Teistmoodi jõulud

24. detsembri hommikul tähistasime muidugi Laura sünnipäeva kringli ja lipuheiskamisega. Nüüd on mu väike õde ka 18 :) Vahetasime Marttiga ka jõulukingid ja veetsime mõned tunnid koos. Kella kahe paiku ta lahkus ja ma läksin kööki appi.

Meile tulid külla Kaja lapsed ja Karini pere, nii et meid sai kokku päris suur hulk. Süüa oli palju ja väga head. Õhtu venis väga pikale, viimased lahkusid vist kl 23 paiku...

Otsustasime, et teeme 1. jõulupühal omaette ka jõuluõhtu ja kingituste jagamise, mis tuli väga armas ja rahulik. Selle aasta jõulud olid kindlasti teistsugused, kui oleks võinud oodata, aga lõppkokkuvõtteks ilusad.

Ma kuusest ja jõululauast pilti ei teinud, aga piparkoogid ja kingipakki kaisutav Yello on ka piisavalt jõululised ma usun :)

Ametlikult "Kreete"

1. detsembril seadsin sammud Perekonnaseisuametisse, et seal sisse anda avaldus eesnime muutmiseks. 2. detsembril sain meili, et ma tuleks oma nimemuutmise otsusele järele. Sellest päevast pole ma enam Kreete-Brunella Sepp, vaid Kreete Sepp. 

Pean ütlema, et see on naljakas, teistmoodi tunne, aga samas minu jaoks ei muutunud palju rohkem kui see, et dokumentidel ja mujal on mul nüüd teistsugune nimi ja Facebookis olen ka juba ammu vaid ühe eesnimega.

Miks ma seda tegin? Brunella on väga keeruline nimi ja sellega on igal pool lõputult probleeme tekkinud. Samuti on selle nime tõttu leiutatud mulle igasuguseid hüüdnimesid, mis mulle absoluutselt pole meeldinud. Tunnen end palju paremini nüüd, kui saan ametlikult igale poole vaid ühe eesnime kirjutada. 

Paljud ütleksid (ja on öelnud ka), et miks ma ei oota abiellumiseni nimevahetusega. Tont seda teab, millal ma ükskord abiellun, sinna võib veel 10 aastat minna ja ma arvan, et ma ei tahaks "kannatada" oma kahe nimega vaid selleks, et ei peaks kaks korda nime muutumise tõttu uut id-kaarti tegema.

Ja nii ongi! :)

P.S! Olen ikka veel haige. Tundub, et sel aastal ei ole nii, et kogu kupatus ühe korraga, vaid kõigepealt kurguvalu ja palavik, kui see hakkab üle minema, siis nohu ja poole nohu pealt algab köha...

Unimüts

Jälle on mingi üle kahe nädala vahele jäänud blogiga, aga mis teha, jube kiire on ka olnud.

Olen päris palju tööd teinud vahepeal. Nimelt olen see Tallinki päkapikk, kes käib mööda linna ringi ja jagab inimestele jõulurõõmu (ja Tallinki sooduspakkumisega kingikarbikesi ka). Eile näiteks käisin ühes muusikapoes sees, et seal ka inimestele kingikarbikesi jagada ja sain müüjatelt karbikese vastu nootidega harilikke pliiatseid ;D

Täna juhtus üks väga piinlik lugu. Kõik algas sellega, et Kreete otsustas olla terve öö üleval, et tegeleda Westpostiga. Koristasin kõigepealt tunnikese tuba ja siis tegin kuskil 5h Westposti. Võibolla umbes poole sain valmis. Tegin veel inglise ja hispaania keele koduseid töid ja vaatasin ajaloo kontrolltöö materjaligi üle. No lõpuks oli pea ikka päris segamini. Veerand seitsme paiku vajus pea lihtsalt lauale ja magasin umbes 20 minutit.

Koolis oli raske. Igas tunnis tahtis silm kinni vajuda. See on ehtne märk, et hakkan vanaks jääma :D 7. ja 8. klassis oli terve öö üleval olla üsna okei. Järgmisel päeval olid lihtsalt külmavärinad. Inglise keeles lasingi silma kinni natuke ja kui õpetaja mind küsis, leidsin kiirelt õige koha üles.

Ajaloo kontrolltöö suutsin enda arust vähemalt 4 peale teha. Õpetaja aga tõi töö tagasi ja ütles, et pean aastaarvusid juurde kirjutama. No hell, ma ju ei teadnud neid. Ütlesin õpetajale, et ma ainult 20 minutit maganud ja ei oska rohkem. Ta siis ei osanud midagi öelda.

Kaks viimas tundi (ühiskonnaõpetused) olid sama õpetajaga, kes meile ajalugu annab. Esimesed 15-20 minutit töötasin kaasa ja kuulasin, siis aga vajusin vaikselt laua peale ja jäin sellisesse poolunne, et kuulsin õpetaja juttu, aga samal ajal puhkasin ka.

Ärkasin lampi üles. Olin umbes viieks minutiks täiesti magama jäänud. Klass oli tühi. Ainult õpetaja istus oma laua taga ja tegeles oma asjadega. Ta ütles, et teised püüdsid mind tunni lõpus mitu korda üles ajada, aga ma ei ärganud ja siis nad läksid lihtsalt ära. Appii, kui piinlik!

Õpetaja siis ütles, et ma peaksin ikka rohkem magada püüdma, mitte sundima end üleval olema. Kinnitasin talle, et see oli ühekordne juhtum - ma ei mäleta viimast korda, kui nii loll olin ja öö vastu koolipäeva üleval olin.

Läksin alla. Koridoris tuli klassivend vastu ja küsis, kas oli ka magus uni. Selgitasin talle, et olin põhimõtteliselt täiesti magamata ja ta vist sai aru, kuigi naeris :) Gardekas tuli klassiõde vastu ja ütles, et osad arvasid, et ma olen ära minestanud või midagi, kuna ma ei reageerinud äratamistele. Tundsin end imelikult. Thank god, et see koolipäev läbi sai.

Ja täna õhtul (ühe tunni pärast) algab Jõuluball. Martti sõidab praegu Tallinna poole Võrust ja umbes pooletunnise hilinemisega saame ka ballile minna koos :)

Veider

Niiiiii. Eilne ja tänane ei ole kohe kindlasti normaalsed olnud. Asi algas juba eile füüsikas vist, kui me Lottaga irvasime reaalselt terve tunni ma-ei-tea-mille üle. Ja kui ma suutsin peaaegu maha rahuneda, küsis ta, et mille üle me naerame ja ma hakkasin jälle, teenides õpsilt mitu pahast pilku. Aga no mis ma sinna teha saan, kui ma lihtsalt naeran...

Peale kooli turbotasime minu juurest läbi ja siis Tallinki koolitusele. Seal läks mingi pea 2,5h, mis oli väga väsitav. Siis Rimist läbi. Ja Lotta poole, et kokata. Nimelt 12ndikud peavad koolis iga päev suurtel vahetundidel küpsetisi müüma, et jõuluballi korraldamiseks raha teenida. Meie tegime meega röstitud mandleid ja suuri šokolaaditükkidega küpsiseid.

Ei, me ei naernud üldse :D

Pärast mängisime veel kuskil veerand kaheni öösel tetrist (damn you, Lotta, sa tekitasid minus sõltuvuse!).

Ja täna hommikul kooli minnes oli ka "tore" juhtum. Läksin libedast trepist alla, õlal koolikott, ühes käes riietekott ja teised küpsisekandik. Ja muidugi lendan ma täiega uppi ja maandun istuli. Suutsin sülle kinni püüda kõik küpsised, aga koolikotiga ei läinud nii hästi. Puidust rõngas, mis sanga kinnitas, oli pooleks. Pole hullu, kotti saab ikka kanda veel :)

Võtad kastist miinipilduja ja lähed kõpa-kõpa...

... ehk kaitseväelase unenäod. :)

Üle 3 nädala nägime Marttiga jälle. Käisime kaks korda PÖFFil ("Lubadus" ja "Side by Side"). Esimene film oli üsna jube, ei osanud üldse oodata sellist sisu. Tegu oli Poola filmiga. Film oli muidu hea, väga huvitavalt tehtud. Peaosatäitja oli osav ja noore tüdruku kohta üllatavalt julge.

Teist filmi olin ma tegelikult Tallinna Noortenädala raames juba tasuta näinud, aga võis vabalt 2,5€ eest uuesti vaadata. See oli hea nagu ikka. Marttile meeldis ka see rohkem kui esimene.

Sain täna parima tutvustamise osaks, kui Martti mind kaupsi juures maha pani ja kaasvõitlejad peale võttis.

"Kas sina oled Kaku naine?"

"Olen küll."

"Reamees Mets."

PÖFF "x+y"

Eile käisin Lottaga Solarise kinos PÖFFil vaatamas inglise filmi "x+y". Tegemist oli filmiga, mille peategelaseks oli autistist poiss Nathan, kes on väga andekas matemaatikas. Ta pääseb edasi matemaatikaolümpiaadi rahvusvahelisse vooru ja selle käigus tutvub ta erinevate inimestega, õpib, mida tähendab sõprus, armastus ja armastatud inimese kaotus. 

Lõpp oli minu jaoks ootamatu. Ootasin, et ta ületab oma hirmud ja takistused ning saavutab olümpiaadil hea tulemused, kuid selle asemel toimus väike plot twist ja... jah, ülejäänut ma ei räägi :)

Igatahes oli väärt vaatamist, kuigi see oli veidi ebareaalne, et autist sai nii järsku oma tunnetest üle.

Filmi õppetund: Kui sa tahad kellelegi meeldida, topi omale friikartul ninna.

Meedialaager - päev #3

Äratama tuli meid Andri, kes ütles õrna häälekesega üle ukse "tere hommikust!". Kell oli juba 8:16, aga liikvel veel kedagi polnud. Kuuldavasti said viimased magamaminejad magama alles kl 5-6 paiku hommikul. 

Peale hommikusööki oli toimetuste koosolekud (ehk gruppide koosolekud). Läksime Muumidega oma klassi ja täitsime tagasisidelehed laagri kohta. Rääkisime veidi juttu ja niisama.

Kell 11 ja 11:45 olid valikloengud. Mina läksin kl 11 loengusse "Miks tulla õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni?", mis oli tõesti huvitav ja hästi tehtud. Kolm esmakursuslast näitasid meile pilte, rääkisid lugusid, tutvustasid oma eriala jne.

KL 11:45 valisin loengu "Kuidas teha huvitavat koolilehte?". Pean ausalt ütlema, et selles olin veidi pettunud. Olin oodanud midagi muud, aga sain hoopis loengu sellest, kuidas teha koolilehte veebi vahendusel - wordpress, twitter, instagram, tumblr, facebook jne. Oleks ikka võinud minna "Küsi mida soovid" loengusse.

Kell 12:30 taas toimetuste koosolekud, kus teibiti kõigile lehed seljale ja saime üksteisele sinna ilusaid asju kirjutada. Pärast kirjutasime teiste gruppide inimestele ka, kellega olime laagri jooksul tutvust teinud.

Laagri lõpetamiseks kogunesime peale lõunasööki aulasse, kus kõik juhendajad andsid meile tagasisidet, kuidas neile meeldis meiega laagris olla (hästi muidugi). Siis anti igas grupis välja eripreemiad, mille Muumide grupis sain mina! :) Oma Andrei Hvostovi loengu reportaaži eest, mis kahjuks küll laagrilehte ei jõudnud, aga mille eest sain ohtralt kiidusõnu.

Kingiks sain Pärnu Postimehe riidest koti täis igasugu ajakirjandusega seotud kola - nt Postimehe kommid, ERR võtmehoidja, TÜ logoga paberiploki, Rahva Raamatu sooduskuponge jms kraami. Ja muidugi peaaegu trükisoe laagrileht 'elvas pressly', mille kallal juhendajate toimetus töötas kogu öö.

Lõpuks pommitati meid taas jäätistega nagu laagrit avadeski ja seejärel võisimegi alustada oma tagasiteed kompsudega rongijaama ja sealt Tallinna.

Meedialaager - päev #2

kl 8:34

Oleme kõik ärganud. Äratus toimus kl 7:30, kui üks väga hull tüüp hakkas mööda koridori edasi-tagasi jooksma, samal ajal karjudes "Hommikuvõimlemineeee!! Äratuuuus, SPOOORT, SPOOORT!!!" See ei olnud tore, kuna mina olin saanud magada vaid 4h. Kuna pooled minu toas jäid edasi magama, otsustasin ka selle kasuks ja ärkasime alles kl 8, et sööma minna.

kl 9:02

Istun klassis ja kohe-kohe algab tänase päeva esimene toimetuse töö tund. Veel täpselt ei tea, mida me tegema hakkame, aga ajakavas on kirjas, et otsime teemasid, millest kirjutada. Igaüks peab täna õhtul kella 19:30-ks esitama oma uudise, arvamusloo, reportaaži, intervjuu või ükskõik millise muu artikli, millest valitakse välja need parimad, mis lähevad laagrilehte.

kl 10:49

Istun 1. ja 2. korruse vahelisel trepil ja mõtlen oma lugu välja. Kirjutan Andrei Hvostovist - ajakirjanikust, kes meile 10 minuti pärast tunniajase loengu peab. Mõte ei jookse väga.

kl 13:05

Hvostovi loeng on läbi saanud. Mul on 7 vihiku lk märkmeid ja vaja nendega midagi peale hakata. Kirjutan loengust reportaaži ja kirjeldan Hvostovi poliitilisi vaateid vähemrahvuste osas.

kl 14:20
Kõht jälle täis, aiii kus korises enne. Söögiks oli pelmeenisupp. Kellel tuli idee pelmeenid supi sisse panna, ma ei saa aru?! Nüüd kohendan veel oma reportaaži. Meie rühma juhendajad tahavad ju ikka, et meie kirjutaksime kõige paremad lood, mis ka laagrilehte saaksid.

kl 17:01
Krister Parise loeng sai just läbi. Seda oli raske jälgida, kuna olen juba suht unine (sain öösel ikka liiga vähe magada) ja Krister rääkis hästi kiiresti ja palju. Nalja igatahes sai. Nüüd on veel 2h õhtusöögini ja 2,5h selleni, kui kõikide artiklid-kirjutised peavad valmis olema.

kl 20:50
Kohe-kohe algavad õhtused tegevused. Enamik lugudest on ära esitatud ja juhendajatest kokku pandud toimetus- ja küljendustiim toimetab ja paneb lehte kokku. Terve öö.

kl 00:21
Mängisime jooksmismängu, tegime teatevõistlusi ja laululahingut, mängisime psühholoogi, "ma olen eriline..." ja veel palju muud.

kl 01:36
Lõpuks saan magama. Oli väsitav, kuid see-eest väga tore päev.

Meedialaager - päev #1

Hommik algas rahulikult. Ärkasin 9 paiku, riisusin 45 minta lehti aias ja tegelesin niisama asjadega. Kotti pakkima hakates läks juba natuke kiireks, jokutasin liiga kaua. Jooksuga tõin veel garaažist magamiskoti ja -mati ning hakkasin minema. Trollipeatuses tuli meelde, et lõunane võileib jäi maha. Nojah siis, pole hullu. 

Ootasin edasi ja ÕNNEKS ma ei jõudnud veel trolli peale minna, sest tuli meelde, et lisaks võileivale jäid maha ka rongipiletid. Oiiiiii *****! Mul oli aega 15 minutit, et minna koju, võtta asjad ja tulla tagasi, et jõuda järgmisele trollile, millega veel napilt jõuaksin rongile.

Jõudsin. Paariminutise varuga isegi. Sofia, Lenne ja Laura olid juba kõik rongis ning rongisõit kulges lõbusalt. Selgus, et rongis oli päris palju meedialaagrisse suunduvaid noori, nii et Google Mapsi asemel jalutasime teiste järel Elva Gümnaasiumini.

Kohale jõudes pandi meie nimed kirja ja juhatati klassidesse, kus pidime magama. Siis saime umbes pool tundi niisama passida kuni laagri avamiseni. Aulas räägiti meile lühidalt, mis saama hakkab ja Noorte Meediaklubi liikmed, kes laagrit korraldavad, tutvustasid meile endid. Lõppes see sellega, et meid pommitati jäätistega. Jeiii!

Läksime kõik ülakorrusele klassidesse vastavalt oma rühmale (mina olen Muumide rühmas!). Meid on rühmas 6 + 2 juhendajat, kes on TÜ ajakirjanduse tudengid ja Noorte Meediaklubi liikmed. Tutvusime üksteisega ja toimus esimene tund, kus rääkisime uudise, arvamusloo ja olemusloo kirjutamisest.

Õhtusöök. Siis 2h gruppides jälle. Nüüd oli juba huvitavam. Rääkisime intervjuu tegemisest ja see oli päris põnev. Juhendaja (TÜ ajakirjanduse magistritudeng) rääkis oma kogemustest intervjueerimisel ja neid oli lõbus kuulata ja kaasa rääkida.

Iga grupp sai omale märksõnad (tegelase, tegevuse, koha ja tsitaadi), millega pidime väikse improetenduse korraldama. Meie saime sõnad "Erki Nool", "taaskasutus", "Stenbocki maja", "teemandid on tüdruku parimad sõbrad". Ette kanti 7 näidendit ja meie (Muumid) saime 3. koha! :)

Õhtul (loe: öösel) mängisime mänge jms. Istumisemängu ja rüütel-džentelman-ratsanikku ja õhupallimängu ja muud taolist. Nüüd (kl 1:26 öösel) on vaikne istumine, mõned magavad, mõned mängivad kaarte, osad laulavad teisel pool koridori karaoket, mina Skype'in Liisiga.

Homme jälle. :)

Viimane teismeliseaasta on alanud

Eile siis sai alguse mu viimane aasta teismelisena (üheksateist). Järgmisel aastal olen juba õige vanamutt ja saan oma vanust alustada juba nr 2-ga.

Reedel tegin veel Merimetsa selveris juustuesitlust ja Martti sai Kuperjanovist nii vara välja, et jõudis mulle tööle järgi. Sealt läksime minu poole koos. Hommikul nagu ikka, äratati mind lauluga üles :) See oli mu elu naljakaim sünnipäevahommik, kuna ma ei suutnud lihtsalt naeru pidada.

Igatahes sain issilt ja Kajalt ilusa käekella, mida soovisin, ja Lauralt-Ramseselt raamatu, mis on "The Maze Runner" kolmeosalisele sarjale eelnev lugu. Niii hea! :) Siis tavapärane lipuheiskamine, see traditsioon sai meil alguse eelmisel aastal minu 18. sünnipäevaga. Kuna seekord oli mu sünnipäev laupäevasel päeval, ei toimunudki lipuheiskamine pimedas nagu eelmisel aastal ja ilm oli ka päris ilus.

Sõime Kaja küpsetatud kringlit ja hurmaad (nämm-nämm). Seejärel mängisime Laura ja Marttiga natuke Eesti mälumängu. Nagu nimme sain ma mingid ülilihtsad küsimused ja mul lihtsalt vedas nii väga, et jõudsin lebolt esimesena lõppu.

Pärast käisime Kristiines kolmekesi, et Laurale läätsi osta ja mind visati Prismast välja, et ma jõlguksin kuskil mujal, kuni Laura ja Martti seal oma salaasju toimetavad. Kristiine pangaautomaat soovis mulle ka palju õnne. See oli naljakas.

Marttilt sain hästi ilusad (ja armsad) öökullikõrvarõngad ja lille. Viisime Laura koju ja läksime Martti poole, kus ta ema mind samuti õnnitles :) Vedelesime natuke aega niisama, siis mul tuli pitsaisu ja ma läksin pitsasid tooma Siilisse. Ootasin väga õhtut juba...

Õhtul siis läksime välja, saime kokku Männiku, Raki, Morteni ja Annaga. Hiljem liitusid veel Laura, Marilin, Juta, Joosep ja Liisa. Meil oli vägaväga tore. Laura-Marilin ja Juta lahkusid esimestena, et viimase trolliga veel koju jõuda. Meie olime väljas vist kuskil 3-4ni ja tulime kesklinnast jalgsi Mustamäele :) Üsna külm oli.

Sain nii palju armsaid kingitusi ja niii tore oli näha inimesi, keda polnud miljon aastat näinud!

Jägala joal

Eelmisel nädalavahetusel olime Marttiga natukene toimekamad. Käisime ta maakohas Lagedil, kus Martti vahetas oma autol kummid ära (pani talvekummid alla) ja mina aitasin Liinal väljastpoolt aeda ja jõe äärest vahtralehti riisuda. Neid lehti oli nii palju ja ma sain mitu hiiglaslikku hunnikut, mida pidi vist mingi viie-kuue kärutäiega ära viima.

Pärast tegime väikse lõuna Martti vanavanematega ja siis läksime Marttiga Jägala joale, kus me kumbki polnud päris kaua käinud. Jõgi oli üsna lahjaks jäänud ja juga ei olnud just oma võimsuse tipul, aga lahe oli ikka. Joa kõrval ja all olid hiiglaslikud jääpurikad ja maapind oli kõik kinni jäätunud. Hea, et püsti ja terveks jäin. :)

Aktiiviga Saaremaal

Koolivaheaeg on ikka tore aeg. Väikesest kurbusest, et Martti eelmine reede koju ei saanud, sain isegi päris ruttu üle. Ta pidi nimelt laupäeval toimkonnas olema ja oktoobrilapsi kamandama. See tähendab aga, et tal on palju suurem lootus minu sünnipäevaks välja saada ^.^

Esmaspäevast tänaseni viibisin Saaremaal, kus toimus Õpilasmaleva Aktiivi väljasõit. Kes ei tea, siis Aktiiv on selline 20st malevaskäinud noorest koosnev grupp, kes korraldavad mõnda asja (nt Teeviidal oma boks, maleva avamine) ja annavad Staabile soovitusi ja nõuandeid malevaelu paremaks korraldamiseks. 

Öeldud oli, et seal tuleb meeskonnatöökoolitus, aga tegelikult kujutas see endast seda, et me mängisime põhimõtteliselt terve eilse päeva malevamänge, mis oli megatore. Saime kõik kolmeteistkümnekesi üksteist paremini tundma ja meil oli niiii lõbus. Nii esmaspäevaõhtul kui eile õhtul olime üleval väga kaua (esmasp kl 2-3ni, eile olid viimased lausa poole kuueni).

Meil on Aktiivis ikka kõige lahedamad inimesed kokku saanud. Usun, et sel aastal muutub Aktiiv palju aktiivsemaks ja me teeme kõvasti rohkem asju. Ja lootust on isegi, et tulevad Aktiivi sõrmused!!! :)

Meeskonnatööna pidime ehitama nii kõrge torni kui võimalik (ehitasime laeni)

Leidsime öösel vanu Stiinasid ja veetsime aega itsitades naljakate suhtesoovituste üle

Jeejee, Aktiivikad!! :)

See mäng oli lemmik vist kõigil....

Nii möödusid meie vabad hetked

Sest Aktiivikad ongi nii imelikud, et ehitavad koolituse ajal vildikatest asju ja panevad neid Instasse.

Sügis Tallinnas

Käisin neljapäeval peale Tartu Ülikooli üritust Energiakeskuses ja enne tööleminekut vanalinnas jalutamas ja tegin mõned klõpsud ka :) Ilusat sügise jätku!

Westpost edukas!

Sain Westposti peatoimetajana hakkama meie esimese numbriga sel kooliaastal ja pean ütlema, et olen sellega päris rahul. Eks mõni asi ikka läks nagu ta läks, aga kooliajaleht ei saagi perfektne olla, eriti, kui peatoimetaja on samas ka küljendaja rollis. Eile hakkasime lehte müüma ja täna oli alles veel vaid paar lehte, mis läksid kui soojad saiad. Luise majast muidugi veel tagasisidet ei ole, kuidas seal müük läks.

Alustasin pühapäevaõhtul "The Maze Runner" lugemist ja sain selle täna läbi. Yay Mariale, kes ütles, et see on väga hea raamat ja et peaksin seda lugema at some point. Mulle väga meeldis see ja ootan juba, et saaks järgmisesse osasse "hambad sisse lüüa". Ootan juba, mil saaks minna filmi vaatama - tahtsin enne kindlasti raamatu läbi lugeda.

Sassis

Sa tead, et sul on normaalsed sõbrad, kui nendega saab 20 minutit järjest nii teha:

Õpetajate päev

Reedel oli siis õpetajate päeva tähistamine. Terve eelmine nädal oli täis hullu korraldamist, organiseerimist ja sehkendamist. Oma aja võttis muidugi õpetajate päeva filmi tegemine. Filmimise ajal tundus, et film tuleb üsna lame ja mõttetu, aga tegelikult tuli jumala hea asi kokku. Muidugi on see naljakam nende jaoks, kes filmis parodeeritud õpetajaid päriselt ka teavad (ehk siis Westholmi õpilastele-õpetajatele), aga omajagu naerukohti võivad sealt teisedki leida.

Teine suur asi, mis tuli korraldada, oli tunniplaanide täitmine abiturientide nimedega, kes õpetajate asemel tunde pidid andma. Saime klassijuhatajatelt vastu päid ja jalgu, kui graafik veel täis ei olnud ja igaüks pani end kirja, kuhu vähegi sai. Mina olin kirjas 3.A tööõpetuse tundides ja 2.A loodusõpetuses algklasside majas. Asendasin oma endist klassijuhatajat :)

Väikestele tundi anda oli samaaegselt huvitav, armas ja väsitav. Uskumatu, kust nad kogu selle energia võtavad... Tööõpetuse esimeses tunnis joonistasid nad oma õpetajat (3 poissi, kes poole tunniga valmis said, joonistasid mind ka). Teises tunnis meisterdasid nad endale lauamänge. No sealt tuli küll kõike - õudukas-lauamäng, kosmoseseiklus, autoreis jne.

Õpetaja oli hoiatanud, et 2.A on väga raske klass ja et kui ma peaksid loodusõpetuses abi vajama, siis kutsugu ma õpetaja. Selline jutt muidugi pani mind kartma, aga tegelikult polnud asi üldse nii hull. Lihtsalt väga elavad lapsed, kellele meeldis juttu rääkida, aga enamus tegid ikka ilusti tunniülesannet (puulehtede joonistamine õige puu juurde). Ainult üks esipingis istuv poiss ei tahtnud kuidagi kaasa teha, keelita ja meelita kuidas oskad.

Viienda tunni ajal aitasin Elisel sööklas kringleid lõigata ja muid asju valmis sättida. Kuuenda tunni ajal oli aga õpetajate päeva aktus. Traditsiooniliselt tegid õpetajad oma etteaste, mille jaoks abituurium neile nädal aega varem ülesande kätte annab (sel aastal "Su nägu kõlab tuttavalt"). See oli väga humoorikas ja muidugi parimad olid õpetajate kostüümid :)

Samuti anti välja aukirjad põhikooli ja gümnaasiumi lemmikõpetajatele (Lippur ja Maalma). Maalma, meie klassijuhataja, tõesti vääris seda auhinda, ta on üks parimaid õpetajaid üldse! :)

Kirsiks tordil oli siis meie kooli õpetajaid parodeeriva filmi vaatamine, mis lõpetaski aktuse. Film sai suure aplausi osaliseks ja päeva lõpetas kringlisöömine sööklas, kuhu olid kutsutud kõik õpetajad ja abituriendid.

--> 98. lennu õpetajate päeva film 2014 <--

Õpetajate päev oli väga-väga tore ja vaatamata keerulisele korralduspoolele sujus kõik kenasti. Ja suur aitäh kõigile õpetajatele, et te meil ikka olemas olete! :))

Teadlaste öö

Sel aastal olin Teadlaste ööl korralduse poole peal - olin vabatahtlik Tallinna Tähetornis, kus korraldasime astronoomiateemalist orienteerumismängu.

Kohale jõudsin ma reede õhtul kella viieks nagu kokku lepitud. Teised kolm tüdrukut jõudsid ka üsna pea ja Mario jagas meile ülesanded kätte. Mina ja üks teine tüdruk läksime kaugemaid orienteerumispunkte paika panema, teised kaks tüdrukut panid lähemad punktid üles. Tegime siis kahekesi tiiru ära, peitsime punktid ära ja läksime tähetorni kommi sööma.

Iga punkt tähistas üht Päikesesüsteemi objekti, kas siis planeeti või asteroidi ja nende omavaheliste kauguste suhe oli enam-vähem sarnane sellele, mis päriseltki. Igas punktis oli üks küsimus vastava objekti kohta, millele tuli õigesti vastata. Mängijaid tuli isegi päris palju ja kõigile meeldis väga, s.t emotsioonid tagasi jõudes olid vägagi positiivsed. Nii enne kui pärast said huvilised ka tasuta tähetornis ringi vaadata, binokliga linna vaadata (ilm oli üsna pilvine, nii et taevast vaadelda ei saanud). 

Vabatahtlikega istusime raamatukogus ja sõime küpsiseid ja ajasime niisama juttu. Martti jõudis ka Tallinna selle aja peale ja ta tuli mulle tähetorni järgi. Käisime viiekesi veel pimedas punkte maha võtmas ja saime paalju nalja :)) Kokkuvõttes, väga vahva õhtu oli!

Vabatahtlikud abilised

Puhkuse lõpp

Reedel oli väike istumine sõpradega Martti pool. Kohale tulid Joosep, Männik, Liisa ja Raki. Ma olin kolm suurt taldrikutäit pirukaid teinud, mis läksid päris ruttu. Männikule maitsesid eriti spinati-juustu omad, jeiii. Umbes kella 1 paiku tuli Samuel ka oma tüdrukuga ja lõpuks nägime tema ka ära :) Kahjuks olin ma selleks ajaks juba nii väsinud, et suutsin Martti süles enne Samueli lahkumist magama jääda.

Eile käisime Marttiga piljardit mängimas ja siis otsustasime ise hamburgereid teha ja  Matrixit vaadata. Kotletid tulid nii head ja pistsime kõik pintslisse. Ma magasin Matrixi esimesest filmist vist umbes 2/3 maha ja viimase filmi final fight'ist ka osa. Täna koristasime ja pakkisime Martti asju ja sahmerdasime ringi. Nii kurb oli hüvasti jätta jälle, aga teadmine, et näeme teineteist juba varsti, annab jõudu. Kui veab, siis see nädalavahetus. Kui mitte, siis järgmine või ülejärgmine. Eks näis :)

Mini-SOS + Valgus kõnnib Kadriorus

Laupäev-pühapäev olime lihtsalt koos ja nautisime seda, et kallis on jälle Tallinnas ja kodus. Koolinädal läks kiirelt. Neljapäeval ma koolis ei käinud, kuna ma käisin Männi pargis üritusel Mini-SOS. See kujutas endast nö maastikumängu lasteaia- ja 1. klassi lastele. Meie oma Punase Risti punktis tutvustasime lastele raamatut "Oskame olla" ehk rääkisime neile, et süstlaid ei tohi maast üles korjata ja võõraste onude-tädidega ei tohi kaasa minna, kui nad kutsuvad ja helkurit peab kandma jne. 

Nad olid enamuses väga armsad. Üks lasteaiarühm reaalselt kogunes täiesti minu ümber - üks poiss kallistas mind terved 10 minutit ja üks tüdruk näppis mu käevõru ja mõni kuulas mu juttu kah :) Vahepeal saime Kaitseliidu telgis võileibu ja teed ja siis tegime veel 6 gruppi. Kokku oli neid rühmasid-klasse 12 igale ühele (e mina sain 12, Liis sain 12 ja venekeelne punkt sai 12). Lõpuks saime Lilialt tänutäheks šokolaadi ja tegelt see päev oli niii tore. :)

Õhtul läksime Kadriorgu, kus toimus iga-aastane üritus "Valgus kõnnib Kadriorus". Luigetiigi juures oli Maarja kontsert, mis oli nii ilus. Vaatasime küünlaid ja päikeseloojangut ja kuulasime ilusaid lugusid "Vana vaksal" ja "Homme". Pärast kõndisime pimedas pargis ringi ja käisime trummi-show'd ka kuulamas, mis oli väga võimas. Lõpukontsert (Traffic) ei tekitanud mingeid ülevaid emotsioone, aga tore oli ikka. Lahkusime enne ilutulestikke, et enne suurt massi trammi peale jõuda ja koju saada. Olime mõlemad hirmus väsinud. Ja kodus ootas mind kirjutamist vajav kirjand... (Mille valmis sain!)

Üllatus

Reedel sõitsime Marttiga korra minu juurest läbi ja näitasime minu kodustele sõdurpoisi ära ning seejärel Martti vanaema 70. juubelile. Keegi peale tema ema ei teadnud tema tulekust ja see pidi olema suur üllatus kõigile. Ja oii, kuidas ta vanaema ja vanaisa reageerisid, kui me sisse astusime. See oli nii seda väärt. Isegi Martti emal tuli pisar silma, kui ta suur laps uksest sisse astus täies sõdurivormis. :)

Saime head sööki ja kõigiga juttu ajada. Pärastpoole tantsisime ka. Kui Martti oma ema tantsule kutsus, siis istusin reaalselt tooli peal ja tundsin, et olen ta üle niiiii uhke. Ta nägi nii hea välja, selline pikk ja oma sõdurivormis...

Sõdurivanne

Eelmisel reedel käisin Võrus Kuperjanovis Martti SBK (Sõduri baaskursus) vande andmist vaatamas ja ühtlasi teda "koju toomas".

Hommikune ärkamine kell 5:30, uhhh. Jõudsime Krislini ja Kertuga natuke enne kümmet Võrru. Vihma sadas. Sättisime end siis värava taha sabasse. Seekord saime suurest peaväravast sisse minna, mitte sealt, kus külastuspäevadel. Saba oli õnneks kaheks jaotatud kompaniide kaupa, nii et saime üsna ruttu end sisse registreerida. Seejärel oli umbes 45 minutit Sõdurikodus ootamist.

Kui meid viimaks kokku koguti, et riviplatsile juhatada, oli õnneks vihm üle jäänud ja närvid olid vist kõigil päris laes. :) Kui mööda teed riviplatsi poole liikusime, avanes meile vaatepilt, mida ma vist kunagi ei unusta. Ligi 400 sõdurit suurel platsil üles rivistatud - see oli midagi. Ja kui nad siis kõik kooris "Tervist, härra leitnant!" hüüdsid, siis käis küll külmavärin läbi keha.

Paar kõrgemat tegelast pidasid seal kõne, teiste hulgas kaplan (kaitseväe kirikutegelane vms). Mõned said kiituskirjad ja nimetati ära tublimad rühmad (Charlie I ja III rühm olid parimad, Martti on Charlie II rühmas). Siis andsid nad vande ja laulsid Eesti Vabariigi hümni. Rivistus lõppes paraadmarsiga riviplatsilt ära. 

Sõdurid läksid oma ruumidesse ja külalisi jaotati selle järgi ära, millises kompaniis nende lähedane on. Üks Charlie leitnantidest tegi meile väikese tuuri Kuperjanovi pataljoni maadel. Nägime ära söökla, laoruumid, õppehoone, laatsareti ja elumajad. Sööklasse ja Charlie kompanii eluruumidesse saime sisse ka vaadata. Elumajas tegi juba igaühe oma sõdur neile ise tuuri ja näitas asju ja kohti. Üks vend oli koridori peal ka täisvarustuses ja maskeeringuga, et vähe huvitavam oleks külalistel. Relvasid nägime ka - AK-4, kuulipildujat ja veel mingeid asju.

Sõduritel tuli seejärel lõunaaeg ja nad tegid meile show-offiks 20 pumpa maja ees (tavaline on 15 enne sööki). Ma läksin Vivianne ja Geilyga SK'sse ootama, aga varsti peksid kõrgemad vennad meid sealt välja ja ütlesid, et ootaksime väljas. Istusime Martti autos natuke aega ja kui aia tagant mingid rühmad paistma hakkasid (ikka parajalt sai oodata neid!), läksime värava taha passima.

Kõigil olid nii õnnelikud näod peas, kes sealt väravast välja tulid. Mul oli kahju neist, kes seletuskirjade tõttu pidid veel koristama jääma Kuppi. Martti võttis veel kolm kaasvõitlejat auto peale ja asusime teele Tartusse, seejärel Tallinna. Peale Tartut tuli Marttile ja ühele, kes ei läinud Tartus maha, vabadusetunne peale ja me tegime mingis bensukas peatuse, et nad saaksid jäätist osta ja vabadust nautida natuke. :)

(Kes nägu tunneb ja hoolikalt vaatab, leiab pildilt Martti üles.)

(Mõlemad pildid võetud Õhtulehest, fotograaf: Mari Luud. Asjakohast uudist saab lugeda siit.)

Raamist välja & kondid peale

Sel nädalal (8.-12. sept) toimub Tallinna Noortenädal "Raamist välja", mille raames on tohutult palju ettevõtmisi, üritusi ja igasugu lõbusaid asju. Lotta kutsus mind ka paarile asjale ja nii ma leidsingi end eile Coca-Cola Plazast tasuta filmi vaatamas. 

Tegu oli briti filmiga "Side by Side". See rääkis õest ja vennast, kelle vanemad on surnud ja kes elavad oma hullu vanaemaga. Tüdruk on jooksja, poiss arvutimängufriik. Õele ülikoolis stipendiumi pakutakse ja ta võtab selle vastu, et tema ja venna elu natukenegi paremaks läheks. Vanaema annab aga poisile kirja, mis on adresseeritud nende vanaisale, keda nad pole kunagi näinud. Nad võtavad ette pika tee Šotimaale, et vanaisa üles leida. Film on paksult täis humoorikaid seiku ja mulle hullult meeldis see film :)

Täna käisime Lottaga aga Doris Kareva juhendatud loovkirjutamise töötoas. Kokku oli meid umbes 15. Tegime sellist ülesannet, et igaüks kirjutas A4 peale ühe sõna, mis neile midagi tähendas vms ja siis keerasid lehe serva alla, et seda näha poleks. Seejärel kirjutasime kümme sõna, mis esimesega kuidagi seondusid. Siis vahetasime lehed suvaliselt ära ja igaüks kirjutas neid kümmet sõna kasutades mingi teksti, ükskõik, kas luuletuse, jutu, stseeni teleseriaalist jne. Vahetasime paberid uuesti ära ja lugesime kõik jutud ette ning kommenteerisime neid. Sain Doris Karevalt kiidusõna, et mul on head seotud laused ja mõnus lugeda/kuulata ja et mul on lootust edukaks saada kirjutamise alal :P

Küsisime pärast Lottaga õhupalle ka ja kodus sai heeliumiga nalja tehtud :) Väga-väga toredad päevad olid mõlemad, nii eilne kui tänane. Vaatamata sellele, et olen kurgu natuke ära külmetanud. Loodetavasti läheb ruttu paremaks, kuna Martti tuleb reedel üheksaks päevaks Tallinna! :) Sain täna rõõmsa uudise, et ta sai KÕIK oma SBK eksamid tehtud ja saab seega "kondid peale" (ehk õige Kuperjanovi embleemi õlale, mis kujutab musta vappi luukerepea ja kontidega. Praegu on neil noortel kõigil lihtsalt mustad vapid ja "kontide pealesaamine" on täitsa auasi :)). Kurb kuulda, et pooled mehed Charlie kompanii 2. rühmas kukkusid läbi, aga õnneks saavad nad eksameid uuesti teha. :)

Teadmiste päev

Eile algas piduliku aktusega minu ja Laura kaheteistkümnes ja ühtlasi viimane kooliaasta. 

Saime pisikesed 1. klassi astuvad mudilased käe kõrval aulasse viia, mis oli väga armas. Neid oli nii palju (kolm paralleeli) ja nad nägid nii nunnud välja pisikestes koolivormides :D

Aktuse teemaks oli Nukitsamees. Jan mängis Nukit ning Elise ja Kaarel Itit ja Kustit. Aktus oli väga lõbus, eriti siis kui Nuki saiade ja rätipoisiga ringi kargles ja Iti juukseid süüa üritas. Kuustiku kõnes jäi kindlasti kõigile vastsetele abiturientidele meelde lause "Hakake ometi kord õppima!".

Peale aktust võtsime oma lapsed jälle käekõrvale ja viisime nad trummipõrina saatel pika rongkäiguga Luise tänavale algklasside majja. Tüdruk, kes mul käe otsas oli, jutustas mulle oma kassist ja kaladest ja sellest, kuidas ta käib külmkapist jääkuubikuid söömas. :)

Maria ärasaatmine

Täna käisin Maria juures, et teda veel viimast korda näha enne kui ta oma elus uut peatükki alustab. Hedvig ja Helen olid ka tema juures ning aitasid tal pakkida. Maria tuba ja lahtiseid kaste ja kohvreid nähes jõudis mulle rohkem kohale, et ta päriselt lähebki ära. Meil oli väga tore, Hedvigiga saime koolist rääkida (hihi). Ja teemad läksid kaitseväele isegi, rääkisin natuke sellest neile.

Millalgi otsustasime vanalinna kohvikusse jalutada ning tegimegi seda. Jõime kakaod ja sõime igaüks midagi. Mina sõin pähklivõijäätist, mis oli imehea. Saime sealgi palju nalja ja juttu. Pärast tahtsime pilti teha, aga meid oli liiga palju (kuus), et selfiet teha ja siis palusime ettekandjat :)

Pärast hüvasti jättes tuli ikka pisar silma küll, kui mõtlesin, et me ei näe nüüd teineteist aasta otsa...

Head teed, Maria! Loodan, et sul tuleb ilus aasta Šotimaal ja et sulle meeldib ülikoolis :))

Vembukal

Reedel käisime Kirkega Vembu-Tembumaal. Kirjutasin talle neljapäevaõhtul, et kas tahab tulla ja ta esimene reaktsioon oli muidugi naer. Aga siis arvas, et miks mitte ja nii me seal mitu tundi veetsimegi.

Lemmikuks sai muidugi autodroom, kus lasime põrkeautodega ringi ja rammisime väikeste poistega üksteist. Teise kohana käisime mängude majas, kus mängisime rallit ja poksimist. Rallimängumasinasse ei mahtunud aint jalad eriti hästi ära...

Vahepeal käisime söömas ka, lihapalle ja friikaid, jumala hea oli. Vihma tuli päris korralikult ja seepärast oligi autodroom hea koht. Kaks väikest poissi tegid minu vastu mingi tiimi ja ajasid mind nurka kogu aeg ja rammisid, a pole hullu. Jumala tore päev oli.

Õhtul läksime Kirke juurde, kuhu tulid veel osad malevlased ja siis tegime väikese istumise. Mängisime Imagot ja Twisterit ja hästi lahe oli.

Kodutee

Pühapäevaõhtul vaatasime kella alles kl 23:11 ja ehmatasime kõik ära, et see oli juba nii palju. Saatsime Alana Maya ruttu magama ning Mummi kohvrit pakkima. Maris vaatas veel arvutist esmaspäevase teekonna ära ning ütles, et peame sõitma hakkama kell 4:45, seega äratuskellad sättisime kella neljaks.

 

Mina ja Iona jäime kahekesi ärkvele. Mina peamiselt seetõttu, et mul on põhikooli algusest tekkinud paranoia, et kui kuskile olulisse kohta minek (nt lennuki peale vms) ja vaja väga vara ärgata, siis äkki ma ei kuule äratust ja magan sisse. Põhikooli algusest sellepärast, et ühe klassireisiga mul just nii juhtus ja sellest reisist jäingi maha seetõttu.

 

Kui kell sai 4, äratasime Ionaga Mummi ja Marise üles ning seadsime end minekuvalmis. Teekond Carlisle'i võttis ligikaudu tunni ja tee peal jutustasid Mumm ja Maris lugusid oma kogemustest lennujaamade ja lennukitega. Meil oli väga lõbus.

 

Carlisle'i rongijaam oli niiii ilus :) Pidime rongijaamast sõitma 2,5 tundi Manchesteri lennujaama ja siis sealt Terminal 3-e kõndima. Algul oli rong jube tühi, sain proovida laua peal magada nagu koolis. Mingi hetk aga pressiti kõik istmed jube täis ja siis ei tulnud magamisest enam midagi välja.

 

Carlisle'i rongijaam

Päikesetõus rongiaknast

Selfie vanaemaga :)

 

Rongijaamast Terminal 3-e oli parajalt pikk tee. Google Maps oli öelnud, et selle läbimine võtab aega 9 minutit, kuid see aeg vähemalt kahekordistus. Lõpuks siis jõudsime security'sse. Seal polnud õnneks üldse pikad järjekorrad. Saime 15 minutit veel oodata, et teada saada, mis väravast meie lend läheb ja siis umbes sama kaua veel värava juures sabas seista. 15 minutit peale lennu planeeritud väljumist hakati meid lõpuks läbi värava laskma.