Juulis olime broneerinud omale ühepäevase Helsingi-kruiisi. Nimelt oli mul plaanis viia Martti Linnanmäki lõbustusparki, et aidata tal tema ekstreemsuste-kõrguse-hullumeelsuste-kiirete/raputavate asjade hirmust natuke üle saada. Mina olin Linnanmäkis juba kaks korda käinud ning tundsin neid atraktsioone üsna hästi, seega oskasin ma leida alustamiseks natuke rahulikumaid ja toredamaid kohti.
Esimesena käisimegi Ameerika mägedel. Rongi istudes oli Marttil küll vist selline nägu, et ta tahaks koju teki alla peitu joosta, aga ta leppis siiski sealistumisega. Kui sõit lõppes, arvas ta aga, et polnudki nii hull, kui ta oli kartnud, ja et võib isegi veel mõnele sõidule minna. Käisime kärestikulisel jõel suurte kummituubidega sõitmas. Ja mingi keerutava värgenduse peal, kus me mõlemad lihtsalt südamest naersime samal ajal kui teised hirmust karjusid. Ma ei saanud, lihtsalt nii naljakas hakkas mingi hetk ja siis unustas Martti ka hirmu ja naeris kaasa.
Vahepeal sõime jäätist (kuna ilmataat oli meid õnnistanud erakordselt sooja päevaga) ja käisime suveniiripoes lihtsalt ringi vaatamas. Ja suurel vaaterattal käisime ka, kuna see on selline must-do lõbustuspargis. Õhtupoole olime juba surmväsinud ja jõudsime viimaks sadamasse tagasi. Olime nii õnnelikud, kui Tallinnas Taxify meid kodu poole sõidutas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar