Martti vajas oma magistritöö kirjutamise vahele väikest tuulutust ja peavärskendust, seega otsustasime teha ühe väikse matkapäeva Pühajärvel ehk kõndida ümber Pühajärve. Kokku tuli seda nalja 14 km ja ausalt öeldes olime lõpus ikka päris läbi. Aga väga tore oli! Eriti siis, kui rajatähised suunasid meid maailma kõige kõrgemale ja järsemale trepile, et mäe otsa ronida. Aga kangus meie sees ei lubanud seda mäge vahele ka jätta.
Käisime D-vitamiini püüdmas ja sääsepunne kogumas Endla looduskaitsealal. Ehk siis Samuel ja Laura kutsusid kaasa Männikjärve avastama ja pärast grillima-chillima. Rada oli nõks üle 7 km ehk just paras väike matk. Üle poole rajast kulges läbi metsa (ja mudamülgaste, mida leidus rohkelt), aga viimane osa oli laudteed mööda üle Männikjärve raba. Tegelikult tegime me rada tagurpidi läbi, aga mulle niimoodi sobis, sest raba on ükskõik missugusel matkarajal mu lemmikosa.
Päev oli täis päikest ja naeru ja sääski ja natukene tuli vihma ka, aga see ei seganud. Kõige tüütum oli pärast grillimiskoha otsimine, sest olime planeerinud seal samas lõkkekohas istuda, aga see oli juba hõivatud. Sõitsime siis mööda Jõgeva- ja Tartumaad ringi, et uut kohta otsida ja lõpuks jõudsime omadega Tartu piirile Tiksoja puhkekohta, kus saime oma vorste ja liha küpsetada ja kartuliputru ja salatit süüa. Kõhud olid küll megatühjad juba!
Ja pärast mängisime paar mängu "Ainult ühte" ka, kus Samuel üritas oma liiga "geniaalsete" vihjetega meile sõnu seletada ("politsei" vihje oli "majonesa", mis jah, pärast oli kuskilt otsast isegi loogiline, aga mitte siis, kui sina oled see, kes peab sõna ära arvama :D).
Täna oli nii imeilus päev, et peale tööpäeva lõppu otsustasime mõnusat ilma ära kasutada ja sõitsime Tartust välja, et natuke rabas mütata. Valituks osutus Selli-Sillaotsa matkarada, mis oli 4,7 km pikk. Sood/rabad on mu lemmikud kohad, kus matkata/jalutada ja seekord oli meil (nagu ikka) väga tore. Ronisime Suurtüki vahitorni tippu ja tegime pilte ja lugesime tee peal väga mõnusalt kirjutatud infostende. Jõudsime järeldusele, et raba on vist ainus koht, kus eestlased võõrastega vabatahtlikult räägivad. :D Me kohtasime teel kolme grupikest ja ju siis laudtee on piisavalt kitsas koht, kus üksteisest mööda minna, et "tere" tuleb ka öelda. :D
Juulikuu keskpaigaks olid asjad koroonaga juba niivõrd rahulikumaks muutunud, et otsustasime oma rahad kokku kraapida, endale telgi osta ja paariks päevaks Saaremaale puhkama sõita. Meie retk algaski reede varahommikul.
Olime juba esimeseks päevaks mitmeid tegevusi planeerinud, seega ärkasime varakult ja võtsime suuna Viljandi peale. Viljandis oli üks vahva pagaritöökoda, kust saime juba kell 8 sooje maitsvaid pirukaid, millega oli väga mõnus teekonda Pärnu poole jätkata. Pärnus tegime suuremad söögiostud ning võtsime suuna Virtsu poole, et praamiga Muhumaale sõita.
Muhu saarel külastasime Muhu muuseumi, mis oli super! Minu lemmikosa oli loomulikult rahvariiete näitus, aga kogu ülejäänud muuseum oli ka vahva. Erialast huvi pakkus loomulikult vanaaegne klassiruum, kus olid seintel vanad Eesti kaardid. Veel käisime Muhu puidutöökoja poes, kust ostsime endale kauaigatsetud puulusika.
Saaremaal olime esimesel päeval plaaninud käia Koigi rabas. Ma ei ole kunagi sellises rabas käinud nagu oli Koigi raba. Mandril olevad rabad on ikka täitsa teistsugused nii looduse poolest kui ka selle poolest, kuidas raba läbida saab. Algul jalutasime mööda kitsast rada, mis läks kadakate ja põõsaste vahelt - no nii Saaremaa tunne tuli peale! Natuke oli laudteed, aga üsna suur osa rajast läks mööda mingeid jube ebamugavalt kõnnitavaid metallplaate. Palju ei puudunud, et ma oleksin oma jala seal välja väänanud. Natuke oli kahju, sest ei saanud nii palju nautida ümbritsevat loodust, kuna peamise tähelepanu võttis enda alla see metalltee (kui enda jalge ette ei vaadanud, koperdasid kohe).
Ilm oli väga tuuline ja vahepeal tuli natukene vihma ka, aga kõige hullemaks läks ilm õhtupoole. Ööbimiskohaks valisime Saaremaa põhjakaldal Tahkuna rannas asuva RMK puhkekoha. Kuna vihma tuli juba parasjagu, panime esimese asjana kohe telgi üles. Seejärel oli muidugi õhtusöögi aeg - selleks olime kaasa ostnud ühekordse grilli ja lambasoolevorstikesi. No ausõna - mina ei tea, kuidas me kunagi oma autoreisidel nende grillidega kõik söönuks saime, sest meil see grill küll vaid kergelt sussutas. Panime ta katusega grillikohta ja kuidagimoodi saime oma 10 vorstikest ikka valmis. Lõikasime mitu tomatit ja väikest kurki kõrvale ja kõht saigi täis.
Enne, kui ma grilli kuidagi tööle sain, tahtsin ma oma paljaid jalgu liivast puhtaks teha ja sokid-jalanõud jalga panna, sest külm ja märg oli olla. Loomulikult oli mul vaja seda meres teha, mis oli jube halb idee. Jalad puhtaks ei saanud (pigem läksid veel liivasemaks) ja väikesest vihasööstust grilli (ja ilma jne) peale lendas üks mu jalanõu puu otsa. Martti ronis sellele paduvihmas järgi ja tõi alla tagasi (ma ausõna olin ise valmis sinna minema, aga Martti oli pikem ja ulatas paremini ja ta ei lubanud mul minna).
Kogu öö sadas täiega vihma, mis äratas mind mitu korda öö jooksul üles. Mulle väga meeldib vihmakrabin telgil, aga tol ööl oli seda liiga palju ja liiga tugevalt. Hommikuks läks õnneks ilm ilusaks ja saime telgi päikese käes enam-vähem ära kuivatatud. Sõime hommikust ja veetsime natuke niisama aega raamatute seltsis kuni telk kuivas. Üheks kindlaks tegevusplaani punktiks oli ka Panga pank - kuidas sa käid Saaremaal ja ei külasta Panga panka?! Pank oli ilus, ilm oli kena, aga jälle - jube tuuline. Panga pangal sõime ka lõunaks suppi.
Seejärel käisime Käilas autot tankimas ja poes ning sõitsime Sopi metsaonni juurde, kuhu panime taas telgi üles. Tahtsime lihtsalt üht mõnusat logelemise päeva, istusime pisikesel lagendikul tiheda metsa vahel, lugesime raamatuid ja nautisime suvist ilma. Ausõna, mul oli teisel õhtul parem tuju! Aga see neetud grill ei läinud jälle põlema (tegelikult läks ta seekord veel kehvemini). Ma tegin oma varba grillinurgaga katki. Martti aga suutis selle grilli kuidagimoodi tööle saada ja saime siiski jälle vorstikesi. Ülejäänud õhtu mööduski raamatute seltsis kuni uni peale tuli.
Kolmandal päeval sõitsime Sõrve säärele, kus jätkus tegevust kauemaks. Loomulikult külastasime Sõrve tuletorni ja selle juurde kuuluvat muuseumi. Jalutasime ka Sõrve sääre päris tippu ja mina koorisin jalad taas paljaks ja jalutasin sääre tipust edasi merre - see oli kuidagi äge tunne. Seal olime otsustanud ka kohalikus restoranis mõnusa lõuna süüa. Tol päeval oli kalameestel õnnestunud merest püüda lestakalasid ning neid me maiustasimegi. Seejärel sõitsime Kuressaarde ning vaatasime üle Kuressaare linnuse pargi. Õhtul oligi aeg praamiga taas mandrile sõita ja koju suunduda.
Tegelikult olime planeerinud veel mõningaid tegevusi, aga olime oma plaanides vabad ja kui tundsime, et ei jaksa seekord sinna kohta minna, jätsimegi vahele. Siis on põhjust ka mitu korda tagasi tulla, et kõik kohad ikka läbi saaksid käidud. Kokkuvõtteks oli väga mõnus väike reis :)
