, sinki, salaamit, punast veini ja veel mingit magusat pähklitega baguette’i moodi asja.

See sink ja parmesani juust olid lihtsalt megahead!!!

Maarja ja Liisiga

Esimesed päevad Zakopanes

Eile õhtul kella 18 paiku jõudsime siis lõpuks kohale hotelli, kus me 6 päeva elame. Zakopanesse seiklemine oli meid väsitanud ja kõhud olid megatühjad jne.

Igatahes, peale õhtusööki oli meil welcome party, kus me tegime mõned shotid ka mingite imelike asjadega, nt mingi naljakas punane poola viin ja üks väga kahtlane asi, millele ma ei oska isegi nime anda, aga see oli suht magus. Horvaadid pakkusid oma koduveini ka, mis oli hapukas, aga üsna hea.

Meeõlu (mõdu moodi) ja mingi non-alcoholic karamelliõlu

Täna hommikul tutvustasime algul organisatsioone, mille kaudu me keegi siia projekti saime ja mängisime nimemänge ja bingo-mängu, kus õppisime üksteist tundma veidi. Peale lõunat jagunesime tiimideks (võimalikult rahvusvahelised tiimid) ja läksime alla linna (hotell on linna servas pigem, mäe otsas suht). Ilm oli täna megasoe, kõvasti üle 20 kraadi, nii et suvekleidiga mööda linna käies oli lausa palav. :)

Vaade hotellitoa rõdult; elame tõelises paradiisis :)

Nii veedame vaba aega

Sest eestlased on liiga randomid (poseerisimegi pildi tarbeks nii) :D

...ossikükk

Meile anti kaasa paberileht erinevate ülesannetega ja täitsime neid. Näiteks "tee pilti sõbraliku hobusega" või siis pidime otsima üles ajalehega mehe kuju ja tegema sellega pilti, leidma kellegi, kes räägiks meile Giewonti legendi, maitsma kohalikku juustu, uurima, kuidas valmistatakse jooki 'grzaniec' või leidma päästerühma peakorteri maja ja uurima välja, kui kaua nad tegutsenud on. Igasugused sellised huvitavad ülesanded :) Saime ikka korralikult kõndida mööda Zakopanet.

Sõbraliku hobusega

Ajalehega mehe kuju juures, temaga pidime pilti tegema

Tagasi jõudes olime suht väsinud ja siis vaatasime kõik vastused üle; meie tiim sai 2. koha :) Õhtusöögiks oli täna mingi jube naljakas asi - pole kunagi midagi sellist näinud või maitsnud. Tegu siis mingite juustusest taignast valmistatud pätsidega, mida oli keedetud ja siis rohke võiga üle valatud nii et need olid päris rasvased. Algul maitsesid täitsa hästi, aga viimased suht surusime sisse ja see või maitse jäi veel tükiks ajaks suhu.

Kummalised juustutaignapätsid, väga rasvased

Väike muusikaõhtu The Cranberries'i "Zombie" ja piljardiga

Igal õhtul on ühe-kahe riigi tutvustamine. Täna oli Kreeka õhtu ning kreeklased tõid meile maitsta oma suupisteid. Samuti õpetati meile kaht hästi lihtsat traditsioonilist tantsu, mida tantsitakse pulmades, festivalidel või pereüritustel.

Kreeklased oma suupistelauaga. Seal on krõbeda leiva peal tomatit-juustu, lihtsalt juustu, oliive, šokolaadi, seesamiseemnetest mingit magusat asja ja need rohelised käkid on viinamarjalehtedesse keeratud riisi ja mingite muude asjadega täidis.

Kreeka traditsiooniline tants, lasime ringiratast mööda tuba

Öised mõtisklused augulisel maanteel

Istun pimedas bussis ja loksun vaikselt Läti maanteel Riia poole. Selles imelises Ecolines'i bussis on need pisikesed telekad, mis iga istme seljatoe taga on ning kuulan sellest muusikat. Vaatasin enne mingit filmi, kus kaks täiesti erineva eluga meest oma kehad vahetasid. See selleks.

Sometimes you feel infinite. 

Like when you're the only one awake.

Sellistest natuke kahtlastes kohtades tulevad tihti kõige kummalisemad mõtted pähe. Meenutasin oma gümnaasiumiaega ja sain aru, et jään väga suurt osa sellest igatsema. Iga teismeline vingub pidevalt selle üle, kui tüütu ja nõme on ikka koolis käia, aga tagantjärele mõeldes ei ole see üldse nii nõme.

Mulle ei meeldinud need koolipäevad, mil sain enne esimest tundi aru, et Lotta (jälle!) kooli ei tule tervislikel või muudel põhjustel. Ma arvan, et need viimased kuud ma suutsin koolis käia vaid seetõttu, et tahtsin näha inimesi, kes need koolisveedetud tunnid lõbusamas ja huvitavamaks tegid.

Tundun endalegi praegu imelik, et pisar silma tungib selle teksti kirjutamisega. Aga tegelt ka, ma hakkan keskkooli väga igatsema. Nii imelik on mõelda, et ma ei näe enam, kuidas direktor mööda koridori oma pikkade sammudega kiirkõnnib või kuidas eesti keele õpetaja ütleb väga tungival toonil "Ei ole 'OKEI'!", kui keegi on seda viimast sõna kasutanud.

Mõelda vaid, et vähem kui pooleteise kuu pärast võin end nimetada Westu vilistlaseks... 'Vilistlane' kõlab nii vanalt. Millal ma nii vanaks sain juba? Ma ei ole veel kakskümmendki!

Ma ei jää igatsema seda kullipilku, millega füüsikas jõllitati neid, kes julgesid silma hetkeks kinni lasta, aga ma jään igatsema neid naeruhetki, kui õpetaja suitsetas klassi ees terve sigareti, et laserikatset teha. Ma ei jää igatsema seda, kuidas ühiskonnaõpetuses olid vahel ikka sellised teemad, mis mul aju krussi keerasid, aga jään igatsema neid hetki, mil terve klass diskuteeris õpetajaga erinevate erakondade vaadete üle.

Ma jään igatsema neid tunde, kui õpetajal oli nina kriidine ja terve klass ei öelnud vaikiva nõusolekuna seda õpetajale tunni lõpuni ja itsitasime vaikselt pihku. Ja neid tunde, kui mitte keegi ei saanud aru, mida tegema peab ja igaüks tegi midagi randomit.

Nii paljusid asju jään igatsema... Gümnaasiumiaeg on megalahe aeg ja ma olen sellest vist lõpuks aru saanud.

4 nädalat reservini

See nädal on võrdlemisi tegus olnud.

Esmaspäeval oli eesti keele eksam. Loodetavasti läks see hästi. Kirjanditeemad olid nii kohutavad - liiga ühekülgsed ja originaalsuseks väga ruumi jäetud poldud. Kirjutasin sellest, miks Eesti rahvastik väheneb, mida selle parandamiseks tehtud on ja kas lahendused on tulemuslikud olnud. Valida sai veel teaduseetika teemat, rahvusvaheliste suhete mõju Eesti kodanikele ja Eesti tänapäeva elu-olu kirjeldamne läbi nüüdisaegse kirjanduse ja filmikunsti. Ko-hu-tav!

Teisipäevaõhtul sain Marttilt kõne, et ta saab linnaloale juba kolmapäevaõhtul. Kolmapäeval käisin veel koolis konsultatsioonides ja veendusin, et matemaatikas olen ma ikka täielik idioot.

Neljapäeval vaatasime Marttiga "Vabad mehed" vahelejäänud osasid. Õhtupoole käisime kinos vaatamas "Unfriended", mis pidi olema õudusfilm, aga tegelt oli pigem kohati creepy, kohati natuke rõve ja poole ajast lihtsalt naljakas. Huvitavaks tegi filmi see, et kogu film toimus arvutiekraanil Skype'i kõnes. Ehk me rohkemat ei näinudki kui ühe tüdruku arvutiekraani 2h.

Reede hommikul suutsime end üles ajada juba enne kella 11. Läksime natukene hulluks ja ostsime endale kontserdipiletid 2016. aasta jaanuariks. Upsi. Imagine Dragons, here we come! Aga vahel peab endale midagi toredat lubama ka ja pealegi olime me esimese 500 ostja seas, mis tähendab, et saime piletid soodushinnaga. :) Käisime ka Marttiga ta maakohas, kus aitasime veidi kevadtöödel - Martti kaevas peenraid ja ma korjasin sealt umbrohtu välja, et end kasulikuna tunda.

Peenraid kaevamas

Kartulipanek

Laupäeval ärkasime liiga hilja!!! Kell 13:21 ajasin end vist voodist välja. Igatahes oli meil laupäevaõhtuks teater planeeritud. Käisime Draamateatris vaatamas komöödiat "Tuhk ja akvaviit", mis oli vägagi lõbus. Ita Ever parem kui kunagi varem ja üldse oli tegu ühe laheda tükiga, kust ei puudunud psühhiaater ja kunagine armuke, keda mõlemat arvati olevat tapetseerijad.

Ja täna hommikul asus Martti juba Võrru tagasiteele. Homme algab suur kaitseväelaste ja reservväelaste õppus Siil, mis kestab 4.-15. mai. Mul on homme inglise keele eksam ja 11. mail lähen ma Zakopanesse! Can't wait.