Igaühel on lapsepõlves mingid omad mängud ja omad maailmad. Kes mõtleb enda jaoks reaalseks mõne raamatu- või filmimaailma, kes loob täiesti enda oma. Aga alati on mängu osaks vähemal või suuremal määral ka majandus ja kauplemine.
Väikestel (algkooliealistel) lastel ei ole veel kuigi arenenud rahalist mõtlemist/tunnetust ja neil on väärtused hoopis teistes asjades. Minu lapsepõlves oli oluliseks valuutaks näiteks kleepsud. Igaühel oli oma käega katsutav pangakonto ehk kleepsualbum. Tõsi, me ei kaubelnud kleepsudega küll teiste asjade vastu, vaid ainult kleeps kleepsu vastu, aga minu arvates oli seegi põnev ja mingil määral arendav - kui saad kelleltki mingi ägeda kareda pinna või sädeleva kleepeka, siis paneb ikka mõtlema, kas ja kui mitme "igavama" kleepsu eest oled valmis seda edasi "müüma".
Teiseks mänguks arenes meil teises klassis kila-kolavahetus. See tähendas seda, et igaüks, kes mängus osaleda soovis, pidi kodust kaasa tooma enda pisikest varandust. See võis tähendada põhimõtteliselt kõike: kirevaks värvitud kivikesi, üllatusmunade seest saadud jubinaid, mänguautosid, mererannast korjatud lihvitud servadega klaasikilde, põnevaid teokarpe, paberist väläja lõigatud lumehelbeid ja kõike muud taolist, mis täiskasvanu jaoks ehk tundub väärtusetu prügina.
Meil oli kooligarderoobi ühes nurgas suur madrats ja seal me siis vahetunniti istusime, laotasime oma varandused enda ette laiali ja kauplesime.
"Ma annan sulle selle ägeda kollase Porsche, kui sa annad mulle oma spinneri."
"Ei, mul on ainult üks spinner, ma tahan veel midagi peale Porsche."
"Sa võid veel lisaks valida kas selle, selle või selle vahel."
"Porsche ja need kaks. Kas nii sobib?"
"Olgu."
Sellised olid minu vahetunnid 2. klassi aegu. Tundub nii hirmus kaugena, kuigi ma ei ole veel üldsegi nii vana. Teises klassis käisin ju vaid... 16 aastat tagasi! See on peaaegu kolmveerand mu elust. :)