Purustatud tomatid purki

Mul on juba ammu suureks unistuseks olnud ise purustatud tomatite purki tegemine. Esiteks meeldib mulle hoidiseid teha, teiseks tarbida, kolmandaks on see majanduslikult mõistlikum ja neljandaks ka keskkonnasõbralikum. Seega kui ma nägin, et Tartu toidujagamiskappidesse on suurem kogus tomateid toodud, keerasime autonina teele ja läksime saagist oma osa saama. Kahjuks olid kappides alles vaid inetumad ja lödimad tomatid, millest kindlasti vähemalt pooled juba hallitasid, aga õnneks ei ole purustatud tomatite tegemisel tomatite kaubanduslik välimus kuigi oluline. Sorteerisin valikust enam-vähem kenamad välja (mis ei hallitanud) ja kokku sain kuskil 6-7 kg tomateid. Tasuta!

Ma ei olnud kindel, palju ma purki teen ja palju sellest üldse tuleb, nii et ma ostsin igaks juhuks veel umbes 3 kg juurde. Kuna see plaan tekkis nii äkki, siis oli muidugi vaja ka purke soetama minna. Leidsin erinevaid sobilikke ja läksime koju, kus ma pidin tomatiteoga kohe pihta hakkama, sest need tomatid enam kaua seisnud ei oleks.

Lõikasin kõigilt tomatitelt varrekohad välja ja tegin nad sektoriteks. Kokku möksitasni vist kolm potitäit tomateid? Või kaks, enam ei mäletagi. Kokku oli tomateid igatahes 9,5 kg ja lõpptulemust umbes 8 liitrit. juurde ei lisanud neile mitte midagi, isegi soola mitte. Maitsestan siis, kui üks kord neist süüa teen.

Vormsit avastamas

Selleaastased suve/sügispäevad veetsime regiolastega Vormsil. Kuna ma polnud Vormsil varem käinud, olin täitsa põnevil. Sõit Rohukülla algas võrdlemisi vara hommikul ja kestis natuke üle kolme tunni. Ma olin endale muidugi nii kudumist kui lugemist kaasa võtnud. :)

Vormsi kaubamaja, kust kohalikku pruulitoodangut ostsime

Vormsile jõudes külastasime kohalikku käsitöökeskust/muuseumit, kus mul vähemalt oli küll väga huvitav. Üks naisterahvas rääkis meile Vormsi rahvariietest ja kommetest ka. Millalgi saime oma kompsud ööbimiskohta ära paigutada ja meile tehti terve saare tuur (bussiga). Vormsil on lõuna- ja põhjaring (mis tegelikult on ida- ja läänepoolsed kaheksakujulise tee osad), mida mööda me sõitsime.

Käsitöökeskus/muuseum

Meie giid oli hästi tore, rääkis palju Vormsi ajaloost, kommetest, tegevusaladest, ehitistest jne. Külastasime näiteks maailma suurimat rõngasristide kogu (kalmistut, kus on 338 rõngasristi) ja Saxby majakat, mille kohta liigub (tõenäoliselt väär) legend, et see on Eiffeli projekteeritud.

Rõngasristid; vanim aastast 1743

Saxby rannal, seal kuskil puude taga on Saxby majakas

Leidsin merikapsast ka

Vahepeal saime süüa ka muidugi ja toit oli väga maitsev. Ja siis olid meile planeeritud mõned tubased ühistegevused, mängud ja viktoriin. Mina ei jaksanud kaua üleval olla ja peale organiseeritud tegevusi läksin üles magama.

Ühe mängu jaoks oli vaja paberlaevukesi voltida

Hommikul peale sööki tegime veel mõned ajurünnakud-mõtlemisharjutused Regio heaks ja siis saime vaba aega, et käia näiteks umbes 7-kilomeetrisel Rumpo matkarajal, mida enamus ka tegi. Rada mulle väga meeldis - oli omapärast loodust, mägiveiseid, kauneid vaateid. Kuna meri oli meie sealoleku ajal erakordselt madalas seisus, sai kõndida ka täitsa Rumpo nina lõpuni ja sealt edasi Korsetile.

Meiega sõbrustama tulnud mägiveis

Ninaots paistab

Ja siis algaski tagasitee. Mina jäin igatahes super rahule selle minireisiga! :)

Esimese aasta aiasaak

Talvel mõtlesin küll, et võiks ju juba kohe sel aastal aeda kasvuhoone paigaldada ja hullult pihta hakata, aga mida kevade poole aeg jõudis, seda enam tundus see pigem ebamõistlik. Esiteks ei olnud ma kindel, kuhu ma selle panna tahan. Teiseks ei olnud ma kindel, kui suurt ma soovin (see sõltub ju asukohast ka). Ja kolmandaks tahtsin ma ühe kevade-suve vaadata lihtsalt, mis meil aias toimub ja kuidas tunne on.

See tähendas, et suuremas koguses tomateid-kurke sel aastal ei tule, aga rõdule mõned kirsstomatitaimed panin ikka. Kui nad kandma hakkasid, oli mõnus iga päev või paari päeva tagant peotäis korjata ja neid magusaid-magusaid tomatikesi kommidena suhu pista. Samuti panin rõdule kaks Cayenne'i tšillitaime lootuses sügiseks omakasvatatud tšillikaunu saada.

Suvi oli kaunis ja päikseline ja tomateid sain hulganisti. Samuti korjasime oma ainsa punase sõstra põõsalt kolm liitrit sõstraid, mille panime sügavkülma, et saaks talvel smuutidesse vitamiine panna. Meil on ka tikripõõsas, aga sellel on jahukaste kallal ja sealt ei saanud midagi kahjuks. Pisike õunapuu on meil ka, aga sellel on vaid pisikesed ubinad küljes. Kõige suurema ja rikkalikuma saagi andsid meile meie kolm kreegipuud. Kreeke korjasime ikka liitreid ja liitreid - osa sõime niisama, osa viisime külakostiks Siilitarre, osa viisin tööle ja osast tegime kreegimoosi. Ma polnud viimast (vist) kunagi söönud, tegemisest rääkimata ja ma polnud kindel, kas see mulle maitseda võiks, aga kui valmis moosi mekkisin, tundus see imehea (pisut kirsimoosi moodi).

Punased sõstrad sügavkülma

Tuleviku tarbeks moosi koostisosad ja vahekorrad: umbes 3,2 kg kreeke (kividega), törts vett ja umbes 650 g moosisuhkrut. Kõige tüütum kogu protsessi juures oli kreekidest kivide eemaldamine, sest toorelt seda teha ei saanud (kivid olid liiga kõvasti kreekide sees kinni). Seega pidin kogu mögina poole keetmise ajal sõelast läbi laskma ja sealt kõik kivid ükshaaval välja noppima. Kokku tuli umbes 2,5 liitrit moosi, mida pole just teab mis palju, aga jäin rahule.

Moosikreegid

Kivide moosist välja noppimine

Veel kuuluvad suvise saagi hulka erinevad teed. Meil on naabriga kahepeale suur pärnapuu, millelt korjasime Marttiga korraliku koguse pärnaõisi. Samuti kasvavad kohe kodu juures nurmenukud, millelt korjasin õisi. Mõlemad kuivatasin ja panin purki. Nurmenukuteed olen juba mitu korda joonud ka ja see on väga maitsev - isegi kuivatatult on need magusad, sest nad olid korjates magusat nektarit täis.

Nurmenukud kuivamas