Ma ei ole bloginud juba üle 40 päeva. 40-päeva paast, hehe! Tegelikult olen kogu aeg tahtnud kirjutada, aga pole suutnud end siia klaviatuuri taha vedada, et oma mõtteid kirja panna. Kohusetunne küll torgib tagant, aga viitsimatus ei ole lasnud peale hakata. Õnneks olen vähemalt kirja pannud, millest kirjutada tahaksin või kirjutama peaks.
Novembri esimene nädal läks mul täielikult sünnipäevatähistustega täidetult. Õigel päeval suutis Martti mind üllatada sellega, et oli Claudiaga koos eelmisel õhtul küpsisetordi meisterdanud ja koos Liisiga äratasid nad mu kolmekesi üles. See oli nii nunnu. Tegelikult ärkasin ma juba 40 minutit enne nende äratust, kuna Tallinnast sain sünnipäeva-äratuskõne issilt-Kajalt-Ramseselt, mis oli ka armas.
Olin väga kaua aega kahevahel, kas pidada oma sünnipäeva mingi kambaga, aga viimaks mõtlesin, et see on hea võimalus sõpru külla kutsuda ja midagi lõbusat teha, nii et otsustasin ikkagi midagi korraldada. See polnud küll nii suur ja etteplaneeritud kui eelmise aasta pidu, aga ikka oli vahva. Tellisin kaks kringlit, tegin ise veel suupisteid. Tegevuseks siis Kinectimängud, lauamängud (Carcassonne, Ticket to Ride) ja õhtu lõpetasime ühe suure Jackboxi maratoniga.
Küpsisetorditegu
Õhtune küpsisetort
Ticket to Ride Ramsese ja Marttiga
Carcassonne'i seltskond: Liisi, Juta, Claudia, Laura, Kaspar
Tallinnas käisin oma sünnat tähistamas sünnipäevale järgneval laupäeval. Kuna käisin Räägus ühe teise ürituse (millest blogin ka lähemalt) vahepealt, siis tegime lihtsalt mõnusa õhtusöögi ja niisama olemise õhtu, kus jagasime, mis meie eludes viimasel ajal toimunud on.
Viimaseks oli veel tähistamine Kambjas, kuhu tulid lisaks juba sealsetele elanikele ka emme ja Laura. Väga mõnna ja armas oli. Kaspar ja Juhan joonistasid mulle paar pilti, kuhu nad väga püüdlikult sünnipäevasoove peale kirjutasid. Sõime ja jutustasime ja naersime, nagu ikka.