Jõulud

Tänavused jõulud olid kergelt omamoodi, kuna ma sain jõule pidada neli korda. 24nda hommikul tähistasime muidugi Laura sünnipäeva imemaitsva šokolaadikoogiga. Pärastlõunal nautisime enda jõulusööki ning jagasime kuuse alt kingitusi. Õhtul aga tuli Martti mulle järgi ja viis mu Lagedile.

Istusime sealgi jupp aega laua taga (kuigi mina midagi süüa enam küll ei jaksanud) ning pärast sai Martti päkapikk olla ning kuuse alt pakke võtta. Naljakas, kuidas eri peredes võivad jõulud nii erinevad olla. Meil on kõik tublid ja õpivad jõuluks salme ja laule ära, Martti juures aga käis üks sahmerdamine ja viilimine, läbi nalja loomulikult. Aga kõigil oli lõbus, nii et ei saa midagi pahaks panna.

Lagedi jõulupuu

1. jõulupühal tuli Martti tädi pere Lagedile ja saime veelkord jõulusööki süüa ja salme-laule kuulata. Õhtu täheks oli imeline šokolaaditort, mille Martti vanaema oli valmistanud ning mis maitses taevalikult.

Parim šokolaaditort (minu tehtud versioon Muugale)

Ka Muugal käisime, et ema ja Jüriga jõulutada. Vahelduseks jõuluroogadele olid nad otsustanud meid verivorstidest ja hapukapsast säästa ning me saime end kurguni täis toppida hoopis kartuleist ja hakklihakastmest, mis oli väga mõnus vaheldus.

Sain omale jõuluks hulga raamatuid, kehakreemi ja vannisoola, veidi ehteid, kirjatarbeid ja muud. Parimad kingid olid vist Musirull ja kakukruus. Nimelt Martti oli tavalisele puidust taignarullile põletusmasinaga peale põletanud "MUSI <3", niisiis on mul nüüd ehtne Musirull. Kakukruusi kinkis mulle Maria. Kruus on armas ümar ja jõulupunane ning sellel on kiri "Owl you need is love".

Öö tähtede all

Käisime Marttiga Westholmi jõuluballil, sest miks mitte. Vilistlased on sinna alati oodatud ning Liisi veenis meid tulema, kuna tema oli seal fotograaf.

Ball oli väga ilus. Iga kord, kui seal käinud olen, on see kuidagi lummanud mind - kuidas suudetakse aula ikka nii ilusaks teha. Suupisted olid nämmad (okei, iga aasta on), muusika oli mõnus, ainult et avavalsiks mängima pandud lugu ei olnud kohe üldse valsiks sobilik lugu. Rütm oli nii vale ja meil Marttiga läks küll samm pidevalt segamini, kuigi valsi põhisammu oskame me hästi.

Liisil oli nii hea meel meid näha ja meil oli väga tore. Peale balli käisime veel jupp aega linnas ringi koos Liisi ja ühe tema YFU sõbrannaga (samuti Liisi). Siis tulime Martti juurde, mängisime sõnamängu ja alles mitu tundi peale keskööd vajusime ära.

Semestri lõpp

Esimene semester ülikoolis oli üsnagi värvikas, teisalt jällegi veidi igavam, kui olin oodanud. Vahepeal oli väga kiire ja ei jõudnud kõiki asju, mida vaja, tehagi. Lõpupoole oli aga pigem rahulik ja koolis ei olnud väga palju tarvis käia. 

Saime juba hakata kevadsemestri ainetele registreerima. Muidugi keeled läksid esimesena kinni, seega valisin omale kohe hispaania keele ära, et natuke oma gümnaasiumis õpitud teadmisi turgutada. Mulle meeldib hispaania keel. Samuti võtsin omale lisaks enda õppekava kohustuslikele ainetele mõned reaalained - matemaatikat, füüsikat ja programmeerimist. Sest miks mitte proovida-vaadata.

Eksameid on mul, õnnelikul, vaid üks. Valikvastustega sotsioloogiaeksam 12. jaanuaril. Ülejäänud jaanuari ning veebruari esimese nädala olen vaba, pean endale mingi tegevuse leidma selleks ajaks. How about trenn ja eneseharimine? Eks siis näib.

Maria Eestis

Neljapäevaõhtul jõudis Maria Eestisse. Juba reede hommikuks olime kokku leppinud, et ta sõidab bussiga Tartusse, et saaksime terve päeva koos olla. Reedel kell 13 jõudiski ta bussiga ning ma arvan, et kõik inimesed, kes tol hetkel seal olid, pidasid meid hulludeks, kuna me polnud üksteist umbes neli kuud näinud...

Tegime ühikas väikese tuuri, näitasime oma elamist, sõime, chillisime. Õhtupoole läksime Mariaga välja, et üks projekt teoks teha, mida olime juba mitu päeva arutanud. Olime nimelt spontaanselt otsustanud, et laseme omale tätoveeringud teha. Õhtu veetsime mõnusalt ukulelede, küünalde ja toiduga. Oleksime tahtnud välja minna, aga värskelt tehtud tätoveeringutega ei soovitata alkoholi tarbida.

Maria jalg

Minu oma. Tähendus: keltide kolmikspiraal, mis võib tähendada nt "minevik, olevik, tulevik" või keltide kolme maailma - jumalate ja jumalannade maailma, meie, loomade ja taimede maailma ning loodusjõudude nagu kuu, päikese ja tuule maailma.

Challenge: juuste punumine

Martti proovis mulle täna kolme erinevat patsi teha - tavalist punupatsi, prantsuse patsi ja kalasaba patsi. Tulemus oli huvitav. Idee sain Buzzfeed'ist, kus oli samasugune video, kuidas poisid tüdrukutele patse teevad ja tahtsin vaadata, mis hiinaimega Martti hakkama saab. :D

Tavaline punupats

Prantsuse pats

Kalasaba pats (ta andis poole peal alla ja tegi lihtsalt mingi rõnga)

Lugu pühapäevaõhtusest piparkoogiteost

Eile õhtul otsustasin ma veelkord piparkooke teha, et oleks midagi Laurale "külakostiks" viia, kui talle külla lähen. Tegin talle special-piparkooke (pilt tuleb hiljem).

Kui viimane laar ahjus oli ja ma juba esimesi kaunistasin, märkasin järsku, et ahjusolevad jõuluküpsised on seal liiga kaua olnud ja kõrbema läinud. Oih. Martti avas nii meie toas kui köögis aknad, et kõrbehaisu välja tuulutada, kuna teatavasti on meie majal väga tundlikud suitsuandurid.

Ja siiiiis otsustas tuul meie toa ukse kinni lükata. Lukku. Võtmeid tuul meile väljapoole ei lükanud. Seega olime hetkeks paanikas. Õnneks olin ma kööki vedanud ka arvuti, et muusikat kuulata, ja telefoni, et pilti teha. Thank god! Helistasime majajuhatajale (yup, kl 20 pühapäevaõhtul). Mis mul siis muud üle jäi, kui seada oma sammud Raatuse ühikasse, kust varuvõtme sain. Jõudsin tagasi peale kl 21.

Aga piparkoogid tulid head.

80 südamepiparkooki <3

The Fault In Our Stars

Esimesed piparkoogid

Tegime eile eile Marttiga esimest korda sel aastal piparkooke. Ühtlasi ka esimest korda ühikas. :) Välja tulid väga hääd. Ma ei kõrvetanudki esimest pannitäit põhja nagu mul tavaliselt juhtub. Skype'isime Mariaga ka samal ajal ja ta laulis meile ukulelega. Ja kuna me pole omale taignarulli veel soetanud, siis tuli leppida klaaspurgiga. Päris hea oli rullida sellega isegi :)

Leidlik tuleb olla

Piparkoogid

Ja kui juba kokkamise juttudeks läks, siis täna tegin täidetud paprikaid. Sisse panin hakkliha, purustatud tomatite ja riisi segu natukese tšillipipraga ning peale riivjuustu. Ahjus umbes 200 kraadi juures küpsesid kuskil pool tundi. Väga hääd tulid!

Kohe lähevad ahju

Kiire nädalavahetus Tallinnas

Eelmisel reedel sõitsime Martti, Ode ja ühe Martti kursavennaga Tallinna. Kavas oli mitut sünnipäeva tähistada. Reede õhtul oli kohe Kaja oma, kus sõime ja chillisime. Laupäevahommikul läksime Marttiga taas minu juurde, et minu sünnipäeva tähistada. Sõime Kaja tehtud pirukat ja pärast torti ja vaatasime telekast slideshow'na meie pilte (aastast 2005). Need olid piinlikud. Pärast võttis issi suured perealbumid välja ja ma näitasin Marttile oma titepilte ja kõiki toredaid piinlikke pilte, mida ta polnud veel näinud.

Päeval panime Martti juures tema ema ostetud diivanilauda ja sahtlitega kappi kokku. Laua saime kokku, kapil jäid paar sahtlit veel tegemata, kuna pidime juba edasi liikuma. Ja tegelt tuleb sel kapil veel midagi teha, kuna ülemine sahtel ei tulnud sealt peale sissepanekut enam rohkem välja kui 2 cm.

Õhtul läksime Liisa poole. Tegime minu ja Liisa ühissünnipäeva. Liisa oli superhead sööki teinud ja sõime kõik hästi palju. Ragne ja Männik tulid ka ja ofc Joosep oli ka seal. Pärast mängisime mingit paaridele mõeldud teineteise tundmaõppimise mängu, aga see oli veidi mõttetu. Umbes pooled küsimused olid väga ilmselgete vastustega ja väga mõtlema ei pidanud.

Umbes kell 1 öösel saime kodus magama. Umbes kell 4 hommikul ärkasin mingite kummaliste häälte peale. Arvasin esiti, et olen ikka veel Tartus ühikas ja mõtlesin, et küllap naabritest kellelgi läks süda pahaks, aga sain aru, et Marttit pole ja ta istus juba tükk aega wc-s. Ehk siis - ta oli omale kõhugripi saanud. See oli päris jube. Terve pühapäev kulus haigusele. Ka mina sain omale palaviku ja iivelduse, aga õnneks polnud mul nii jube.

Esmaspäevahommikul sõitsime tagasi Tartusse, mõlemal oli veel kehv olla, aga mitte enam nii hull. Nüüdseks oleme mõlemad terved kui purikad. :)

Teismeaastatest väljas

1. novembri hommikul ärkasin ma enne Marttit. Ja magama enam ei jäänud. Püüdsin siis mõistada, mis kell võis olla. Õues oli juba valge, seega väga vähe ta olla ei saanud. Keerasin hästi palju külge, et Martti juba ärkaks (sellega tuli mulle "Bullerby lastes" meelde see, kuidas Liisa oma kägiseva voodiga Lasset ja Bosset äratada püüdis). Lõpuks käis Marttil äratuskell, ta pani selle kinni, aga... tuli voodisse tagasi! Noh, lõpuks läks ta kööki.

Ma püüdsin siis silmad kinni suruda ja vaikselt oodata. Ja siis ta tuli tordiga, mille peal põlesid küünlad number 20 kujuliselt. Ja ta laulis mulle isegi sünnipäevalaulu! :P See oli niiii armas. Ta kinkis mulle raamatu "Marslane", mille üle olin väga rõõmus. Kui olime torti söönud, hakkasingi seda lugema. Ette rutates võin öelda, et sain selle järgmiseks päevaks läbi.

Puhun küünlaid

Pärastlõunaks läksin Ränduri Pubisse, kus saime fellow nanokatega kokku ja alustasime kirjutamist. Hästi tore oli seal.

Ja õhtul käisime Marttiga La Dolce Vitas söömas. Mina sõin singitäidisega ravioole koorekastme ja parmesaniga ning Martti sõi lasanjet. Magustoiduks võtsime spagetijäätist, mis oli maailma lahedaim jäätis ever. Maitses nagu vanillijäätis, aga oli nagu spagetimasinast välja lastud peenikeste torudena. Kõhud said nii täis, et ei suutnud end väga liigutada ka.

Spagetijäätis

Päev varem käisime Kambjas ka, Mammal ja Papal ja teistel külas. Kaspar ja Juhan on niiii suured juba ja Eva nii armas. Saime sealgi kõvasti süüa ja käisime vanavanaisa majas ka, kust mina ja Laura saime mõned kööginõud omale.

Nagu jää lombi peal

Jõudsin just koju. Võtsin saapad jalast ja salli kaelast ning tundsin rõõmu selle üle, et saab oma külmunud näpukestega loometööd tegema hakata. Rohkem ei pea täna pimeduses läbi oma hingeõhu kõndima. Saab süüdata küünla, närida võileiba ning analüüsida 60 Postimehe Tarbija24 uudist, et järjekordne kodune töö valmissaamisele sammu lähemale jõuaks.

Koolis on nii metsikult palju tööd praegu, et kui meile veel üks asi juurde antakse, siis ma ei jaksa enam ja murdun nagu murdus pimeduses jääkirme lombi peal, kui seda saapaninaga toksasin.

Mul on tarvis kirjutada 60 uudise põhjal analüüs, kuidas ajakirjanikud oma sõnavalikuga lugejat mõjutavad. Mul on vaja 1,5 nädalaga viia läbi küsitlus ja intervjuu ning kirjutada 30-leheküljeline uurimistöö. Vähemalt sama mahukas ülesanne kui gümnaasiumi uurimistöö oli. Ma pean kirjutama vähemalt 2-minutilise video transkriptsiooni sekundi täpsusega. Neid asju on veel ja veel...

Ühesõnaga - aeg lõpetada maisihelveste karbi vahtimine ja kodutööde hunnikule mõtlemine. Aeg alustada selle hunnikuga, et midagi sellest tehtud ka saaks. Ma käin ikkagi ülikoolis ja vaja oma aega kuidagi planeerida, et pühapäeval võimalikult palju vaba aega oleks ja jõuaksin igale poole, kuhu plaanis jõuda.

Kuidas saada tasuta šokolaadi?

Põhimõtteliselt tuleb lihtsalt väga abivalmis olla :) Ma aitasin üht kursaõde, kellel oli ühe loengu ajal auto lõppastmekoolitus ning ma aitasin tal ühe koolitöö ära teha - šokolaad! Samuti toimetasin ühe kaotatud id-kaardi õigele omanikule tagasi - šokolaad!

Actionit siis ühikas ikka jätkub. Eile öösel kell pool kaks, kui me Marttiga kooliasjade tuhinas olime (don't ask miks me seda keset ööd tegime), hakkas järsku tuletõrjealarm tööle. Jap, keegi oli kell pool kaks otsustanud köögis midagi põhja kõrvetama hakata. Marssisime siis korterikaaslasega viiendalt alla õue ja vaatasime, kuidas tuletõrjujad ühe köögiakna avasid ja siis saime tagasi sisse minna.

20 päeva pärast olen 20

Märkasin täna, et täpselt 20 päeva pärast saan ma 20-aastaseks. Ja siis tuli meelde, et 18 päeva enne täisealiseks saamist tegin postituse "18 päeva pärast olen 18", niisiis mõtlesin, et miks mitte ka nüüd kirjutada.

Käisime eile Marttiga Vanemuise teatris. See oli meie mõlema jaoks esimene kord Vanemuiset külastada ning jäime mõlemad kogemusega väga rahule. Vaatasime etendust "Hea põhjatuule vastu", mis rääkis mehest ja naisest, kes tutvusid juhuslikult internetis. Naljakaid kohti oli palju ja naerda sai publik küllalt, samal ajal oli ka ootusärevust ja pingelisi hetki, et "noh, kas nad nüüd saavad juba kokku või ei?!".

Lõpus lepiti kokkusaaminegi kokku, aga teatud asjaolu tõttu jäi see ära ja tükk lõppes vägagi ootamatult ja natuke kurvalt. Kui näitlejad (Andres Mähar ja Elina Purde) kummardama tulid, tõusis publik lausa plaksutades püsti ja keegi hüüdis "Kibe!" :)

Foto: Alan Proosa

Decorating vol.2

Eile tekitasin meie akende ette kardinad. Saime Martti ema käest kangast, mis oli Martti Tallinna-toa kardinatest üle jäänud ja sellest saimegi enda tuba kardinate näol kodusemaks teha.

Täna peale kooli (eesti keele kontrolltööd) sain Photopointist oma tellitud pildid kätte, mida juba ammu-ammu olin tahtnud ilmutada. Nendega sain viimaks ometi oma imelise plaani ellu viia ja toaseina ära kaunistada. Olen meie toa ilmega juba päris rahul.

Also, tegin täna pitsat, Kõht sai väga täis.

Nämm-nämm. I <3 U

AKI rebaste ristimine

Jõudsin äsja koju, aga tahan kohe oma mõtted ja tänaõhtused kogemused kirja panna, enne, kui detailid meelest ära lähevad. Panin Youtube'st mingi rahuliku hiina muusika käima, kuna peol sai seda metsikult röökivat diskot kuulatud küll ja küll ning muud moodi ei saa kummitavast "Massikommunikatsioonist" lahti, mida ma ei taha vist enam eales kuulda.

Enne retsi kodus

Õhtu algas kell 19 kogunemisega Raekoja platsil purskkaevu juures. Pidime kõik endale ajalehtedest kroonid valmistama, mille külge läks valgest paberist silt kirjaga "MEEDIA '15". Seejärel vanuse järgi ritta ja kaheksaks meeskonnaks. Oma meeskonnaga pidime kümne minuti jooksul tegema võõraste inimestega nii palju selfie'sid, kui võimalik. Meie tegime 15 tk, aga parimatel oli vist 23 või 26 kanti neid.

Oma imelise ajalehekrooniga

Järgmiseks saime võistkonna peale ühe muna, mille pidime kuskil ära praadima (eeskätt siis mõnes kohvikus või söögikohas). Meie tiim lagunes veidi ära, kuna otsisime kõik kohta, kus inimesed oleks nõus TÜ tudengihakatistele ühe muna praadima, aga lõpuks meil õnnestus see kuskil ära praadida.

Seejärel saime kirjaklambri ja ülesande vahetada seda võõraste inimestega muude asjade vastu, et lõpuks oleks meil midagi sellist, mida kõlbaks Marju Lauristinile kinkida. Samal ajal pidime suutma maha müüa ka oma praemuna. Me lagunesime kaheks - kolm tükki üritasid praemunast lahti saada ja teised kolm asjadevahetusega hakkama saada. Mina läksin koos kahe tüdrukuga kirjaklambrit pakkuma.

Meie vahetus nägi lõpuks välja selline:

Kirjaklamber -> patsikumm -> kaks sigaretti -> tikutops ja välgumihkel -> tikutops ja papptops -> veepudel ja korrektuurpliiats -> veepudel ja roos

Mõnel rühmal õnnestus saada lõpuks lausa veiniklaas. Aga samas leidus vahetuste hulgas ka nt üksik põrandaplaat ja hunnik kehakoorijate ja kreemide testreid.

Siis tegime kaubamaja juures suure ringi ning võimlesime veidi ja seejärel sõitsime bussiga Prisma juurde. Buss oli pisike ja bussijuht näitas küll, et sildil on kirjas, et buss on mõeldud kuni 16 reisijale, aga ütles, et kui me end viiekümnekesi suudame ära mahutada, siis lasku me käia. Mahtusime küll ja 3-4 muud reisijatki mahtus ära. Terve tee üürgasime "Massikommunikatsiooni" laulda. Kujutan ette, et bussijuht sai küll toreda elamuse :)

Prisma juures laulsime veel mitu korda laulu läbi ja siis jalutasime 5min Lauristini kodu juurde. Kahjuks teda ennast kodus polnud, aga Peeter Vihalemm tuli meie imelise lauluoskuse peale õue ning andsime talle kõigi rühmade kogutud kingitused (kirjaklambri vastu vahetatud asjad) kotiga üle ning ta andis meile vastu kotiga pirne ja komme ning ütles tervitussõnad instituudi poolt.

Seejärel bussiga peole, kus tegime veel mõned mängud (riietest keti moodustamine, mündi edasiandmine kõhu peal jms).

Yup, nii näeb välja AKI riieteketi tegemine

Fabulous

Decorating

Viimastel päevadel on mind haaranud hoog kaunistada nii ühikat kui oma asju. Ja sellepärast ongi meie ühikatoa seinal nüüd selline asi:

Ja täna õhtul kulutasin ligi tunni-poolteist ja natuke musta markerit sellise asja peale:

Läti Sinine Toit

Tuleb ikka vahepeal kirjutada ka, mis meil Tartus toimub, muidu keegi veel mõtleb, et meid polegi enam...

Minu päevad on möödunud õppides (ja igasugu muid asju tehes). Meil on pea igas aines rühmatöid vaja teha ja igas aines on erinevad rühmad, nii et tihti on Facebookis kolme rühma chat lahti ja arutame asju. Mu lemmik on meie ettevõtluse rühm LST (Läti Sinine Toit).

See sündis nii, et pidime viie peale mõtlema, mis on asjad, mis meid ühendavad. Tuli välja, et me kõik olime Lätis käinud, meie kõigi (vähemalt üheks) lemmikvärviks oli sinine ja me kõik (obviously) armastame süüa. Seega saigi rühma nimeks Läti Sinine Toit. Tegime ka kohe reegli, et iga kord, kui kohtume, et rühmatööd arutada, toob üks meist kaasa midagi söödavat, mis oleks kas sinises pakendis VÕI Lätis toodetud. Sellised asjad teevad ikka koolielu palju lõbusamaks :P

LST

Õppimine ülikooli moodi

Oleme ühikas. Elus.

Oleme Marttiga ühikas elanud umbes kolm nädalat. Selle ajaga oleme suutnud experience'ida juba päris palju alustades vee aeglasest soojenemisest ja lõpetades kleepuvate põrandatega, mis kleepuvad isegi siis, kui neid iga nädal pesta.

Meie tuba asub ühika viiendal korrusel maja nurga peal, mis tähendab, et meil on kaks välisseina ja kaks korteri/koridori poolset seina. Meil on ka rõdu ning aknad on päris suured. Rõduukse vahelt on tunda, kuidas sealt reaalselt puhub külma õhku tuppa, nii et oleme oma sooja ja paksu suleteki üle väga õnnelikud.

Korter ise on meil tegelikult väga normaalne. Korralik wc, vannituba (vanniga!), köök elektripliidiga ja suur esik. Olin eelnevalt kuulnud, et ühikates ahju pole, nii et igasuguste ahjuroogade ja kookide valmistamise mõtted olin juba eelnevalt maha matnud, kuid üllatus-üllatus, meil on ahi ka, mis on lihtsalt super (alles eile tegin ahjuvormi).

Üks veidi negatiivne asi on aga see, et maja siseseinad ei ole just kõige paksemad. Rääkimist ja muusikat väga läbi ei kostu, küll aga vaiksel ajal (öösel) igasugu muid "huvitavaid" hääli. Mõned päevad (ööd) tagasi saime kõhutäie naerda, kui üks paar üpris häälekalt seda täiskasvanute asja toimetasid...

Ma olen meie Tartu-koduga väga rahul. Meie tuba on suur, meil mõlemal on ruumi siin olla ja oma asjadega tegeleda. Iga päev saab viiendale korrusele marssida (mis on tõeline kirss tordil, kui oled hommikul juba Lossi mäe otsa roninud, et loengusse jõuda) ning see on jalgadele hea trenn ikka, eriti mulle, kes ma olen viimasel ajal väga ebasportlik olnud. Tuleks seda asja parandada. Ma hakkan ujumas käima või midagi, luban!

Vesi läheb meil soojaks väga aeglaselt, nii et duši alla minnes tuleb kõigepealt kraan lahti keerata, siis käia toas rätikut otsimas, puhtad riided valmis panna, juustest ja kaela-käte ümbert kõik vidinad ära võtta ja lemmiklugu ära kuulata ning siis võib kontrollida, kas vesi on juba soe. Päriselt ka, ma ei liialda.

Oma korterikaaslastega ei ole me veel väga palju suhelda jõudnud, sest nad on vahepeal kummitused ja kaovad ära ja siis ilmuvad jälle lampi välja, olles mitu päeva kadunud olnud. Ma ei saa isegi aru, kus nad käivad kõik see aeg, aga ju neil siis pole vaja nii palju kohal olla. Magistrandid ikkagi ju, fancy värk.

Ülikoolist

Mulle meeldib see, et ühiskonnainstituudi õppejõududele meeldib hommikuti magada ja meil ei alga mitte ükski loeng varem kui kl 10. Tegelikult mul algab kõige varem kl 12 ja kolmel päeval kl 14. Saab kaua magada, aga samas läheb päev kuidagi raisku ka, kui keset päeva on 2h loeng...

Kirjutasin eelmisel nädalal Äripäeva Logistikalehte loo kaubaveobörsist, sellel neljapäeval läheb lehte, hurraa! Vähemalt oli midagi teha neil hommikuil, kui loengusseminekut ootasin.

Reede õhtul oli meil, AKI tudengitel, ametlik tutvumispidu korp! Sakalas. Stiiliks oli 80ndate ja 90ndate retro, läksin neooni peale välja, lahe oli. Inimesed olid väga leidlikud olnud oma kostüümidega.

Sukkpüksid olid tegelt täiega neoonid, ausõna! :)

Meid jagati kümneks grupiks ja anti paberid 40 küsimusega teise ja kolmanda kursuse AKI tudengite, magistrantide, vilistlaste ja õppejõudude kohta ning pidime õhtu jooksul neile kõigile vastused leidma suheldes vanemate kursustega, kes samuti peol olid.

Samuti võis igaüks, kes õhtu jooksul mõne skandaalse pildi tegi, postitada selle meie ürituse lehele ja kõigi pildistajate vahel valiti välja võitja ehk kõige skandaalsema pildi omanik (mina võitsin, jei).

Sain juttu puhuda Urmoga, kes samuti suvel Äripäevas oli, ja Andriga, keda varjutasin kevadel, neid mõlemat oli tore näha.

Nüüd ma istun siin meie ühikatoas, haigena. Jah, laupäevahommikul ärgates olin kurguvalus ja nohus, kes teab, võibolla ka palavikus, aga kraadiklaasi meil polnud. Õhtul Martti tõi apteegist, kui tal kohustuslik konverents läbi sai. Morten astus ka läbi, mis oli hästi armas, kuigi tal oli aega vaid pool tundi.

Esimene päev TÜ-s

Täiesti lõpp. Tudengieluga harjumine võtab ikka parajalt aega ja ma ei oleks kevadel arvanudki, et alguses nii palju tegemist on. Alustasin seda postitust juba kolmapäeval, aga sain veel ÕIS-is möllata, aineid valida, kursakaaslastega suhelda ja mida kõike veel. Seega alustasin täna otsast peale selle jutuga. Üritan võimalikult palju meenutada, aga olen juba nii palju elamusi saanud, et raske on.

Teisipäeval olid esimesed loengud. Kaks kohustuslikku loengut - akadeemiline enesejuhtimine ja sissejuhatus sotsioloogiasse. Ülikoolis ei ole enam ained sellised nagu gümnaasiumis (matemaatika, eesti keel, ajalugu, keemia jne), vaid igal ainel on umbes miljon erinevat tahku ja võimalusi ühe asja õppimiseks on nii palju, et võtab silme eest kirjuks. Näiteks ma ei saa valida kursust "ajalugu", vaid pean otsustama, kas tahan õppida maailma, Euroopa, Eesti või Vene või mõnd muud ajalugu. Kas vanaaega, uut aega, uusimat aega, ristisõdu, maailmasõdu vms. Nii palju vaja otsustada!

Õnneks minu peaeriala ei ole ajalugu, mis aga ei tähendaks, et mina vähem peaksin otsustama. Muidugi sattusin segadusse kogu selles ÕIS-i, ainete, õppekavade, moodulite ja ainepunktide maailmas. Õnneks saime eile tuutoritelt selgitust, kuidas see süsteem töötab ja nüüd saan juba rohkem aru.

Akadeemilises enesejuhtimises viiakse meid põhiliselt kurssi sellega, kuidas ülikoolis toime tulla. Kuna olen osalenud vaid ühes ja sedagi vaid sissejuhatavas loengus, siis väga konkreetselt veel öelda ei oska, mis seal tuleb (jah, ÕIS-is on küll õppekava üleval), aga jooksvalt siis selgub. Muidugi aitab meid ka raamat "Õppimine kõrgkoolis: tudengi käsiraamat", kus on kirjas reaalselt KÕIKE! Alustades rahaga toimetamisest ja ülikoolis orienteerumisest lõpetades sellega, kuidas teha eksameid edukalt ja saada häid hindeid.

Sotsioloogia loeng toimus suures ringauditooriumis, kus oli vähemalt 100-150 üliõpilast. Uus kogemus minu jaoks. Siiani olen ikka harjunud istuma klassiruumis, kus on kuni 30 õpilast, kõigil oma õpikud ja vihikud ja kindel koht. Nüüd aga selline suur auditoorium, pooltel arvutid nina ees, teised nahistavad pastakatega fakte kirja panna. Põnev.

Tartu Ülikooli aktustepäev

Tudengielu on ikka kiire. Pole siiamaani jõudnud blogida, kuigi iga päev on nii palju mõtteid, mida tahaks kõiki siia üles tähendada.

Esmaspäeval oli Tartu Ülikooli avaaktus. Õigemini mul ol neid kolm. Üldaktus oli Jaani kirikus. Käisime Marttiga vähemalt esimesel korral ikka ära, et maigu suhu saaks. Mõtlesin, et tekitaks natuke üliõpilase tunnet, kui panen pidulikult riide ja lähen TÜ avaaktusele, aga tegelikult rääkis seal mingi sada erinevat meest enam-vähem ühesugust juttu ning keegi ei tutvustanud neid ka (rääkimata neist endist), seega ei teadnud ma ühelgi korral, kes parasjagu räägib.

Kahe aktuse vahel; klassikalist peahoonega pilti ei teinud

Edasi tuli TÜ muuseumis sotsiaal- ja haridusteaduskonna aktus. See oli palju lühem ja toredam. Midagi ikka sai kõrva taha ka panna. Edasi oligi juba AKI (ajakirjandus&kommunikatsioon, infokorraldus) aktus Juhan Peegli (a&k eriala asutaja) auditooriumis. Tutvustati õppejõude ja jagati kätte Ole Rohkem kotid, kus sees igasugu paberikraami. Samuti tehti meist grupipildid :)

Viisakad meie

Tuutoritunnis saime olulist infot selle kohta, mis kõige enne toimuma hakkab, kuidas ainetele registreeruda jne. Meil on kolm tuutorit, kes kõik tundusid väga toredad ja abivalmid.

Õhtul tuli end jälle kodust (julgen seda ühikatuba juba koduks nimetada) välja vedada ja minna oma kursuse tutvumisõhtule. Meile tehti ringkäik Lossimäel ja olulisemates kohtades ja õhtu lõppes Pirogovi pargis tutvumismängude ja niisama omavahel suhtlemisega. Ka tuutorid tegid meist kursuse pildi, mis pidi iga-aastane traditsioon olema.

Meedia kursus '15

Tartusse tagasi

Pühapäeval kolisime veel mõnda enda asja ja Laurat (ja tema koli). Kui Martti arvates võtsin mina palju asju kaasa, siis Laura võttis neid sama palju kui minu ja Martti asjad kokku. Aga mahutasime kõik ilusti ära ja Laurale jäi autos isegi väike pesakene, kus Leonardoga (Laura hiiglaslik mõmmi) istuda.

Laura kolimine

Laura oma pesas

 Laural vedas ja ta sai oma võtme samal päeval kätte, kuigi ta majajuhatajat ei olnud. Tassisime ta asjad neljandale ja jätsime ta sinna oma uue toanaabriga tutvuma ja oma stuffi lahti pakkima.

Õhtul tegin moosipurkidele ilusad sildid

Muinastulede öö

Traditsiooniliselt iga aasta augusti viimasel laupäeval süüdatakse üle Eesti, eeskätt rannikul ja veekogude ääres muinastuled. Mina veetsin seda sel aastal Marttiga Lagedil. Läksime juba päeval millalgi sinna, Martti ja Rain aitasid muru niita ja puid tassima jne. Mina aitasin kaks suurt kausitäit kartulisalatit hakkida.

Pärast mängisime Martti ja Rainiga coronat (nagu puust piljard), mina kaotasin kõik mängud, jee.

Kui pimedamaks läks, süütasime oma muinastule ka ja nautisime inimese lemmikvaatepilti: voolav vesi (Pirita jõgi), põlev tuli ja töötav inimene (Rivo riisus puusodi kokku).

Vaade tammi pealt

Uus kodu

Täna hommikul ärkasin teadmisega, et hakkame Marttiga kolima. Panime Martti juures veel viimased asjad kokku, tassisime tema kotid-kastid ja teki-padja autosse ning sõitsime minu juurde. Saime veel hunniku asju autosse juurde ja siis sõitsime Ülemistesse, et Lidos hommikust süüa. Nämm-nämm.

Poolik pakkimine minu toas

Neid asju ei ole ju... liiga palju?

Ei tahtnud hästi lifti ära mahtuda :D

Yup, minu asjad vallutasid terve tagaistme

Mäol tegime peatuse, kuna autol oli üks kumm (jaajaa, REHV, nagu Martti mind pidevalt parandab) tühi ja pumpasime seda. Megapalav oli. Martti oli unine ka.

Jee, Tartu!

Jõudsime Tartusse, käisime Raatuse ühikast läbi, et oma võtmed saada. Siis sõitsime Purdesse ja otsisime oma toa üles. Natuke ekslemist võttis, aga suutsime lõpuks tuvastada oma toa asukoha - viies korrus. Woohoo, kastidega sealt tore tulla. Igatahes läksime kõigepealt üles ja vaatasime koha üle. Näeb palju parem välja kui olin oodanud, ikkagi renoveerimata tuba ja nii.

Esimene selfie toaga

Siis suutsime olla tublid ja jätsime mõlemad oma võtmed magamistuppa, mille uks kinni pannes ise lukku läheb. Jäime võtmeteta väljapoole. ÕNNEKS oli majajuhataja kabinetis mingi mees, kes suutis meile kuskilt tagavaravõtme leida, mille abil saime kohe ka ukse lahti jälle. Muidu oleksime pidanud jalgsi Raatusesse minema, et tagavaravõtit saada, kuna autovõti jäi ka tuppa.

Ukse poolt vaadatuna

Rõdu poolt vaadatuna

Meie köök selline. Teisel pool on veel külmkapp ja väike laud kahe taburetiga.

Siis tassisime kolme käiguga oma asjad ära, Martti hakkas lugema ja mina pakkisin kõik oma stufi lahti ja panin kappi-laua peale ära. Siis käisime poes. Selver on 10min jalutuskäigu kaugusel, suht hea. Pärast käisime Lõunakeskuses ka, ostsime omale panni ja kahvlid-noad-lusikad ja õhtuks süüa.

Esimene õhtusöök ühikas. Meil pole veel taldrikuid.

Suht lahe tunne oli osta õli ja wc- ning köögipaberit jms. Nüüd elamegi päriselt kahekesi. Ja hakkame arveid maksma. Ja põrandaid pesema. Omg. Ma vajan susse.

Meie vaade rõdult. Saame hakata päikeselojanguid nautima.