Kuvatud on postitused sildiga looduses. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga looduses. Kuva kõik postitused

laupäev, 6. mai 2023

Matk Pühajärvel

Martti vajas oma magistritöö kirjutamise vahele väikest tuulutust ja peavärskendust, seega otsustasime teha ühe väikse matkapäeva Pühajärvel ehk kõndida ümber Pühajärve. Kokku tuli seda nalja 14 km ja ausalt öeldes olime lõpus ikka päris läbi. Aga väga tore oli! Eriti siis, kui rajatähised suunasid meid maailma kõige kõrgemale ja järsemale trepile, et mäe otsa ronida. Aga kangus meie sees ei lubanud seda mäge vahele ka jätta.


Hirmus trepp





pühapäev, 6. juuni 2021

Männikjärve matkarajal

Käisime D-vitamiini püüdmas ja sääsepunne kogumas Endla looduskaitsealal. Ehk siis Samuel ja Laura kutsusid kaasa Männikjärve avastama ja pärast grillima-chillima. Rada oli nõks üle 7 km ehk just paras väike matk. Üle poole rajast kulges läbi metsa (ja mudamülgaste, mida leidus rohkelt), aga viimane osa oli laudteed mööda üle Männikjärve raba. Tegelikult tegime me rada tagurpidi läbi, aga mulle niimoodi sobis, sest raba on ükskõik missugusel matkarajal mu lemmikosa.

Metsas sääskedel külas

Raba keskel torni tipus

Nii vahva värviline ja laukarikas raba!

Päev oli täis päikest ja naeru ja sääski ja natukene tuli vihma ka, aga see ei seganud. Kõige tüütum oli pärast grillimiskoha otsimine, sest olime planeerinud seal samas lõkkekohas istuda, aga see oli juba hõivatud. Sõitsime siis mööda Jõgeva- ja Tartumaad ringi, et uut kohta otsida ja lõpuks jõudsime omadega Tartu piirile Tiksoja puhkekohta, kus saime oma vorste ja liha küpsetada ja kartuliputru ja salatit süüa. Kõhud olid küll megatühjad juba!

Samueli inseneeria lihakraami küpsetamiseks

Chill


Ja pärast mängisime paar mängu "Ainult ühte" ka, kus Samuel üritas oma liiga "geniaalsete" vihjetega meile sõnu seletada ("politsei" vihje oli "majonesa", mis jah, pärast oli kuskilt otsast isegi loogiline, aga mitte siis, kui sina oled see, kes peab sõna ära arvama :D).

esmaspäev, 10. mai 2021

Selli-Sillaotsa matkarajal

Täna oli nii imeilus päev, et peale tööpäeva lõppu otsustasime mõnusat ilma ära kasutada ja sõitsime Tartust välja, et natuke rabas mütata. Valituks osutus Selli-Sillaotsa matkarada, mis oli 4,7 km pikk. Sood/rabad on mu lemmikud kohad, kus matkata/jalutada ja seekord oli meil (nagu ikka) väga tore. Ronisime Suurtüki vahitorni tippu ja tegime pilte ja lugesime tee peal väga mõnusalt kirjutatud infostende. Jõudsime järeldusele, et raba on vist ainus koht, kus eestlased võõrastega vabatahtlikult räägivad. :D Me kohtasime teel kolme grupikest ja ju siis laudtee on piisavalt kitsas koht, kus üksteisest mööda minna, et "tere" tuleb ka öelda. :D

Vahitorni tipus






Tasakaaluharjutused

esmaspäev, 27. juuli 2020

Tuulikute ja "ö" maal

Juulikuu keskpaigaks olid asjad koroonaga juba niivõrd rahulikumaks muutunud, et otsustasime oma rahad kokku kraapida, endale telgi osta ja paariks päevaks Saaremaale puhkama sõita. Meie retk algaski reede varahommikul.

Olime juba esimeseks päevaks mitmeid tegevusi planeerinud, seega ärkasime varakult ja võtsime suuna Viljandi peale. Viljandis oli üks vahva pagaritöökoda, kust saime juba kell 8 sooje maitsvaid pirukaid, millega oli väga mõnus teekonda Pärnu poole jätkata. Pärnus tegime suuremad söögiostud ning võtsime suuna Virtsu poole, et praamiga Muhumaale sõita.

Praami peal oli väga tuuline

Muhu saarel külastasime Muhu muuseumi, mis oli super! Minu lemmikosa oli loomulikult rahvariiete näitus, aga kogu ülejäänud muuseum oli ka vahva. Erialast huvi pakkus loomulikult vanaaegne klassiruum, kus olid seintel vanad Eesti kaardid. Veel käisime Muhu puidutöökoja poes, kust ostsime endale kauaigatsetud puulusika.

Vanaaegne õmblusmasin Muhu muuseumis

Muhu muuseumi hoonete vahel

Minu üks lemmikuid - rahvariiete näitus

Ja loomulikult klassiruum vanade kaartidega!

Saaremaal olime esimesel päeval plaaninud käia Koigi rabas. Ma ei ole kunagi sellises rabas käinud nagu oli Koigi raba. Mandril olevad rabad on ikka täitsa teistsugused nii looduse poolest kui ka selle poolest, kuidas raba läbida saab. Algul jalutasime mööda kitsast rada, mis läks kadakate ja põõsaste vahelt - no nii Saaremaa tunne tuli peale! Natuke oli laudteed, aga üsna suur osa rajast läks mööda mingeid jube ebamugavalt kõnnitavaid metallplaate. Palju ei puudunud, et ma oleksin oma jala seal välja väänanud. Natuke oli kahju, sest ei saanud nii palju nautida ümbritsevat loodust, kuna peamise tähelepanu võttis enda alla see metalltee (kui enda jalge ette ei vaadanud, koperdasid kohe).

Kitsuke rada kadakate vahel

Koigi rabas metallteel

Koigi raba vaatetornis

Ilm oli väga tuuline ja vahepeal tuli natukene vihma ka, aga kõige hullemaks läks ilm õhtupoole. Ööbimiskohaks valisime Saaremaa põhjakaldal Tahkuna rannas asuva RMK puhkekoha. Kuna vihma tuli juba parasjagu, panime esimese asjana kohe telgi üles. Seejärel oli muidugi õhtusöögi aeg - selleks olime kaasa ostnud ühekordse grilli ja lambasoolevorstikesi. No ausõna - mina ei tea, kuidas me kunagi oma autoreisidel nende grillidega kõik söönuks saime, sest meil see grill küll vaid kergelt sussutas. Panime ta katusega grillikohta ja kuidagimoodi saime oma 10 vorstikest ikka valmis. Lõikasime mitu tomatit ja väikest kurki kõrvale ja kõht saigi täis.

Tahkuna ranna telkimiskoht

Enne, kui ma grilli kuidagi tööle sain, tahtsin ma oma paljaid jalgu liivast puhtaks teha ja sokid-jalanõud jalga panna, sest külm ja märg oli olla. Loomulikult oli mul vaja seda meres teha, mis oli jube halb idee. Jalad puhtaks ei saanud (pigem läksid veel liivasemaks) ja väikesest vihasööstust grilli (ja ilma jne) peale lendas üks mu jalanõu puu otsa. Martti ronis sellele paduvihmas järgi ja tõi alla tagasi (ma ausõna olin ise valmis sinna minema, aga Martti oli pikem ja ulatas paremini ja ta ei lubanud mul minna).

Kogu öö sadas täiega vihma, mis äratas mind mitu korda öö jooksul üles. Mulle väga meeldib vihmakrabin telgil, aga tol ööl oli seda liiga palju ja liiga tugevalt. Hommikuks läks õnneks ilm ilusaks ja saime telgi päikese käes enam-vähem ära kuivatatud. Sõime hommikust ja veetsime natuke niisama aega raamatute seltsis kuni telk kuivas. Üheks kindlaks tegevusplaani punktiks oli ka Panga pank - kuidas sa käid Saaremaal ja ei külasta Panga panka?! Pank oli ilus, ilm oli kena, aga jälle - jube tuuline. Panga pangal sõime ka lõunaks suppi.

Taamal Panga pank

Lõunaks oli maitsev supp

Seejärel käisime Käilas autot tankimas ja poes ning sõitsime Sopi metsaonni juurde, kuhu panime taas telgi üles. Tahtsime lihtsalt üht mõnusat logelemise päeva, istusime pisikesel lagendikul tiheda metsa vahel, lugesime raamatuid ja nautisime suvist ilma. Ausõna, mul oli teisel õhtul parem tuju! Aga see neetud grill ei läinud jälle põlema (tegelikult läks ta seekord veel kehvemini). Ma tegin oma varba grillinurgaga katki. Martti aga suutis selle grilli kuidagimoodi tööle saada ja saime siiski jälle vorstikesi. Ülejäänud õhtu mööduski raamatute seltsis kuni uni peale tuli.

Mõnus raamatulugemine Sopi metsaonni juures

Grillimeister valmistab õhtusööki

Kolmandal päeval sõitsime Sõrve säärele, kus jätkus tegevust kauemaks. Loomulikult külastasime Sõrve tuletorni ja selle juurde kuuluvat muuseumi. Jalutasime ka Sõrve sääre päris tippu ja mina koorisin jalad taas paljaks ja jalutasin sääre tipust edasi merre - see oli kuidagi äge tunne. Seal olime otsustanud ka kohalikus restoranis mõnusa lõuna süüa. Tol päeval oli kalameestel õnnestunud merest püüda lestakalasid ning neid me maiustasimegi. Seejärel sõitsime Kuressaarde ning vaatasime üle Kuressaare linnuse pargi. Õhtul oligi aeg praamiga taas mandrile sõita ja koju suunduda.

Tuletorni tipus! (248 trepiastet)

Vaade merest Sõrve tuletorni poole

Sealpool on Vesitükimaa laiud ja ...meri

Maitsev lõuna Sõrve säärel

Tegelikult olime planeerinud veel mõningaid tegevusi, aga olime oma plaanides vabad ja kui tundsime, et ei jaksa seekord sinna kohta minna, jätsimegi vahele. Siis on põhjust ka mitu korda tagasi tulla, et kõik kohad ikka läbi saaksid käidud. Kokkuvõtteks oli väga mõnus väike reis :)

Päikeseloojang Kuivastu sadamas

laupäev, 20. juuni 2020

Hüdroloogia välipraktika #4 - Luhasoo oja kirjeldus

See oli välipraktika päev, mida ma kõige vähem ootasin (ja mul oli õigus - see oligi üsna jube). Hommikul sõitsime Pangodi järve lõunaosas oleva Hurda lahe juurde, kust algas Luhasoo oja. Ülesandeks oli siis matkata mööda Luhasoo oja äärt ning märkida ära kõik, mida näeme voolukiiruse, sängi jms kohta. Õppejõud oli meile algselt öelnud, et piisab sellest, kui kõnnime mööda teed, mis oja ääres kulgeb ja iga mõne aja tagant põikame oja juurde ja kirjeldame, mida näeme. 

Sääl ta voolab

Seda saime teha umbes 500 meetrit. Edasi teed enam ei olnud. Ragistasime siis lihtsalt mööda metsa ja maapind oli selline "mõnusalt" niiske ja pehme. Lõpuks jõudsime mingite suvilateni, kus siis üks vanamees oma aias hüüdis meid, et me sealt edasi küll ei läheks, kuna sealt algab soo. Einoh, tore küll. Ronisime metsast välja ja mees lasi meil läbi oma aia kuhugi suvilavahelisele teele minna. Kõndisime siis mööda teed edasi ja püüdsime taas jõe äärde jõuda kuskilt. See aga väga ei õnnestunud ja pealegi suubus oja varsti Matsi järve. Suubumiskoha juurde me ka ei pääsenud, sest see oli seal kõik ikka väga soostunud.

Ma just koperdasin ja Kristel püüdis pildile

Panime mööda heinamaid, põlde, metsa edasi. Aeg-ajalt üritasime oja üles leida, aga see oli kohati kinni kasvanud ja kohati lihtsalt nii tiheda võsa sees, et me ei saanud sellele lähedale. Lisaks kõigele ründasid meid sääsed ja eriti vastikud suured parmud, kelle tõttu ei saanud hetkekski seisma jääda (paar peatust päikesekreemi määrimiseks ja vee joomiseks siiski tegime). Kõige rõvedam koht oli üks MEGAtihe võsa/tihnik, mis oli lisaks veel hästi järsu mäekülje peal, millest pidime läbi ronima, et põlluservale jõuda, mida mööda saime maanteeni kõndida.

Mööda põlluääri kõndisime palju

Lõpuks kõndisimegi vaid mööda teid ja tegime paar põiget oja juurde, kus seda paremini teha sai. Matk oli... Üsna jube. Õnneks olin ma taibanud pikad püksid panna (kahel meist olid lühikesed püksid ja nende jalad olid VÄGA võsa poolt kriibitud ja sääskede-parmude poolt söödud). Matka lõpetasime enam-vähem seal, kus Luhasoo oja Peeda jõkke suubus. Sinna tuli õppejõud meile autoga järgi ja tõi meile jäätist ka :) Aga ausalt ka, seda päeva ma ei kordaks mitte kunagi enam.

Ootame lõpp-punktis

reede, 19. juuni 2020

Hüdroloogia välipraktika #3 - järve sügavuse kaardistamine

Välipraktika kolmas päev oli kõige mõnusam ja chillim. Õppejõud sõidutas meid Küti järve äärde, kus panime kõigepealt kokku kummipaadi. Natukene oli jändamist kajaloodi ja muu värgi paadi külge saamisega, sest hüdro praktikat viib tavaliselt kaks õppejõudu läbi ja selle praktika osaga tegeleb üldjuhul see teine õppejõud. Sel aastal on aga praktika väiksemates gruppides ja õppejõud viivad eri gruppidel asja eraldi läbi. Ühesõnaga, asi päädis sellega, et tegime teise õppejõuga, kes oli meie kursakaaslastega Kurtnas, videokõnet ning saime seeläbi asjad õigesti paadi külge.

Videokõne abil atribuutikat kokku seadmas

Kristel ja Kaarel lähevad järvele

Kaarel ja Kristel sõudsid paadiga mööda järve, tehes iga natukese maa tagant peatuse ning mõõtes järve sügavuse. Meie Kadiga olime kaldal, tegime nende peatuspaikade umbkaudse joonise ja märkisime üles sügavused igas punktis. Nende põhjal pidime hiljem joonistama järvele samasügavusjooned.

Ilm oli megalt ilus ja päikeseline (ligi 30 kraadi). Kaarel ja Kristel olid peagi ujukate väel ja meie kalda peal ka enam-vähem sulasime. Töö oli iseenesest mõnus, ei nõudnud liigset pingutust (v.a Kaarlil, kes mitu tundi järjest paati sõudis).

Umbes pool tundi enne meie aja lõppu (kell 13.15 pidi järgmine grupp alustama) saime veel Secchi kettaga järvevee läbipaistvust hinnata. Secchi ketas on ümmargune ketas, mis on valgeks ja mustaks värvitud ning pika nööri otsa kinnitatud. Seda tuleb aegamööda vee alla lasta ning hetkel, mil ketast enam ei näe, nööri pikkus fikseerida, ketas välja tõmmata ja ära mõõta, kui sügaval ketas mittenähtavaks muutus. See ongi siis vee läbipaistvus. Seda tegime mina ja Kadi, et saaksime ka ikka järvel ära käia. Paraja ehmatuse osaliseks sain, kui keset järve olles kuulsin äkki "Hei!" ja nägin Kristelit, kes oli otsustanud värskendava supluse teha. :)

Kadi Secchi ketta nööri ja Kristeliga

Hüdroloogia välipraktika #2 - hüdroloogiline profiil

Täna polnud kaugeltki nii lõbus kui eile, aga väga hull ka polnud. Vist. :D Sõitsime Porijõe äärde (kuhugi lampi kohta), kus olid maastikule pandud põhjavee sügavuse mõõtmise kaevud (pm torud maa sisse). Seal siis saime õpetuse, kuidas teha maastiku hüdroloogilist profiili, mida selleks tarvis on, mida nende andmetega pärast teha ja nii edasi.

Kadi põhjaveekaevu kõrgust mõõtmas

Mõõtsime siis kuues erinevas punktis (kuue kaevu juures) põhjavee taseme, mullaniiskuse, mullas leiduva hapniku koguse, mullatemperatuuri ning panime kirja kaevu ümbritseva taimestiku. Samuti pidime iga kaevu juures Valgevene tüüpi soopuuriga mulda puurima ja ära määrama, mis muld seal on, missugused on mullahorisondid ja missugune lõimis. See kõik oleks isegi tore olnud, kui ei oleks neid rõvedaid sääski. Poole ajast me lihtsalt vehkisime käte ja jalgadega, et neid vastikuid elajaid endast eemale peletada.

Hapnikusisalduse ja temperatuuri mõõtmise aparaat

Kadi määrab mullalõimist

Natuke nõme oli ka see, et see aparatuur, mis mulla hapnikusisaldust mõõdab, pidi õige tulemuse saamiseks päris kaua andureidpidi mullas olema, mistõttu me saime tõesed näidud vaid paari esimese punkti kohta. Ja saime aru, et tegelikult oleks ikka väga vaja ka geograafidele sellist algtasemel taimede tundmise praktikumi, sest me teadsime enam-vähem ainult naati ja kaske. Kunagi olevat floristika aine geograafidel täitsa ainekavas olnud, aga see võeti õppekavast välja ja nüüd pole seda isegi valikainete seas.


esmaspäev, 15. juuni 2020

Hüdroloogia välipraktika #1 - vooluhulgad

Täna algas meie hüdroloogia välipraks. Kogunesime Kristeli, Kadi ja Kaarliga kella 8.15-ks Vanemuise 46 ette, et sealt õppejõuga Porijõe juurde sõita. Mina olin õnneks Einarilt kahlajad laenuks saanud ja õppejõul oli ka üks paar kahlajaid kaasas, seega mina ja Kristel pugesime nende suurte kummist traksipükste sisse ja hüppasimegi jõkke. Okei, enne saime natuke teooriajuttu ka.

Mõõtsime siis kõigepealt Porijõe sügavust eri kohtades, laiust ja siis voolukiiruseid sängi eri kohtades. Nende tulemuste abil saime arvutada vooluhulga. Nii naljakas oli kahlajatega mööda jõge kõndida, sest vesi surub sääred jalgade ümber kokku ja siis ei saa üldse aru, kas jalad on märjad või kuivad (tegelikult kuivad) ja jube naljakas tunne on kõndida.

Geograafid Porijões

Edasi sõitsime Vända kraavi juurde, kus mõõtsime Vända tehismärgala väljavoolukoha voolukiirust ja muid näitajaid. See oli selline 13 cm lai ja 3 cm sügav ojake. :) Seejärel sõitsime Tatra jõe juurde. Vot see oli elamus! :D Jõe põhi oli keskmiselt 20cm mudakihiga, mis tegi selles liikumise üsna keeruliseks, natuke ohtlikuks, aga peamiselt naljakaks. Kui natuke aega juba ühe koha peal seisid, et midagi mõõta, tuli jalgu mudast välja rebida. Kristel oleks seal ühe korra peaaegu selili käinud, õnneks sain temast viimasel hetkel kinni ja ta jäi kuivaks (ja puhtaks). Seal mõõtsime kahes erinevas kohas ja ma suutsin pilliroo eest ära tõmbamisega endale peopessa mingi rõveda pinnu saada.

Selline väike nireke oligi Vända kraav

Astusime jõkke ja vajusime mutta, sellest oli palju nalja :D (foto: Kadi Tralla)

Asjalikult mõõtmas (foto: Kadi Tralla)

Tatra jõgi, kus mõõtsime

Viimasena käisime Peeda jõe juures, kus jõgi oli üles paisutatud ja mõõtsime siis paisust allavoolu. Seal oli tükk tegemist, et mõõdulint üle jõe püsima saada. Mugavam on mõõtmisi teha, kui mõõdulint on üle jõe tõmmatud ja terve mõõtmiste tegemise aja seisab seal (eelmistel kordadel ei saanud me seda hästi teha). Mina suutsin teha kõige lollima vea ja mõõta jõe sügavust mitte põhjast veepiirini, vaid põhjast mõõdulindini (mis oli kuskil 10 cm veepiirist kõrgemal). Kui hakkasime voolukiiruse mõõtmise andurit õigele kõrgusele seadma (veepiirist 60% kogusügavusest), jäi see täpselt veepiirile ja mõtlesime, et mis jama on, kui saime aru, et ma mõõtsin ju sügavust valesti. :D

Mässan mõõdulindiga (foto: Kadi Tralla)

Meie tublid kirjutajad-arvutajad-mõtlejad

Mõõdame voolukiirust

Peale vees mässamist arvutasime veel vooluhulkasid ja siis sõitsime Tartusse tagasi. Kaarsillal demonstreeriti meile, kuidas mõõdetakse nt Emajõe vooluhulka spetsiaalse paadiga (see oli äge). Esimene praksipäev oli väga vahva (kui poleks olnud padukat Kaarsillal, mis mu jalanõud ja sokid läbi leotas).