Täna sai meie suhte algusest kaheksa aastat täis ja seda sai päris toredasti tähistatud. Öösel kl 2, kui Martti tuli poest (tõi hommikuste pannkookide tarbeks piima; ja ärge judge'ige meie magamisgraafikut, puhkusel võibki see pekkis olla! :D), pakkus ta välja, et kuna taevas on täiesti selge ja kuu suur ja ümmargune, võiks linnast natuke välja sõita ja kuud vaadata. Mõeldud-tehtud!
Võtsime matid kaasa ja sõitsime Kambja poole mingile lambisele niidetud heinamaale heinapallide vahele pikutama. Kuu oli üliilus (3h oli täiskuust puudu), aga ma oleks isegi soovinud, et oleks noorkuu olnud, sest siis oleksid tähed palju paremini välja paistnud. Vaatamata tohutule valgusele, mida täiskuu meile ja taevale heitis, tuvastasime taevast mõned tähtkujud (okei, mina tuvastasin :D) ja saime niisama palju nalja.
Öine kuuvaatlus
Ja tänane hommik algas pannkookide ja omatehtud vaarikamoosiga. Päeval käisime endale järgmise nädala lõpus algavaks nädalaseks matkaks magamiskotte ostmas ja õhtupoole jalutasime linna, et süüa mõnusalt õhtust La Dolce Vitas, mis on meil Tartus üks lemmikumaid restorane, kus ikka midagi tähistamas käime. Koju läksime väikese ringiga Emajõe äärest.
Kuna meie kaks aastat tagasi tehtud mustikamoosivarud said selleks suveks ilusti otsa, oli aeg purgid uuesti täis vaaritada. :) Kuna mustikamoosi oleme kõige rohkem teinud, siis sel aastal otsustasime teha puhast vaarikamoosi (kunagi tegime vaarika-mustsõstramoosi, mis oli ka hea). Mu absoluutsed lemmikud on vaarika- ja õunamoos. Viimast tahaksin ka sel aastal teha proovida, aga võibolla oleks see liiga palju moosi... :D
Vaarikaid saime osaliselt Lagedilt (Liina tõi) ja osaliselt ostsime ühe toreda naisterahva käest, kelle leidsin Facebookis aia- ja metsasaaduste grupist. Kokku oli marju peaaegu 5 kg (osa Lagedi vaarikaid sõime niisama ka ära). Suhkrut läks kogu selle laari peale 2 kg (moosisuhkrut) ja moosi saime ligikaudu 7 liitrit. See on viist suurim laar, mida oleme kunagi teinud. Seetõttu kaalun veel õunamoositegu (kuigi ikka hirmsasti tahaks teha).
Eile käisime regiolastega (+ mõned regiovälised inimesed) Lätireisil. Tõeline väljamaareis! :D Viimati käisime välismaal... Eelmisel suvel. Lätis.
Külastasime Anton Irve (Vabadussõjas soomusrongide boss, kes seal metsas surma sai) mälestussammast, Rubene kirikut, kus elas ja töötas Läti Henrik, ja Ümera lahingu lahingupaika(sid). Rubene kiriku juures kuulasime loomulikult ka juttu Regios äsja ilmunud Läti reisijuhi kohta.
Anton Irve mälestussamba juures
Rubene kirik
Elise intervjueerib Läti suursaadikut
Lisaks saime ühes ülimõnusas söögikohas (nimi meelest läinud) süüa. Seal oli terve õu täis igasugu ägedaid puust skulptuure ja turnimisvahendeid ja üldse tore oli.
Seltskonnaga olid kaasas ka geograaf Taavi Pae ja arheoloog Ain Mäesalu, kes mõlemad rääkisid palju põnevat ajaloolist ja kultuurilist juttu ning täitsid meie päeva ja pead rohkete teadmistega.
Tänast päeva saab kirjeldada sõnadega nagu vinge, põnev, seikluslik, emotsiooniderohke ja ülilõbus. Kuigi tänasesse päeva kuuluvad muuhulgas ka 12h käigus olemist, suur väsimus ja VÄGA korralikud päikesepõletusrandid, siis tegu oli sellegipoolest ühe lõbusama ja ägedama päevaga sel aastal.
Hommikul kl 9 sõitsime Regio kambaga Ridali lennuväljale. Algul tutvusime niisama inimeste, loomade ja oludega, seejärel aga pidi meil programmi järgi toimuma kolmetunnine esmaabikoolitus. Olin algul mõelnud, et oh issand, kas ma pean eesootavast vahvast päevast esimesed 3h kulutama mingeid slaide vahtides ja kuulates, kuidas erinevaid kehaosi siduda, aga õnneks oli koolitus vabas õhus ja vormis ning koolituse läbiviija oli väga energiline, mõnusa jutu ja hea huumoriga naisterahvas, kellega need paar tundi lausa lendasid mööda.
Muidugi oli päeva suurimaks atraktsiooniks purilennukiga lendamine. Lennurajale läksime ühe- ja kahekaupa järgemööda, sest purilennukeid, millega meid lennutati, oli kaks. Purilennuk, teadupärast, on siis lennuk, millel puudub mootor ning õhku saab selle mootorlennuki taha trossi/köiega aheldatuna.
Üks purilennukeist, millega lendasime
Mootorlennuk purilennukit tõmbamas
Jõudis siis minu kord kätte. Ma vist olin kõigist kõige rohkem elevil. Mul ei olnud ausalt hirmuraasugi, ainult suur elevus ja põnevus ja nii väga tahtsin juba taeva alla saada! Selga pidi panema langevarjukoti, mis lennutajate sõnul nii "madalatel" kõrgustel täiesti mõttetu pidi olema. Istusin siis lennukisse, mind tõmmati rihmadega kinni ja lend võis alata. Ütlesin piloodile, et minuga võib igasugu trikke ja asju ka teha (olime enne maa pealt näinud, kuidas mõnega tehti).
Enne minekut
Mootorlennuk tõmbas meid üles ja tegi suure kaare ümber lennuvälja. Olime kuskil 600 m kõrgusel ja kiirust oli keskmiselt 135 km/h. Siis eraldusime mootorlennukist ja jäime omal jõul (olgu, tõusvate õhuvoolude jõul) liuglema. Piloot keeras mul pilti natuke viltu ka, tiireldes ühe tiiva otsa ümber, aga muud "ekstreemset" minuga ei juhtunud. Mul oli sellest natuke kahju, sest oleks mingit vinget surmasõlme tahtnud kogeda, aga tegelikult oli see sõit niisama ka vahva.
Horisont oli päris viltu vahepeal
Õhus
Hiljem muidugi selgus, et keegi regiolastest oli kuskil sõna poetanud, et ma olevat trikitamist tahtnud ja teine piloot, kes trikivärki ka tegi, korjas mu kõige lõpus veel teisele sõidule peale ja siis sain ikka kõhu õõnsaks ja pähe mõtte "kas ma nüüd kukungi alla" :D See oli nii vinge, et ma olekski võinud sinna jääda!!!
Ülejäänud päeva jooksul tegime süüa, sõime, ajasime juttu ja mängisime mõnusa seltskonnaga lauamängu. Päev oli tõesti väga-väga äge, väsitav, palav, lõbus jne. Paremini ei saakski üks suvine päev mööduda :) Ja seltskond oli muidugi ka super!
