Täiesti lõpp. Tudengieluga harjumine võtab ikka parajalt aega ja ma ei oleks kevadel arvanudki, et alguses nii palju tegemist on. Alustasin seda postitust juba kolmapäeval, aga sain veel ÕIS-is möllata, aineid valida, kursakaaslastega suhelda ja mida kõike veel. Seega alustasin täna otsast peale selle jutuga. Üritan võimalikult palju meenutada, aga olen juba nii palju elamusi saanud, et raske on.
Teisipäeval olid esimesed loengud. Kaks kohustuslikku loengut - akadeemiline enesejuhtimine ja sissejuhatus sotsioloogiasse. Ülikoolis ei ole enam ained sellised nagu gümnaasiumis (matemaatika, eesti keel, ajalugu, keemia jne), vaid igal ainel on umbes miljon erinevat tahku ja võimalusi ühe asja õppimiseks on nii palju, et võtab silme eest kirjuks. Näiteks ma ei saa valida kursust "ajalugu", vaid pean otsustama, kas tahan õppida maailma, Euroopa, Eesti või Vene või mõnd muud ajalugu. Kas vanaaega, uut aega, uusimat aega, ristisõdu, maailmasõdu vms. Nii palju vaja otsustada!
Õnneks minu peaeriala ei ole ajalugu, mis aga ei tähendaks, et mina vähem peaksin otsustama. Muidugi sattusin segadusse kogu selles ÕIS-i, ainete, õppekavade, moodulite ja ainepunktide maailmas. Õnneks saime eile tuutoritelt selgitust, kuidas see süsteem töötab ja nüüd saan juba rohkem aru.
Akadeemilises enesejuhtimises viiakse meid põhiliselt kurssi sellega, kuidas ülikoolis toime tulla. Kuna olen osalenud vaid ühes ja sedagi vaid sissejuhatavas loengus, siis väga konkreetselt veel öelda ei oska, mis seal tuleb (jah, ÕIS-is on küll õppekava üleval), aga jooksvalt siis selgub. Muidugi aitab meid ka raamat "Õppimine kõrgkoolis: tudengi käsiraamat", kus on kirjas reaalselt KÕIKE! Alustades rahaga toimetamisest ja ülikoolis orienteerumisest lõpetades sellega, kuidas teha eksameid edukalt ja saada häid hindeid.
Sotsioloogia loeng toimus suures ringauditooriumis, kus oli vähemalt 100-150 üliõpilast. Uus kogemus minu jaoks. Siiani olen ikka harjunud istuma klassiruumis, kus on kuni 30 õpilast, kõigil oma õpikud ja vihikud ja kindel koht. Nüüd aga selline suur auditoorium, pooltel arvutid nina ees, teised nahistavad pastakatega fakte kirja panna. Põnev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar