Olen viimased 4,5 kuud töötanud toidukaupluses klienditeenindajana. Lihtsalt suvise tööotsana, ei midagi rohkemat. Sellegipoolest olen nende mõne kuuga saanud piisavalt kogemusi, et oma maailmapilti tööturust avardada. Teenindaja töö ei ole hoopis mitte kergete killast ning kindlasti liiga vähe tunnustatud. Selles postituses aga tahaksin kergelt humoorikas võtmes välja tuua mõned klientide tüübid, keda tihtipeale valmistoidu leti ääres kohanud olen.
Vaatlejad. Tavaliselt näiteks lapsekäruga noorem/varases keskeas naisterahvas, üksik vanamemm või teismeeas tüdruk/poiss. Klient jalutab leti äärde, vaatab tükk aega salateid, sooja toitu ja grillitud tooteid, teeb näo, et mõtleb hirmsasti, mida küll tahta. Kui juurde astuda ja küsida, mis soovi on, siis nad kas naeratavad (või ei naerata) ja lahkuvad sõnagi lausumata, Üldiselt pole mul selliste vastu eriti midagi, aga mõnikord mõtlen küll, et pagan, see nende vaatlemine tõmbab mu tähelepanu neile, kuna äkki nad soovivad midagi ning ma ei saa teiste tööülesannetega samaaegselt tegeleda. Näiteks tuua salateid juurde, marineerida liha või pakendada kala.
Kiirustajad. Tavaliselt viisakas riietuses/ülikonnas (pooltel kordadest ka telefoni otsas olevad) meesterahvad või lihtsalt endast heal arvamusel inimesed. Nad tulevad pigem kiirel sammul leti äärde, ei ütle isegi "tere!" mitte, vaid asuvad kohe oma tahtmist lajatama. Kui mina julgen peale nende "300 vinegretti!" neile "tere!" öelda, siis ühmavad midagi vastu ja ootavad, et ma juba salatit tõstma hakkaksin. Kindlasti pole neil ju nii hirmus kiire, et ei jõuaks isegi neid teenindavale inimesele "tere" öelda? Või kui on, siis võiks enne lahkumist vähemalt kiire "atäh" öelda või sekundiks naeratadagi...
Jutustajad. Tavaliselt lastega emad, vanapaarid, üldse vanemad inimesed. Seda tüüpi kliendid ütlevad alati lahkesti "tere!", enda soove esitades ütlevad "palun" ja "aitäh" ning vahetevahel viskavad teenindamise ajal mõne humoorika killugi. Kui sinki sai soovitud 400st grammist 30 g võrra rohkem, siis rehmavad käega ja ütlevad, et las olla pealegi, küll ma need kaks üleliigset viilugi ära söön. Termokoti pakkumise peale ütlevad viisakalt "ei, aitäh, õues on soe, vast ei jahtu nii ruttu ära" või "võiks küll, söömiseni läheb veel aega". Erinevalt eelmise tüübi "ei" või "jah" asemel.
Muidugi on inimesi, kes on kuskil erinevate tüüpide vahepeal, aga need kolm on sellised kõige üldisemad, mida oskan välja tuua. Kuna olen kaubanduses väga värske, siis olen enda jaoks palju tähele pannud, millele enne siin töötamist poleks osanud mõeldagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar