Laura 20 ja jõulud

Jõulud olid meie peres sel aastal hoopis teistmoodi ja seda mitmes mõttes. Alustuseks tähistasime jõule päev varem kui tavaliselt, 23. detsembril, kuna issi pidi juba 23nda õhtul Helsingi laevale jõudma, et Soome suusatama minna.

Teiseks langes seekordse jõululõuna/õhtusöögi shopping ja valmistamine meie, noorte õlule, kuna Kaja poleks oma opist taastumise kõrvalt lihtsalt jaksanud kõike teha.

Kolmandaks oli meie perekoosseis jõuluõhtul viie inimese asemel seitse - kuupäevamuutuse tõttu liitusid meiega ka Martti ja Kaspar.

Fake-24nda hommikul tähistasime loomulikult Laura 20ndat juubelit. Tüüpiline lauluga äratamine-kingitused voodis-tort ja kohv hommikusöögilauas. Ainult lipu heiskamine jäi seekord miskipärast ära...?

Pilt tehtud u kuu aega enne 20 aasta täitumist (foto: Leivo Sepp)

Millalgi päeval tegime ostunimekirja ära ning käisime Laura ja Kaspariga suurel poetiirul (Martti jäi koju tukkuma). Suure jõulueine saime valmis enam-vähem täpselt kl 16ks nagu planeeritud oligi. 

Korralik kõhutäis kõigil saadud, asusime vaikselt kinkide kallale. Olime noortega ("lapsed" on mul meie kohta juba imelik öelda) ette valmistanud neljasalmilise laulu pealkirjaga "Päkapikuaed", mille salmikaupa ette kandsime. Väga tore oli ja nalja sai palju.

Peale kingitusi pakkis issi veel oma viimaseid asju ja meie tegime omale glögi soojaks ning mängisime viiekesi Carcassonne'i, mida on nimetatud üheks paremaks lauamänguks maailmas. Saime Marttiga Lauralt ja Kasparilt jõulukingiks oma olemasolevale lisapakile seltsiliseks veel ühe lisapaki, seega saime seda mängu nautida vähemalt kaks tundi.

Carcassonne'i mängimas

21 - täis õnne ja naeru

Mu kasiinoikka jõudmise päev algas väga varakult ja väga suure üllatusega. Martti suutis end üles ajada VÄGA vara. Mina siis pikutasin voodis ja üritasin end tagasi magama sundida, aga uni oli juba otsustanud minna. Mõtlesin jupp aega, kas käia vetsus või ei, kuna see oleks veidi awkward, kui vetsust välja tulen ja Martti ootab mind... Noh lõpuks ma ikka käisin hästi kähku ära. Ja siis ootasin veel mingi forever voodis.

Kui lõpuks esikust kolistamist hakkas tulema, siis pigistasin silmad kinni ja ...teesklesin magamist. Ja siis kui nad (!) laulma hakkasid, tegin silmad lahti ja üllatus-üllatus, Liisi oli seal. Martti oli actually talle teise linna otsa järgi sõitnud, et nad saaksid mind koos üllatada. Ja neil oli 21 küünlaga tort ja puha (kuigi tordil oli neid vaid 3 ja ülejäänud 18 olid ümber tordi teeküünaldena, kuna muidu poleks tordist eriti miskit alles jäänud).

Kooli jõudes jätkus päev vähemalt sama armsalt. Claudia, Kerttu-Liis ja Monika olid kuskilt kunagisest vestlusest välja noppinud, et ma pole kunagi massaažis käinud ja kinkisid mulle tunniajase massaaži! See läheb realiseerimisele tõenäoliselt siis, kui eksamiperiood läbi saab.

Lahkusime Claudia ja Monikaga koolist tsipa varem, et minna minu poole. Paar tundi saime seal niisama oldud ning seejärel jalutasime Roomscape'i. Meil kõigil oli tegu esmakordse põgenemistoa külastusega, mistõttu olime võrdlemisi elevil. Ja see kogemus oli seda väärt! Enne tuppa sisenemist loeti sõnad peale, mida teha ja mida mitte ning lubati paar eset laua pealt kaasa valida.

Igaks juhuks väga detailselt ei räägi, järsku keegi kavatseb minna, aga ütlen üht - jube põnev oli. Algul oli päris hirmus, aga peagi oli juba lõbus ja irvitasime veriste jalgade üle, mida Claudia kaenlas kaasas tassis.

Õhtul käisime veel Marttiga Aasia restoranis söömas, mis oli mega mega hea.

Nüüd olen Microsofti Partnertudeng

Sain poolteist nädalat tagasi rõõmustava kirja, et olen valitud uueks Microsofti Partnertudengiks (ametlikult siis MSP - Microsoft Student Partner). Kandideerimiseks tuli esitada avaldus ja seejärel käia Microsoft kontoris intervjuul. Kokku valiti üle Eesti vaid 12 uut MSPd.

Laupäeval oli meil siis uute MSPdega väike tutvumine ja esimene koosolek. Sõitsime Janari ja Cardoga Tallinnasse Microsofti kontorisse. Meile tehti väike tiir MS kontoris ning seejärel istusime konverentsiruumi. Seal saime üksteisega tutvuda ja palju naerda ning meile tutvustati ka esimesi üritusi, mis meil tulevad (samuti panime paika, kes mida novembri teises pooles toimuva Tehnoõhtuga seoses teeb).

Peale äärmiselt inforohket koosolekut suundusime Zelluloosi bowlingut mängima ja pitsat sööma. Mina suutsin kõik kolm bowlingumängu kaotada, hurraa! Aga see-eest lõpetasin ühe mängu täpselt 66 punktiga, mille peale sain töötajate käest tasuta jäätise. Igatahes oli meil megafun ja usun, et sellest tuleb üks ülimalt lahe aasta.

Uus MSP tiim (pildi napsasin MSP FB lehelt)

Rebaste ristimine informaatikute moodi

Neljapäeval oli informaatikute, matemaatikute ja statistikute rebaste retsimine. Või siis ristimine, minu meelest "retsimine" on küllaltki inetu sõna, mida ma suudan seostada vaid kunagise gümnaasiumis toimunud lagastamisega, mis polnud ausalt öeldes pooltki nii lõbus, kui see, mis meile siin ülikoolis korraldati.

Õhtu algus oli imeline - minu rühma viimaseks tunniks oli kõrgema matemaatika praktikum ning meie muidu väga-väga tore juhendaja armastab alati praksi lõpetada tunduvalt hiljem, kui ettenähtud :45. Ristimine pidi ametlikult algama 00, seega ega meil väga aega polnudki. Viskasime Hannaga oma arvutikotid Martti autosse ära, kuna nendega oleks äärmiselt ebamugav ja ebapraktiline mööda linna ringi joosta ning kogunesime instituudihoone ette.

Meid oli rühmade ja värvide kaupa ära jaotatud - inf1 ja inf2 rühmad (mina kuulun inf2-e) pidid riietuma roosaks. Paraku oli meid roosasid kohal kuskil 10 ringis, seega meie grupp tuli päris pisike. Ja nähtavalt roosa oli meist vaid üks, kes oli võtnud vaevaks minna Abakhani, osta jupp roosat kangast, lõigata sellesse auk ja visata üle pea. Aga ausalt, kaltsukates ei leidunud kuigi palju roosasid riideesemeid, millest mulle oleks kasu olnud (kõik olid särgid, mis niikuikii pusade-jopede alt välja ei paistaks). Ja ma käisin kolmes kaltsukas, mis Tartu kohta on päris hea.

Igatahes suunati meid edasi kuhugi suurde "muruauku". Ma isegi ei teadnud selle olemasolust. Seal korraldati meile kõigepealt väike soojendusvõimlemine/tants ning seejärel teatevõistlused. Kuna meid, roosasid, oli niivõrd vähe, pandi meid kokku rohelistega. Võistlused olid vahvad - joosta teisele poole, keerutada 10 ringi otsmik vastu labidavart ja joosta tagasi. Joosta sinna, puhuda täis õhupall ja järgmised kaks pidid selle oma kehasid kasutades katki tegema. Või siis igaüks pidi kirjutama teises otsas olevale paberile ühe sõna ritta ning lõpuks pidi sellest loogiline lause moodustuma.

Meie kõige roosam roosa

Yes, meie lause make'is täpselt nii palju sense'i :D

(Fotode autor Rasmus Saks)

Kui teatevõistlused läbi said, anti igale värvile paberi peal vihjeks pilt, kuhu järgmisena minema peab (kõik said erineva koha) ja algas maastikumäng mööda Tartut. Mingi vana kiriku (kloostri?) juures saime valida ühe poisi ja ühe tüdruku, keda mustade kilekottidega riietada-stiliseerida.

Edasi jooksime Püssirohukeldrisse, kus toimus midagi beer pongi sarnast, aga natuke teistmoodi. Seejärel TÜ peahoone taha, kus ausamba juures saime igaüks võtta purgist paberitüki, millele kirjutatud mingi sõna ning pidime seda pantomiimina ülejäänutele seletama (iga sõna ära arvanu sai lonksu Jägermeistrit :D ). Ma parem ei maini, mis sõna mina sain, aga võin öelda, et see arvati ära reaalselt sekunditega.

Edasi käisime Rüütli tänaval teise kiriku juures, kus mängisime "Ma ei ole kunagi..."-t, aga sedamoodi, et igaüks seisis kriidiga joonistatud ringi sees ja üks seisis meie ees (mitte ringi sees) ja ütles midagi, mida ta pole kunagi teinud ning need, kes olid seda asja teinud, pidid ringides kohad vahetama. Ees seisja pidi samal ajal omale mõne ringi krabama, kus seista ja ette tuli uus inimene.

Viimaseks käisime kaubamaja juures oleva pinksilaua juures ning saime seal kätt proovida päris beer pongis. See oli minu jaoks esimene kord seda mängida ning suutsin kaks korda pinksipalli teisele poole topsi visata :)

Tagasi Liivi 2 juurde ja seal saime veel soojenduseks tantsida. Mitte et meil külm olnuks. Ning siis oligi aeg suunduda ristimispeo kohta, kus andsime ka rebastevande. Ma pean ütlema, et kuigi ma koolipäeva jooksul kaalusin paar korda, et äkki ei lähe ristimisele, siis olen ülimalt rahul, et ikkagi läksin. Mega õhtu oli.

Esmakursuslaste konverents

10:08

Me oleme kohal (mina ja Hanna jõudsime tglt mingi tund aega tagasi siia juba). Bronnisime omale kohe tagumises reas kohad ära, et oleks fun. Siis anti meile süüa (yaass). Algul mõtlesime, et mingi soolaküpsised ja kohv jne, aga tegelt mingi korralik catering oli kohal - quiche'i, croissant'i, kahte eri kooki jne.

10:17

Meile tehti juba kitarri ja tantsuga sissejuhatus. Vist tuleb isegi suht tore päev.

11:31

Tegin Kerttule patsi. Hanna käis kohvi joomas. Tagasi tulles kaebas, et audikas pole õhku. Sorry et kõik ära imesime :d

11:50

Vahepeal oli suht igav ja me snappisime Kerttuga, kuna me avastasime täna hommikul, et meil mõlemal on snapchatid.

 

14:58
Tegime mingeid grupitöid. Kuidas aega planeerida jne.

16:31

Programmijuht jutustab meile EAP-dest ja õppekavast. Mul asjad suht selged, seega pigem 9gag-imine ja passimine. Õhtul saab aga konverentsi aftekale!

17:40

Räägitakse tudengiorganisatioonidest. Ma olen seda juttu eri kanaleid pidi juba umbes miljon korda kuulnud, aga kuna ma saan siit autoga koju (ja siis lähme koos Hannaga aftekale), siis passin ikka ära.

Energialaks

Mul oli esimestel koolipäevadel hull energia igasugu asju teha, igale poole minna, kõigiga rääkida... Ja see energia pole ikka veel kuhugi kadunud!!! Ma tunnen end nii hästi ja tahaks lihtsalt KÕIKE teha, kõiki aineid võtta, kõik max punktidele läbida... Selline hea maailmavallutaja tunne on.

Olen siiani osa võtnud pea kõigist üritustest, mis huvi on pakkunud. Tutvumisõhtud kursakatega, lauamänguõhtu jm särgid-värgid. Tulemas on veel nii palju lahedaid üritusi.

Ma olen kandideerinud kahe organisatsiooni liikmeks. Mul on insta esimesest päevast peale tekkinud uusi sõprussuhteid koolis nii enda kursuselt kui kõrgemalt. See kõik on nii mõnus ja ma tunnen nagu ma võiks praegu Everesti tippu ronida!

Tegus nädalavahetus

Esimene nädal informaatikat õppides on läbitud. Ei kahetse hetke seisuga eriala vahetamist ega uue eriala valikut. On olnud päris huvitav, samas pole me kindlasti keeruliste asjade juurde veel jõudnudki.

Kuna Liisi elab nüüd samuti Tartus, veetsin suure osa sellest nädalavahetusest temaga. Eile oli meil Marttiga väga autosõidurohke päev, kuna sõitsime ligi kolm tundi Kullamaale, et võtta seal osa sõprade kiriklikust laulatusest ning seejärel sõitsime kolm tundi tagasi ka. Õhtul läksin Liisi kutsel talle külla ning peale seda, kui Liisi oli mulle hunniku praekartuleid sisse surunud, otsustasime välja minna.

Ütleme nii, et see õhtu läks sujuvalt öösse üle ja me ei olnud lõpuks enam kuigi adekvaatses olekus. Aga meil oli superlõbus ja leppisime kokku, et lähme täna Lõunakeskusesse. Mille mina muidugi ära unustasin. Meenus see alles siis, kui mind kell 12 telefonikõnega üles aeti.

Lõunakas veetsime kuskil kolm-neli tundi ringi shopates ja jätsime mõlemad päris arvestatava osa oma viimasest palgast sinna... Kui olin juba ligi kolmveerand tundi kodus olnud, sõitis Liisi rattaga minu juurde ja me käisime veel toidupoes. Ja see oli naljakas, kuna Liisi sõitis reaalselt teise linna otsa, et minuga koos toidupoodi minna, aga meil oli nii tore! :)

Muudatused ja uus elu

Ja ülikool ongi uuesti pihta hakanud! Nagu mitmed sõbrad-sugulased juba teavad, siis tegelesin sel suvel eriala vahetamisega. Endise ajakirjanduse asemel asusin õppima informaatikat. Eriala vahetamises polnud minu jaoks mitte mingit stressi või muretsemist, mis siis, et pidin kõigi teiste ülikooli astujatega võrdselt alustama. Nimelt on Tartu Ülikoolis selline tore võimalus, et kui oled oma riigieksamid piisavalt hästi sooritanud ja sisseastumispunktid, mis eksamitulemustest arvutatakse, ülevatad 80 punkti piiri, oled automaatselt erialale vastu võetud. Olenemata sellest, kui palju inimesi su ees veel kandideerib. Ja kuna minu eesti keele ja (laia) matemaatika eksamid olid piisavalt heade tulemustega, sain murevabalt terve suve töötamisele keskenduda ja ei pidanud hirmuhigi valama ja pead vaevama, et kas ikka saan uuele erialale sisse.

Miks otsustasin vahetada? Olen eluaeg kirjutamist armastanud, seega mõtlesin, et ajakirjandus oleks huvitav ala ning midagi, millega tahaksin vast tulevikus tegeleda. See oli kindlasti huvitav ja ma ei välista võimalust, et ma ajakirjanikuks ei saa, aga ausalt - see lihtsalt polnud minu jaoks. Ma ei tundnud terve esimese semestri, et ma midagi peadpööritavalt uut juurde õpiksin. Ja ometi käisin ma ülikoolis! Martti seevastu tuli õhtuti koju ja rääkis oma hirmsatest kõrgema matemaatika tundidest ja näitas vahvaid asju, mida oli programmeerima õppinud ja ma vaatasin ja nägin, et tema õpib nii palju lahedaid asju. Kasulikke asju. Ja kes ütles, et ma kunagi informaatikaharidusega ajakirjanik ei või olla? Igatahes kevadel võtsin mõned informaatikaained ja lõpetasin programmeerimise 3 EAP-se kursuse tublisti äragi.

Nüüd olen siis informaatikarebane ja paar päeva kooliski käinud. Ja siiani olen rahul olnud, kuigi algus on minu jaoks kohati igav olnud, sest loengust loengusse pean kuulama väga sarnaseid punkti- ja hindamissüsteeme, mida iga aine õppejõud kohusetundlikult üle seletab. Ja ÕISis orienteerumine. Mul on kõik selge, mulle pole vaja näidata, kuidas ainetele registreeruda. Aga eks ma siis jätan vist mõne tuutoritunni vahele, kuna need on suunatud pigem neile, kes ülikoolielust veel kuigi palju ei tea... :)

Stereotüübid toidupoes

Olen viimased 4,5 kuud töötanud toidukaupluses klienditeenindajana. Lihtsalt suvise tööotsana, ei midagi rohkemat. Sellegipoolest olen nende mõne kuuga saanud piisavalt kogemusi, et oma maailmapilti tööturust avardada. Teenindaja töö ei ole hoopis mitte kergete killast ning kindlasti liiga vähe tunnustatud. Selles postituses aga tahaksin kergelt humoorikas võtmes välja tuua mõned klientide tüübid, keda tihtipeale valmistoidu leti ääres kohanud olen.

Vaatlejad. Tavaliselt näiteks lapsekäruga noorem/varases keskeas naisterahvas, üksik vanamemm või teismeeas tüdruk/poiss. Klient jalutab leti äärde, vaatab tükk aega salateid, sooja toitu ja grillitud tooteid, teeb näo, et mõtleb hirmsasti, mida küll tahta. Kui juurde astuda ja küsida, mis soovi on, siis nad kas naeratavad (või ei naerata) ja lahkuvad sõnagi lausumata, Üldiselt pole mul selliste vastu eriti midagi, aga mõnikord mõtlen küll, et pagan, see nende vaatlemine tõmbab mu tähelepanu neile, kuna äkki nad soovivad midagi ning ma ei saa teiste tööülesannetega samaaegselt tegeleda. Näiteks tuua salateid juurde, marineerida liha või pakendada kala.

Kiirustajad. Tavaliselt viisakas riietuses/ülikonnas (pooltel kordadest ka telefoni otsas olevad) meesterahvad või lihtsalt endast heal arvamusel inimesed. Nad tulevad pigem kiirel sammul leti äärde, ei ütle isegi "tere!" mitte, vaid asuvad kohe oma tahtmist lajatama. Kui mina julgen peale nende "300 vinegretti!" neile "tere!" öelda, siis ühmavad midagi vastu ja ootavad, et ma juba salatit tõstma hakkaksin. Kindlasti pole neil ju nii hirmus kiire, et ei jõuaks isegi neid teenindavale inimesele "tere" öelda? Või kui on, siis võiks enne lahkumist vähemalt kiire "atäh" öelda või sekundiks naeratadagi...

Jutustajad. Tavaliselt lastega emad, vanapaarid, üldse vanemad inimesed. Seda tüüpi kliendid ütlevad alati lahkesti "tere!", enda soove esitades ütlevad "palun" ja "aitäh" ning vahetevahel viskavad teenindamise ajal mõne humoorika killugi. Kui sinki sai soovitud 400st grammist 30 g võrra rohkem, siis rehmavad käega ja ütlevad, et las olla pealegi, küll ma need kaks üleliigset viilugi ära söön. Termokoti pakkumise peale ütlevad viisakalt "ei, aitäh, õues on soe, vast ei jahtu nii ruttu ära" või "võiks küll, söömiseni läheb veel aega". Erinevalt eelmise tüübi "ei" või "jah" asemel.

Muidugi on inimesi, kes on kuskil erinevate tüüpide vahepeal, aga need kolm on sellised kõige üldisemad, mida oskan välja tuua. Kuna olen kaubanduses väga värske, siis olen enda jaoks palju tähele pannud, millele enne siin töötamist poleks osanud mõeldagi.

Linnanmäkis hirmudest üle saamas

Juulis olime broneerinud omale ühepäevase Helsingi-kruiisi. Nimelt oli mul plaanis viia Martti Linnanmäki lõbustusparki, et aidata tal tema ekstreemsuste-kõrguse-hullumeelsuste-kiirete/raputavate asjade hirmust natuke üle saada. Mina olin Linnanmäkis juba kaks korda käinud ning tundsin neid atraktsioone üsna hästi, seega oskasin ma leida alustamiseks natuke rahulikumaid ja toredamaid kohti.

Esimesena käisimegi Ameerika mägedel. Rongi istudes oli Marttil küll vist selline nägu, et ta tahaks koju teki alla peitu joosta, aga ta leppis siiski sealistumisega. Kui sõit lõppes, arvas ta aga, et polnudki nii hull, kui ta oli kartnud, ja et võib isegi veel mõnele sõidule minna. Käisime kärestikulisel jõel suurte kummituubidega sõitmas. Ja mingi keerutava värgenduse peal, kus me mõlemad lihtsalt südamest naersime samal ajal kui teised hirmust karjusid. Ma ei saanud, lihtsalt nii naljakas hakkas mingi hetk ja siis unustas Martti ka hirmu ja naeris kaasa.

Vahepeal sõime jäätist (kuna ilmataat oli meid õnnistanud erakordselt sooja päevaga) ja käisime suveniiripoes lihtsalt ringi vaatamas. Ja suurel vaaterattal käisime ka, kuna see on selline must-do lõbustuspargis. Õhtupoole olime juba surmväsinud ja jõudsime viimaks sadamasse tagasi. Olime nii õnnelikud, kui Tallinnas Taxify meid kodu poole sõidutas.

Pühajärve mälestused

Üleeile käisin oma varbaga EMOs. Jep, oli imelik mingi varba pärast sinna minna, aga kui on vaja kiiret vastust, siis pole midagi teha. Perearstile saab tänapäeval aegu paraku kuskil nädalase ettebroneerimisega, millest pole tihtipeale üldse kasu. EMOs käigust nii palju, et midagi hullu mu varbal viga polnudki, saab niisama terveks.

Pärast seda toredat ja hästi mõttekat autosõitu mõtlesime, et kuna on ilus ilm, võiksime ikka midagi veel teha, mitte minna koju passima. Martti pakkus välja pikniku ja mina pakkusin asukohaks Pühajärve, kuna seal saime me kunagi esimest korda tuttavaks ja seal on niisama ka ilus.

Sõitsimegi Otepääle ja käisime seal poes, ostsime natuke süüa kaasa ja siis Pühajärve äärde. Muidugi mitte sinna, kus on avalik ujumiskoht jne, vaid meie malevakohta. Käisime Sihva külast läbi, kus me maleva ajal elasime ja vaatasime oma armsa koolimaja üle ning sõitsime töökoha juurest ka mööda. Meenusid "imelised" seiklused seal väikeses puhkemajas...

Viimaks seadsime sammud oma maleva ujumis(ja malevapulma-)koha poole. Seal on väike telkimisplats ja seal veetis üks pere mõnusat suvepäeva, aga me ei lasknud end neist häirida ja kõndisime mööda lühikest laudteed järve äärde. Oiii neid mälestusi ja toredaid hetki, mis me seal veetsime. Kui küüslaugupõllult tulles olime üleni mullahigised ja käisime lihtsalt tööriietes ujumas, sest ilm oli nagunii palav ja väga vahet ei olnud, kuidas ujuma minna. 

Peale rasket tööpäeva küüslaugupõllul

Või malevapulm, mis võrreldes mu eelnevate malevapulmadega oli pigem tagasihoidlik, aga siiski tore. Maria onu Heinona ("Johhaidiii!"). Kutid raseda naise ja pruudi emana. Martti oli vist ainus, kes päriselt ilus välja nägi (peale pruutpaari), kuna ta oli isamees ja kandis pintsakut. Kõigil teistel olid mingit totrad kostüümid seljas, näiteks Maria pidi loosi tahtel pükse peas kandma.

Onu Heino

Pruutpaar

Kui me seal järve ääres vaikselt oma piknikku nosisime, panimegi äkki tähele, et täpselt 3 aastat tagasi, 18. juulil algas meie malevavahetus, seega olime oma tutvumiskohta läinud juhuslikult nii õigel päeval - meie tutvumise aastapäeval. :)

Tõrvikutega kanuumatk öisel Emajõel

Juba poolteist kuud tagasi panime endid kirja öisele tõrvikutega kanuumatkale Emajõel. Olime väga põnevil, kuigi suutsime vahepeal isegi ära unustada, et matk on tulemas. Peale jaanipäeva Tartusse tagasi jõudes seadsimegi autonina matka alguspunkti suunas.

Kokku tuli meid kuskil 20 inimese ringis ning pärast lühiülevaadet jõel kehtivatest reeglitest ja kanuus kehtivatest ohutusnõuetest saimegi omale kanuud valida ja jõele minna. Marttil oli see esimene kord kanuuga sõita, seega võttis tal natuke aega, et kitsas kõikuvas paadis end mugavamalt tunda, aga saime kenasti hakkama. Mina istusin tagaotsas, kuna mul on natukene eelnevat kanuusõidukogemust ja sain endale tüürimehe ülesanded.

Alustasime päikeseloojangu kauneimal ajal ja suundusime esialgu ülesvoolu. Tõrvikud paadininades olid nii ilusad ja vesi oli peaaegu peegelsile. Matk oli hästi tore ja tegime palju ilusaid pilte ka (kuidas siis muidu!). Allavoolu pöörates oli päike juba loojunud, nii et ainsateks valgusallikateks oli veel natuke kumav taevas ja tõrvikud. Sõitsime kuni Vabaduse sillani ja siis tagasi matka alguspunkti. Kokku veetsime veel umbes kaks tundi. Mõlemad jäime retkega väga rahule. :)

Mina ja Martti (foto: joematkad.ee)

Matkaseltskond (foto: joematkad.ee)

Jaanipäev

23. juunil olin ma kella 19ni tööl, mis tähendas, et saime hakata Tallinna (Lagedi) poole sõitma alles kella 20 paiku. Sellegipoolest oli meil äärmiselt vahva jaanipäev. Lagedil oli suur hulk inimesi, väga palju süüa (suutsin vaid pool taldrikut kartulisalatit süüa) ja väga väga lõbus. Jõe ääres süütasime suure lõkke ja pooled inimesed käisid saunaski.

Kadusin ära

Tänane päev pole olnud just parimate hulgas. Hommik venis. Otsustasime kella 12-13 vahel hakata Lagedile sõitma, et enne Tartusse minekut auto pidur korda teha (midagi tuli kuskilt lahti, mina neid autoasju ei jaga) ja autole väike survepesu ka anda.

Olime Ülemistele jõudmas, kui mul tuli mõte, et selle asemel, et poolteist tundi auto "remonti" jälgida, võiksin ma hoopis Ülemiste keskuses tšillida ja võibolla leiaksin omale isegi vajaolevad kinnised kevadsuvised jalanõud. Pärast saaks Martti mind sealt peale võtta ja Tartu maanteed mööda edasi minna.

Martti viskas mind Ülemiste keskuse külje peal asuvas bussipeatuses maha, aga kuna meie taga oli buss, mis tahtis peatusse keerata, siis tegin mahaminekuga kiirelt. Alles minut hiljem, kui tahtsin kella kontrollida, et oskaksin poodlemisel ajaga arvestada, avastasin, et telefoni olin suutnud autosse unustada. Telefoni kaante taskusse jäi ka mu pangakaart. Super. Seega polnud mul mitte midagi teha peale window shoppingu ja passimise, kuna isegi pooleliolev raamat ununes auto tagaistmele.

Seega veetsin poolteist tundi Ülemistes niisama. Natuke käisin poodides,aga eriti tuju ei olnud. Pooleteise tunni pärast leidsin voldiku Ülemiste keskuse plaani ja teenustega. Seal oli märgitud ära "tasuta tahvelarvutite kasutamise võimalus". Jess! See oli mu võimalus Marttiga ühendust saada, et ta mind leida oskaks.

Proovisin tahvlis Facebooki logida. Turvalisuse eesmärgil olin aga mõni nädal tagasi oma Facebooki parooli ära vahetanud ja uut ei suutnud mitte kuidagi meenutada. Selleks, et uut tellida, pidin sisse logima oma meilikontole. Selleks aga oli mul vaja autentimiskoodi, mida saan ainult telefoni kaudu. Woohoo. Viimaks tegin lihtsalt uue ajutise FB konto ja lisasin mõned sõbrad, et nende kaudu abi saada. Paarkümmend minutit hiljem oli kadunud Kreete leitud.

Lagedil saime tuju tõsta survepesuriga autot pestes. :)

Reunited

Maria on taas Šotimaalt Eestis. Loomulikult pidime kokku saama ja midagi toredat tegema ning nii leidiski Maria end bussiga Tartu poole sõitmas. Jalutasime jupp aega linnas ringi ning käisime uues Kvartali keskuses Vapianos söömas. Ilm oli superilus ja soe. Jalutasime Emajõe ääres pargis ja tegime pilte. Pärast tegime ülihead sööki (vegan kotlette, kuna Maria ei armasta väga liha süüa) ja chillisime rõdul päikese käes. Maria mängis ukulelet, ta on selles ikka palju osavam kui mina.

Stritslimeister

Otsustasin kooli kõrvalt ka tööl hakata käima ning viimased kaks päeva olengi kodust 5 minuti jalutusteekonna kaugusel asuvas Selveris pagari õpipoiss(tüdruk) olnud. Esimesel päeval oli esiti päris hirmus, kuna ma ei osanud reaalselt mitte midagi teha. Jäin pagarile kogu aeg jalgu (kuigi üritasin seda kõigest väest mitte teha) ja iga ülesande lõppedes pidin järgmise kohta küsima, kuna seal just väga palju enda kujutlusvõimet kasutada ei saa.

Alguses olidki lihtsad ülesanded - too pitsa jaoks tomateid, määri ahjusttulnud saiakesi jne. Tomatid olidki esimene asi üldse, mida ma tegin. Tõin kilekotiga puuviljaosakonnast ja siis seisin seal  uhkelt pagarilaua ääres, kilekott ühe käe otsas kõlkumas ja ootasin, mil pagar ahjuga tegelemise lõpetab, et saaksin edasisi juhiseid. Pidin need muidugi pesema ja viilutama. Mina hakkasin rõõmsalt selliseid mõnusaid võileivaviile lõikama tomatist, kui selgus, et selveri pitsale läheb tomat umbes kolm korda õhemate viiludena. Oih.

Vähemalt üks asi tuli mul hästi välja - stritslite valmistamine. Tegelikult vist üks keerulisemaid pagari ülesandeid, kuna neid stritsleid on palju erinevaid ja nende lõikamine ja vormimine on omaette kunst, aga kuidagi said mu (ebaartistlikud) käed sellega hakkama - võibolla mulle lihtsalt meeldib küpsetada ja olen ema kooginäpud pärinud :P

Täna oli juba palju kergem. Suutsin terve päeva vältel omale ise ülesandeid leida ja neid edukalt täita. Mu lemmikuks on saanud taignarullimismasin. Taod taignapalli jahus lamedaks, pistad masinast läbi ja alt tuleb välja ilus lai taignaketas, millest on hea stritslit teha. Eilne pagar oligi palunud, et täna mina kõik stritslid teeksin, kuna tegin nii hästi (täna oli teine pagar tööl). :)

Valentinipäev

...Kuldvillakus oli millalgi küsimus, et kuidas nimetatakse sõbrapäeva rahvusvaheliselt. :)

Tegime omale magustoiduks maasikaid šokolaadis, mida õhtul koos vahukoorega sõime. Nämmm!

Imagine Dragons

Käisime Marttiga Tallinnas Imagine Dragons'i kontserdil. See oli imehea! Muse'i kontsert kolm aastat tagasi ja see nüüd on parimad, kus käinud olen. Küll on tore, et me Marttiga omale piletid ostsime... juba eelmise aasta aprillis XD

Parim osa oli see, kui Dan Reynolds (esilaulja) rääkis lihtsalt, kui eriline on Eestis olla ja et see, miks nad muusikat teevad, on 1) sellepärast, et nad armastavad seda ja 2) sellepärast, et muusika on miski, mis ühendab kõiki vaatamata nende rahvusest, nahavärvist, uskumustest jne. Kõik inimesed on tulnud siia ühte kohta ühe eesmärgiga - kuulata head muusikat ja see on see, mis loeb. :)

Kihlatud!

Neljapäevaõhtul juhtus selline imeline asi, et mulle sai sõrmus sõrme pandud. Abieluettepanek tuli mulle päris ootamatult ning Martti ütles, et see oli juba sügisest saati kavas (hihi nii armas!). Ettepanek ise oli hästi armas kodune. ;) <3

Uisutamas

Mingi kummalise ime läbi polnud Martti veel kunagi uisutamas käinud. Kui üks mingi kahtlane lapsepõlvekord välja arvata. Seega ei suhtunud ta just suurima innuga minu ideesse minna uisutama, aga läksime ikkagi, sest üksteist tuleb rõõmsaks teha :P

Alguses koperdas Martti armsalt jääl, aga lõpuks julges pea sama kiiresti Tartu laululava ees tiirutada kui mina :) Väga-väga lõbus oli.

Kasiinosse?

Jõudis kätte see päev. Martti sai 21 ja seega võib nüüd seaduse järgi kasiinodes käia. Ise ta kommenteeris, et tal pole kavas seda teha. :) Tähistasime tagasihoidlikult koogiga. Kook tuli väga hea, pehme, mahlane ja šokolaadine. Küünlad oleks ka olnud, aga kuna püüdsin neid ahjusooja koogi sisse torgata, siis sulasid nende alumised otsad ära ja tuli lihtsalt auguline nr 21-ga kook :)))

Lumi on ilus

Ma peaksin praegu blogi kirjutamise asemel oma raamatut toimetama. Noorteromaani konkursi tähtaeg on juba 18. jaanuar. Õnneks on mul enamus valmis, vaid toimetamine ja paari stseeni lõpetamine veel teha. Oleksin võinud ta juba ammu ära saata (eelmisele võistlusele), aga mingist hetkest tuli lihtsalt kopp nii ette, et ma isegi ei avanud seda dokumenti mingi pool aastat. Aga kuna ma olen sellega juba nii kaugele jõudnud, tuleb ka lõpuni minna. Oleks üks asi vähemalt finito.

Eile oli väga ilus päikeseloojang. Maa on lumine, aga ilmad sellised poolselged ja päike värvis kõik nii ilusasti punaseks. Praegu on ka tegelikult väga kaunis väljas. Peaks hoopis jalutama minema, enne kui päris pimedaks läheb. Või peaks ikkagi oma raamatuga tegelema.

Eile

Täna

Also, tegin banaani-šokolaadimuffineid üks päev.