Veerandsajand

Mu veerandsajand saabus tegelikult juba 31. oktoobril, kui külla tulid isa, Kaja, (üllatusena) Kati ja Ramses. Tegime üheskoos mõnusa hilise hommikupooliku ahjus küpsetatud mee-sidrunikana ja muu maitsvaga. Peale sööki saime veel mõnusalt juttu rääkida. Õhtupoole ei pidanud Martti enam vastu ja andis mulle üle mu kingituse (ülihead kangakäärid, mida olin vajanud).

Järgmisel hommikul tuli välja, et see oli olnud vaid osa mu kingist ning ülejäänud osa oli Abakhani kinkekaardid, et ma saaksin täpselt sellist kangast osta nagu soovin. Juhhuuu! Muidu oli hommik ja ka ülejäänud päev väga tore. Sünnipäevatordi asemel käisime Tassikookide kohvikus ja ostsime neli tassikooki (kaks pumpkin spice'i, oreo ja soolakaramelli). Need oli ülimaitsvad.

Natuke läksime õhtul hulluks ja otsustasime küpsetada muffineid, et ma saaksin esmaspäeval midagi kooli kaasa võtta. Ja loomulikult ei tahtnud me osta margariini asemel võid, sest margariini kilohind oli madalam. Aga margariini ei olnud väiksemat pakki kui 500g, mis tähendas, et vältimaks ülejäänud margariini külmkappi ununemist, küpsetasime me muffineid viiekordse koguse ehk 80 tükki. Ja neist kuskil 20 glasuurisin veel sidruniglasuuriga ära (muffinid ise olid porgandi-mandli). Ma vist ei pea ütlemagi, et me poleks neid elu sees jaksanud kahekesi ära süüa, seega jagasin neid heldelt koolis laiali ja Ramses sai ka oma osa. :)

Esmaspäevaks, 2. novembri õhtuks olin kutsunud lähemad sõbrad Asian Chefi restorani sööma ja tähistama. Kohale tuli 12 kutsutust 9. Meil oli ülilõbus ja toit oli ka nii hea! Ma natuke kartsin, et kui kutsun nii erinevaid sõpru kohale, et võibolla ei saada jutu peale, aga õnneks oli valdav enamus kohaletulnutest pigem jutukad inimesed ja ma loodan, et me oma jutu ja naeruga ühtki teist restoranis viibivat seltskonda ei seganud. :)

Koroonatest

Olen kuskil poolteist nädalat haige olnud ja kõige tugevam sümptom on olnud kuiv köha. Olen joonud tassidekaupa teed ja vahele vett ka ning 4-5 päeva jutti jõin ka islandi käokõrvast teed (maailma rõvedaim asi!), aga röga ei tulnud ega tulnud. Varem olen võtnud Gelomyrtoli, aga sellest pole eriti kasu olnud, seega ei hakanud selle peale ka raha raiskama. Helistasin hoopis perearstile, et küsida, mida võiksin röga lahtistamiseks kasutada. Tema aga saatis mu hoopis koroonatesti tegema! (Okei, tegelt ütles, et võta ACC'd ka).

Perearst ütles, et minuga võetakse ühendust, et testi aeg kokku leppida. Jäin seda kõnet siis ootama, aga selle asemel tuli hoopis SMS, milles oli link testi aja broneerimiseks. Sain aja kohe samale päevale, umbes 4 tunni pärast. Senikaua tuli siis närveldada, sest olen paari youtuber'i videost näinud, kuidas seda testi tehakse ja Kristelilt ka muljeid kuulnud, seega ma just kõige õnnelikum ei olnud selle asja üle. Muidugi, kui tulemuse teada saan, siis saan kindel olla ja vastavalt eluga edasi minna.

Martti sõidutas mu siis Tartu lauluväljaku alumisse parklasse, kus oli see koroonatelk püsti pandud. Pidime pisut ootama, kuna üks auto oli meie ees just testimas. Saime siis kah sinna telki sõita, mult võeti isikuttõendav dokument, kust öeldi raadjosaatjasse minu nimi ja isikukood ja proovituubi (?) number. Ja siis tuligi see meeldiv hetk, kus mulle see pikk pulk läbi nina kuhugi kurgu tahakülge pisteti. Ja ei, see polnud veel kõik - teise sõõrmesse ikka ka! Pärast veel jupp aega nina kiheles nagu oleks suure hulga vett ninna tõmmanud. Natuke võttis pisara ka lahti, päris vastik tunne oli. Tulemused selguvad loodetavasti järgneva 48 tunni jooksul. Võite kolm korda arvata, kas ma hakkan oma digilugu iga 5 minuti tagant refresh'ima. :D

--- edit ---

Sain 8. okt hommikul kõne perearstilt teatega, et test on negatiivne. :)

Maailmakoristuspäev

 Andsime Elisega oma panuse ja käisime hurda pargist ja selle ümbrusest suitsukonisid korjamas. Mõtlesin pärast kokku ka lugeda, aga need haisesid nii julmalt, et ma ei suutnud. :D

Setomaal

Lõunaeesti kultuurigeograafia aine raames käisime grupiekskursioonil Setomaal, mis oli tõeliselt põnev, hariv ja äge. Külastasime igasuguseid erinevaid kohti, jalutasime külakestes, surnuaial, kuulasime lugusid seto traditsioonidest ja saime kuulda ka seto muusikat ja süüa päris seto toitu.

Vahva majake vaatetorni juures

Tsässon

Obinitsa silt :D

Meile esineti mõnusa seto muusikaga

Tuulikute ja "ö" maal

Juulikuu keskpaigaks olid asjad koroonaga juba niivõrd rahulikumaks muutunud, et otsustasime oma rahad kokku kraapida, endale telgi osta ja paariks päevaks Saaremaale puhkama sõita. Meie retk algaski reede varahommikul.

Olime juba esimeseks päevaks mitmeid tegevusi planeerinud, seega ärkasime varakult ja võtsime suuna Viljandi peale. Viljandis oli üks vahva pagaritöökoda, kust saime juba kell 8 sooje maitsvaid pirukaid, millega oli väga mõnus teekonda Pärnu poole jätkata. Pärnus tegime suuremad söögiostud ning võtsime suuna Virtsu poole, et praamiga Muhumaale sõita.

Praami peal oli väga tuuline

Muhu saarel külastasime Muhu muuseumi, mis oli super! Minu lemmikosa oli loomulikult rahvariiete näitus, aga kogu ülejäänud muuseum oli ka vahva. Erialast huvi pakkus loomulikult vanaaegne klassiruum, kus olid seintel vanad Eesti kaardid. Veel käisime Muhu puidutöökoja poes, kust ostsime endale kauaigatsetud puulusika.

Vanaaegne õmblusmasin Muhu muuseumis

Muhu muuseumi hoonete vahel

Minu üks lemmikuid - rahvariiete näitus

Ja loomulikult klassiruum vanade kaartidega!

Saaremaal olime esimesel päeval plaaninud käia Koigi rabas. Ma ei ole kunagi sellises rabas käinud nagu oli Koigi raba. Mandril olevad rabad on ikka täitsa teistsugused nii looduse poolest kui ka selle poolest, kuidas raba läbida saab. Algul jalutasime mööda kitsast rada, mis läks kadakate ja põõsaste vahelt - no nii Saaremaa tunne tuli peale! Natuke oli laudteed, aga üsna suur osa rajast läks mööda mingeid jube ebamugavalt kõnnitavaid metallplaate. Palju ei puudunud, et ma oleksin oma jala seal välja väänanud. Natuke oli kahju, sest ei saanud nii palju nautida ümbritsevat loodust, kuna peamise tähelepanu võttis enda alla see metalltee (kui enda jalge ette ei vaadanud, koperdasid kohe).

Kitsuke rada kadakate vahel

Koigi rabas metallteel

Koigi raba vaatetornis

Ilm oli väga tuuline ja vahepeal tuli natukene vihma ka, aga kõige hullemaks läks ilm õhtupoole. Ööbimiskohaks valisime Saaremaa põhjakaldal Tahkuna rannas asuva RMK puhkekoha. Kuna vihma tuli juba parasjagu, panime esimese asjana kohe telgi üles. Seejärel oli muidugi õhtusöögi aeg - selleks olime kaasa ostnud ühekordse grilli ja lambasoolevorstikesi. No ausõna - mina ei tea, kuidas me kunagi oma autoreisidel nende grillidega kõik söönuks saime, sest meil see grill küll vaid kergelt sussutas. Panime ta katusega grillikohta ja kuidagimoodi saime oma 10 vorstikest ikka valmis. Lõikasime mitu tomatit ja väikest kurki kõrvale ja kõht saigi täis.

Tahkuna ranna telkimiskoht

Enne, kui ma grilli kuidagi tööle sain, tahtsin ma oma paljaid jalgu liivast puhtaks teha ja sokid-jalanõud jalga panna, sest külm ja märg oli olla. Loomulikult oli mul vaja seda meres teha, mis oli jube halb idee. Jalad puhtaks ei saanud (pigem läksid veel liivasemaks) ja väikesest vihasööstust grilli (ja ilma jne) peale lendas üks mu jalanõu puu otsa. Martti ronis sellele paduvihmas järgi ja tõi alla tagasi (ma ausõna olin ise valmis sinna minema, aga Martti oli pikem ja ulatas paremini ja ta ei lubanud mul minna).

Kogu öö sadas täiega vihma, mis äratas mind mitu korda öö jooksul üles. Mulle väga meeldib vihmakrabin telgil, aga tol ööl oli seda liiga palju ja liiga tugevalt. Hommikuks läks õnneks ilm ilusaks ja saime telgi päikese käes enam-vähem ära kuivatatud. Sõime hommikust ja veetsime natuke niisama aega raamatute seltsis kuni telk kuivas. Üheks kindlaks tegevusplaani punktiks oli ka Panga pank - kuidas sa käid Saaremaal ja ei külasta Panga panka?! Pank oli ilus, ilm oli kena, aga jälle - jube tuuline. Panga pangal sõime ka lõunaks suppi.

Taamal Panga pank

Lõunaks oli maitsev supp

Seejärel käisime Käilas autot tankimas ja poes ning sõitsime Sopi metsaonni juurde, kuhu panime taas telgi üles. Tahtsime lihtsalt üht mõnusat logelemise päeva, istusime pisikesel lagendikul tiheda metsa vahel, lugesime raamatuid ja nautisime suvist ilma. Ausõna, mul oli teisel õhtul parem tuju! Aga see neetud grill ei läinud jälle põlema (tegelikult läks ta seekord veel kehvemini). Ma tegin oma varba grillinurgaga katki. Martti aga suutis selle grilli kuidagimoodi tööle saada ja saime siiski jälle vorstikesi. Ülejäänud õhtu mööduski raamatute seltsis kuni uni peale tuli.

Mõnus raamatulugemine Sopi metsaonni juures

Grillimeister valmistab õhtusööki

Kolmandal päeval sõitsime Sõrve säärele, kus jätkus tegevust kauemaks. Loomulikult külastasime Sõrve tuletorni ja selle juurde kuuluvat muuseumi. Jalutasime ka Sõrve sääre päris tippu ja mina koorisin jalad taas paljaks ja jalutasin sääre tipust edasi merre - see oli kuidagi äge tunne. Seal olime otsustanud ka kohalikus restoranis mõnusa lõuna süüa. Tol päeval oli kalameestel õnnestunud merest püüda lestakalasid ning neid me maiustasimegi. Seejärel sõitsime Kuressaarde ning vaatasime üle Kuressaare linnuse pargi. Õhtul oligi aeg praamiga taas mandrile sõita ja koju suunduda.

Tuletorni tipus! (248 trepiastet)

Vaade merest Sõrve tuletorni poole

Sealpool on Vesitükimaa laiud ja ...meri

Maitsev lõuna Sõrve säärel

Tegelikult olime planeerinud veel mõningaid tegevusi, aga olime oma plaanides vabad ja kui tundsime, et ei jaksa seekord sinna kohta minna, jätsimegi vahele. Siis on põhjust ka mitu korda tagasi tulla, et kõik kohad ikka läbi saaksid käidud. Kokkuvõtteks oli väga mõnus väike reis :)

Päikeseloojang Kuivastu sadamas

Jaanipäevapuhkus

Sõitsime esmaspäeval Lagedile, et veeta 5 päeva Lagedil/Tallinnas/Muugal ja lihtsalt natuke puhata (ausalt ka, see koroonaaegne kool võttis rohkem läbi kui tavapäraselt oleks võtnud ja minul oli 2 nädalat jutti olnud välipraktikad, seega mina vajasin seda puhkust küll täiega). Puhata saime muidugi üsna vähe, sest kõik need päevad olid tegevusi täis, aga väga mõnus ja tore oli sellegipoolest.

Esmaspäeval pidasime Lagedil Martti lõpetamise puhul väikese aiapeo. Teisipäeval oli muidugi jaanipäev, mis tähendas külalisi, palju süüa, lõket jõekaldal ja nii edasi. Mõnus oli - ilm oli super (ehk isegi natuke liiga palav).

Kolmapäeval aitasime Lagedil mõningaid töid teha, kastsime maasikaid ja vaarikaid ja natuke chillisime jõe ääres ka (lugesime raamatuid). Jube palav ilm oli, seega loomulikult vesi kutsus ja käisime palju jões ka. Kahjuks ujumisriideid kaasas polnud, aga sellest polnud midagi. Mõnusaks jahutuseks oli ka lihtsalt tammi parandamine/ehitamine, et ujumiskoht natukenegi sügavam oleks. Ahjaa, autot pesime ka (see tähendas suuremas osas veesõda jääkülma vee ja survepesuriga).

Neljapäeval käisime poes ja üritasime mulle päevitusriideid leida, aga igal pool olid selle lollaka lõikega, mis praegu jube moes on ja mulle ei meeldi see. Martti sai vähemalt endale ujukad. Ja Rivolt lõpukingiks uue telefoni (jah, ma olen natukene kade). :)

Reedel oli ema sünnipäev. Läksime talle (ja Ramsesele, kes oli eelmisel õhtul/öösel sinna jõudnud) Muugale järgi ning viisime ta üllatusena loomaaeda. Olime mõnusa pikniku ka kaasa pakkinud ja veetsime seal vähemalt neli tundi. Päev oli megalõbus. Pärast läksime Muugale, grillisime vorstikesi ja täidetud lavashi ja nautisime ilusat ilma.

Sõbrapilt piisonitega

Piknikupaus

Marttil baka tehtud!

Aega võttis, aga lõpuks sai see läbi. Paar aastakest kauem kui nominaalaeg, aga mis siis! Tehtud ta sai ja pealegi oli lõpp väga tubli - lõputöö kaitsmise sai Martti "A"! Praeguse olukorra tõttu olid kõik lõpuaktused ära jäetud, mistõttu käisime tema ülikoolidiplomil järel lihtsalt mingis Delta kabinetis. Aga Martti pani ikka triiksärgi selga ja ma kinkisin talle hommikul nelgid ka, et oleks natuke lõpetamise moodi ning tegime TÜ peahoone ees ikka ilusaid pilte ka.

Palju õnne, kallis!

Tähistasime Liisiga Sheriffis

Ainus official pilt Martti lõpetamisest (UTTV videoaktuselt)

Hüdroloogia välipraktika #4 - Luhasoo oja kirjeldus

See oli välipraktika päev, mida ma kõige vähem ootasin (ja mul oli õigus - see oligi üsna jube). Hommikul sõitsime Pangodi järve lõunaosas oleva Hurda lahe juurde, kust algas Luhasoo oja. Ülesandeks oli siis matkata mööda Luhasoo oja äärt ning märkida ära kõik, mida näeme voolukiiruse, sängi jms kohta. Õppejõud oli meile algselt öelnud, et piisab sellest, kui kõnnime mööda teed, mis oja ääres kulgeb ja iga mõne aja tagant põikame oja juurde ja kirjeldame, mida näeme. 

Sääl ta voolab

Seda saime teha umbes 500 meetrit. Edasi teed enam ei olnud. Ragistasime siis lihtsalt mööda metsa ja maapind oli selline "mõnusalt" niiske ja pehme. Lõpuks jõudsime mingite suvilateni, kus siis üks vanamees oma aias hüüdis meid, et me sealt edasi küll ei läheks, kuna sealt algab soo. Einoh, tore küll. Ronisime metsast välja ja mees lasi meil läbi oma aia kuhugi suvilavahelisele teele minna. Kõndisime siis mööda teed edasi ja püüdsime taas jõe äärde jõuda kuskilt. See aga väga ei õnnestunud ja pealegi suubus oja varsti Matsi järve. Suubumiskoha juurde me ka ei pääsenud, sest see oli seal kõik ikka väga soostunud.

Ma just koperdasin ja Kristel püüdis pildile

Panime mööda heinamaid, põlde, metsa edasi. Aeg-ajalt üritasime oja üles leida, aga see oli kohati kinni kasvanud ja kohati lihtsalt nii tiheda võsa sees, et me ei saanud sellele lähedale. Lisaks kõigele ründasid meid sääsed ja eriti vastikud suured parmud, kelle tõttu ei saanud hetkekski seisma jääda (paar peatust päikesekreemi määrimiseks ja vee joomiseks siiski tegime). Kõige rõvedam koht oli üks MEGAtihe võsa/tihnik, mis oli lisaks veel hästi järsu mäekülje peal, millest pidime läbi ronima, et põlluservale jõuda, mida mööda saime maanteeni kõndida.

Mööda põlluääri kõndisime palju

Lõpuks kõndisimegi vaid mööda teid ja tegime paar põiget oja juurde, kus seda paremini teha sai. Matk oli... Üsna jube. Õnneks olin ma taibanud pikad püksid panna (kahel meist olid lühikesed püksid ja nende jalad olid VÄGA võsa poolt kriibitud ja sääskede-parmude poolt söödud). Matka lõpetasime enam-vähem seal, kus Luhasoo oja Peeda jõkke suubus. Sinna tuli õppejõud meile autoga järgi ja tõi meile jäätist ka :) Aga ausalt ka, seda päeva ma ei kordaks mitte kunagi enam.

Ootame lõpp-punktis

Hüdroloogia välipraktika #3 - järve sügavuse kaardistamine

Välipraktika kolmas päev oli kõige mõnusam ja chillim. Õppejõud sõidutas meid Küti järve äärde, kus panime kõigepealt kokku kummipaadi. Natukene oli jändamist kajaloodi ja muu värgi paadi külge saamisega, sest hüdro praktikat viib tavaliselt kaks õppejõudu läbi ja selle praktika osaga tegeleb üldjuhul see teine õppejõud. Sel aastal on aga praktika väiksemates gruppides ja õppejõud viivad eri gruppidel asja eraldi läbi. Ühesõnaga, asi päädis sellega, et tegime teise õppejõuga, kes oli meie kursakaaslastega Kurtnas, videokõnet ning saime seeläbi asjad õigesti paadi külge.

Videokõne abil atribuutikat kokku seadmas

Kristel ja Kaarel lähevad järvele

Kaarel ja Kristel sõudsid paadiga mööda järve, tehes iga natukese maa tagant peatuse ning mõõtes järve sügavuse. Meie Kadiga olime kaldal, tegime nende peatuspaikade umbkaudse joonise ja märkisime üles sügavused igas punktis. Nende põhjal pidime hiljem joonistama järvele samasügavusjooned.

Ilm oli megalt ilus ja päikeseline (ligi 30 kraadi). Kaarel ja Kristel olid peagi ujukate väel ja meie kalda peal ka enam-vähem sulasime. Töö oli iseenesest mõnus, ei nõudnud liigset pingutust (v.a Kaarlil, kes mitu tundi järjest paati sõudis).

Umbes pool tundi enne meie aja lõppu (kell 13.15 pidi järgmine grupp alustama) saime veel Secchi kettaga järvevee läbipaistvust hinnata. Secchi ketas on ümmargune ketas, mis on valgeks ja mustaks värvitud ning pika nööri otsa kinnitatud. Seda tuleb aegamööda vee alla lasta ning hetkel, mil ketast enam ei näe, nööri pikkus fikseerida, ketas välja tõmmata ja ära mõõta, kui sügaval ketas mittenähtavaks muutus. See ongi siis vee läbipaistvus. Seda tegime mina ja Kadi, et saaksime ka ikka järvel ära käia. Paraja ehmatuse osaliseks sain, kui keset järve olles kuulsin äkki "Hei!" ja nägin Kristelit, kes oli otsustanud värskendava supluse teha. :)

Kadi Secchi ketta nööri ja Kristeliga

Hüdroloogia välipraktika #2 - hüdroloogiline profiil

Täna polnud kaugeltki nii lõbus kui eile, aga väga hull ka polnud. Vist. :D Sõitsime Porijõe äärde (kuhugi lampi kohta), kus olid maastikule pandud põhjavee sügavuse mõõtmise kaevud (pm torud maa sisse). Seal siis saime õpetuse, kuidas teha maastiku hüdroloogilist profiili, mida selleks tarvis on, mida nende andmetega pärast teha ja nii edasi.

Kadi põhjaveekaevu kõrgust mõõtmas

Mõõtsime siis kuues erinevas punktis (kuue kaevu juures) põhjavee taseme, mullaniiskuse, mullas leiduva hapniku koguse, mullatemperatuuri ning panime kirja kaevu ümbritseva taimestiku. Samuti pidime iga kaevu juures Valgevene tüüpi soopuuriga mulda puurima ja ära määrama, mis muld seal on, missugused on mullahorisondid ja missugune lõimis. See kõik oleks isegi tore olnud, kui ei oleks neid rõvedaid sääski. Poole ajast me lihtsalt vehkisime käte ja jalgadega, et neid vastikuid elajaid endast eemale peletada.

Hapnikusisalduse ja temperatuuri mõõtmise aparaat

Kadi määrab mullalõimist

Natuke nõme oli ka see, et see aparatuur, mis mulla hapnikusisaldust mõõdab, pidi õige tulemuse saamiseks päris kaua andureidpidi mullas olema, mistõttu me saime tõesed näidud vaid paari esimese punkti kohta. Ja saime aru, et tegelikult oleks ikka väga vaja ka geograafidele sellist algtasemel taimede tundmise praktikumi, sest me teadsime enam-vähem ainult naati ja kaske. Kunagi olevat floristika aine geograafidel täitsa ainekavas olnud, aga see võeti õppekavast välja ja nüüd pole seda isegi valikainete seas.

Hüdroloogia välipraktika #1 - vooluhulgad

Täna algas meie hüdroloogia välipraks. Kogunesime Kristeli, Kadi ja Kaarliga kella 8.15-ks Vanemuise 46 ette, et sealt õppejõuga Porijõe juurde sõita. Mina olin õnneks Einarilt kahlajad laenuks saanud ja õppejõul oli ka üks paar kahlajaid kaasas, seega mina ja Kristel pugesime nende suurte kummist traksipükste sisse ja hüppasimegi jõkke. Okei, enne saime natuke teooriajuttu ka.

Mõõtsime siis kõigepealt Porijõe sügavust eri kohtades, laiust ja siis voolukiiruseid sängi eri kohtades. Nende tulemuste abil saime arvutada vooluhulga. Nii naljakas oli kahlajatega mööda jõge kõndida, sest vesi surub sääred jalgade ümber kokku ja siis ei saa üldse aru, kas jalad on märjad või kuivad (tegelikult kuivad) ja jube naljakas tunne on kõndida.

Geograafid Porijões

Edasi sõitsime Vända kraavi juurde, kus mõõtsime Vända tehismärgala väljavoolukoha voolukiirust ja muid näitajaid. See oli selline 13 cm lai ja 3 cm sügav ojake. :) Seejärel sõitsime Tatra jõe juurde. Vot see oli elamus! :D Jõe põhi oli keskmiselt 20cm mudakihiga, mis tegi selles liikumise üsna keeruliseks, natuke ohtlikuks, aga peamiselt naljakaks. Kui natuke aega juba ühe koha peal seisid, et midagi mõõta, tuli jalgu mudast välja rebida. Kristel oleks seal ühe korra peaaegu selili käinud, õnneks sain temast viimasel hetkel kinni ja ta jäi kuivaks (ja puhtaks). Seal mõõtsime kahes erinevas kohas ja ma suutsin pilliroo eest ära tõmbamisega endale peopessa mingi rõveda pinnu saada.

Selline väike nireke oligi Vända kraav

Astusime jõkke ja vajusime mutta, sellest oli palju nalja :D (foto: Kadi Tralla)

Asjalikult mõõtmas (foto: Kadi Tralla)

Tatra jõgi, kus mõõtsime

Viimasena käisime Peeda jõe juures, kus jõgi oli üles paisutatud ja mõõtsime siis paisust allavoolu. Seal oli tükk tegemist, et mõõdulint üle jõe püsima saada. Mugavam on mõõtmisi teha, kui mõõdulint on üle jõe tõmmatud ja terve mõõtmiste tegemise aja seisab seal (eelmistel kordadel ei saanud me seda hästi teha). Mina suutsin teha kõige lollima vea ja mõõta jõe sügavust mitte põhjast veepiirini, vaid põhjast mõõdulindini (mis oli kuskil 10 cm veepiirist kõrgemal). Kui hakkasime voolukiiruse mõõtmise andurit õigele kõrgusele seadma (veepiirist 60% kogusügavusest), jäi see täpselt veepiirile ja mõtlesime, et mis jama on, kui saime aru, et ma mõõtsin ju sügavust valesti. :D

Mässan mõõdulindiga (foto: Kadi Tralla)

Meie tublid kirjutajad-arvutajad-mõtlejad

Mõõdame voolukiirust

Peale vees mässamist arvutasime veel vooluhulkasid ja siis sõitsime Tartusse tagasi. Kaarsillal demonstreeriti meile, kuidas mõõdetakse nt Emajõe vooluhulka spetsiaalse paadiga (see oli äge). Esimene praksipäev oli väga vahva (kui poleks olnud padukat Kaarsillal, mis mu jalanõud ja sokid läbi leotas).