kolmapäev, 28. oktoober 2015

Nagu jää lombi peal

Jõudsin just koju. Võtsin saapad jalast ja salli kaelast ning tundsin rõõmu selle üle, et saab oma külmunud näpukestega loometööd tegema hakata. Rohkem ei pea täna pimeduses läbi oma hingeõhu kõndima. Saab süüdata küünla, närida võileiba ning analüüsida 60 Postimehe Tarbija24 uudist, et järjekordne kodune töö valmissaamisele sammu lähemale jõuaks.

Koolis on nii metsikult palju tööd praegu, et kui meile veel üks asi juurde antakse, siis ma ei jaksa enam ja murdun nagu murdus pimeduses jääkirme lombi peal, kui seda saapaninaga toksasin.

Mul on tarvis kirjutada 60 uudise põhjal analüüs, kuidas ajakirjanikud oma sõnavalikuga lugejat mõjutavad. Mul on vaja 1,5 nädalaga viia läbi küsitlus ja intervjuu ning kirjutada 30-leheküljeline uurimistöö. Vähemalt sama mahukas ülesanne kui gümnaasiumi uurimistöö oli. Ma pean kirjutama vähemalt 2-minutilise video transkriptsiooni sekundi täpsusega. Neid asju on veel ja veel...

Ühesõnaga - aeg lõpetada maisihelveste karbi vahtimine ja kodutööde hunnikule mõtlemine. Aeg alustada selle hunnikuga, et midagi sellest tehtud ka saaks. Ma käin ikkagi ülikoolis ja vaja oma aega kuidagi planeerida, et pühapäeval võimalikult palju vaba aega oleks ja jõuaksin igale poole, kuhu plaanis jõuda.

laupäev, 24. oktoober 2015

Kuidas saada tasuta šokolaadi?

Põhimõtteliselt tuleb lihtsalt väga abivalmis olla :) Ma aitasin üht kursaõde, kellel oli ühe loengu ajal auto lõppastmekoolitus ning ma aitasin tal ühe koolitöö ära teha - šokolaad! Samuti toimetasin ühe kaotatud id-kaardi õigele omanikule tagasi - šokolaad!


Actionit siis ühikas ikka jätkub. Eile öösel kell pool kaks, kui me Marttiga kooliasjade tuhinas olime (don't ask miks me seda keset ööd tegime), hakkas järsku tuletõrjealarm tööle. Jap, keegi oli kell pool kaks otsustanud köögis midagi põhja kõrvetama hakata. Marssisime siis korterikaaslasega viiendalt alla õue ja vaatasime, kuidas tuletõrjujad ühe köögiakna avasid ja siis saime tagasi sisse minna.

esmaspäev, 12. oktoober 2015

20 päeva pärast olen 20

Märkasin täna, et täpselt 20 päeva pärast saan ma 20-aastaseks. Ja siis tuli meelde, et 18 päeva enne täisealiseks saamist tegin postituse "18 päeva pärast olen 18", niisiis mõtlesin, et miks mitte ka nüüd kirjutada.

Käisime eile Marttiga Vanemuise teatris. See oli meie mõlema jaoks esimene kord Vanemuiset külastada ning jäime mõlemad kogemusega väga rahule. Vaatasime etendust "Hea põhjatuule vastu", mis rääkis mehest ja naisest, kes tutvusid juhuslikult internetis. Naljakaid kohti oli palju ja naerda sai publik küllalt, samal ajal oli ka ootusärevust ja pingelisi hetki, et "noh, kas nad nüüd saavad juba kokku või ei?!".

Lõpus lepiti kokkusaaminegi kokku, aga teatud asjaolu tõttu jäi see ära ja tükk lõppes vägagi ootamatult ja natuke kurvalt. Kui näitlejad (Andres Mähar ja Elina Purde) kummardama tulid, tõusis publik lausa plaksutades püsti ja keegi hüüdis "Kibe!" :)

Foto: Alan Proosa

Decorating vol.2

Eile tekitasin meie akende ette kardinad. Saime Martti ema käest kangast, mis oli Martti Tallinna-toa kardinatest üle jäänud ja sellest saimegi enda tuba kardinate näol kodusemaks teha.


Täna peale kooli (eesti keele kontrolltööd) sain Photopointist oma tellitud pildid kätte, mida juba ammu-ammu olin tahtnud ilmutada. Nendega sain viimaks ometi oma imelise plaani ellu viia ja toaseina ära kaunistada. Olen meie toa ilmega juba päris rahul.



Also, tegin täna pitsat, Kõht sai väga täis.

Nämm-nämm. I <3 U

neljapäev, 8. oktoober 2015

AKI rebaste ristimine

Jõudsin äsja koju, aga tahan kohe oma mõtted ja tänaõhtused kogemused kirja panna, enne, kui detailid meelest ära lähevad. Panin Youtube'st mingi rahuliku hiina muusika käima, kuna peol sai seda metsikult röökivat diskot kuulatud küll ja küll ning muud moodi ei saa kummitavast "Massikommunikatsioonist" lahti, mida ma ei taha vist enam eales kuulda.

Enne retsi kodus

Õhtu algas kell 19 kogunemisega Raekoja platsil purskkaevu juures. Pidime kõik endale ajalehtedest kroonid valmistama, mille külge läks valgest paberist silt kirjaga "MEEDIA '15". Seejärel vanuse järgi ritta ja kaheksaks meeskonnaks. Oma meeskonnaga pidime kümne minuti jooksul tegema võõraste inimestega nii palju selfie'sid, kui võimalik. Meie tegime 15 tk, aga parimatel oli vist 23 või 26 kanti neid.

Oma imelise ajalehekrooniga

Järgmiseks saime võistkonna peale ühe muna, mille pidime kuskil ära praadima (eeskätt siis mõnes kohvikus või söögikohas). Meie tiim lagunes veidi ära, kuna otsisime kõik kohta, kus inimesed oleks nõus TÜ tudengihakatistele ühe muna praadima, aga lõpuks meil õnnestus see kuskil ära praadida.

Seejärel saime kirjaklambri ja ülesande vahetada seda võõraste inimestega muude asjade vastu, et lõpuks oleks meil midagi sellist, mida kõlbaks Marju Lauristinile kinkida. Samal ajal pidime suutma maha müüa ka oma praemuna. Me lagunesime kaheks - kolm tükki üritasid praemunast lahti saada ja teised kolm asjadevahetusega hakkama saada. Mina läksin koos kahe tüdrukuga kirjaklambrit pakkuma.

Meie vahetus nägi lõpuks välja selline:
Kirjaklamber -> patsikumm -> kaks sigaretti -> tikutops ja välgumihkel -> tikutops ja papptops -> veepudel ja korrektuurpliiats -> veepudel ja roos

Mõnel rühmal õnnestus saada lõpuks lausa veiniklaas. Aga samas leidus vahetuste hulgas ka nt üksik põrandaplaat ja hunnik kehakoorijate ja kreemide testreid.

Siis tegime kaubamaja juures suure ringi ning võimlesime veidi ja seejärel sõitsime bussiga Prisma juurde. Buss oli pisike ja bussijuht näitas küll, et sildil on kirjas, et buss on mõeldud kuni 16 reisijale, aga ütles, et kui me end viiekümnekesi suudame ära mahutada, siis lasku me käia. Mahtusime küll ja 3-4 muud reisijatki mahtus ära. Terve tee üürgasime "Massikommunikatsiooni" laulda. Kujutan ette, et bussijuht sai küll toreda elamuse :)

Prisma juures laulsime veel mitu korda laulu läbi ja siis jalutasime 5min Lauristini kodu juurde. Kahjuks teda ennast kodus polnud, aga Peeter Vihalemm tuli meie imelise lauluoskuse peale õue ning andsime talle kõigi rühmade kogutud kingitused (kirjaklambri vastu vahetatud asjad) kotiga üle ning ta andis meile vastu kotiga pirne ja komme ning ütles tervitussõnad instituudi poolt.

Seejärel bussiga peole, kus tegime veel mõned mängud (riietest keti moodustamine, mündi edasiandmine kõhu peal jms).

Yup, nii näeb välja AKI riieteketi tegemine

Fabulous

laupäev, 3. oktoober 2015

Decorating

Viimastel päevadel on mind haaranud hoog kaunistada nii ühikat kui oma asju. Ja sellepärast ongi meie ühikatoa seinal nüüd selline asi:



Ja täna õhtul kulutasin ligi tunni-poolteist ja natuke musta markerit sellise asja peale:



Läti Sinine Toit

Tuleb ikka vahepeal kirjutada ka, mis meil Tartus toimub, muidu keegi veel mõtleb, et meid polegi enam...

Minu päevad on möödunud õppides (ja igasugu muid asju tehes). Meil on pea igas aines rühmatöid vaja teha ja igas aines on erinevad rühmad, nii et tihti on Facebookis kolme rühma chat lahti ja arutame asju. Mu lemmik on meie ettevõtluse rühm LST (Läti Sinine Toit).

See sündis nii, et pidime viie peale mõtlema, mis on asjad, mis meid ühendavad. Tuli välja, et me kõik olime Lätis käinud, meie kõigi (vähemalt üheks) lemmikvärviks oli sinine ja me kõik (obviously) armastame süüa. Seega saigi rühma nimeks Läti Sinine Toit. Tegime ka kohe reegli, et iga kord, kui kohtume, et rühmatööd arutada, toob üks meist kaasa midagi söödavat, mis oleks kas sinises pakendis VÕI Lätis toodetud. Sellised asjad teevad ikka koolielu palju lõbusamaks :P

LST

Õppimine ülikooli moodi