Maijooksu nädalavahetus

Olin selle aasta Maijooksu juba pikalt ette planeerinud (osaluse ostsin ära juba oktoobris). Kui nad siis kuulutasid, et sel aastal tuleb Maijooks kahepäevane ja lisaks laupäeva traditsioonilisele 7 km jooksule saab pühapäeval joosta ka poolmaratoni ja/või teatepoolmaratoni, siis teadsin kohe, et mina pean kindlasti ka pühapäeval jooksma, kuna sellisest ajaloolisest asjast ma kõrvale ei taha jääda.

Algul hellitasin mõtet, et äkki isegi jõuan piisavalt trenni teha, et ise see 21,1 km ära joosta, aga tegelikult sain ise ka aru, et mõistlikum oleks leida omale teatepoolmaratoni tiim. Kuna nii Liina kui Kaja jooksevad, siis esimene mõte oli teha see teatejooks kahe emafiguuriga, mis oleks superlahe olnud. Liina aga suhtus ideesse selliselt, et kui mul kedagi muud võtta pole, eks ta siis tuleb (sest ei jaksa kaks päeva järjest võistelda) ja Kaja tundus algul küll huvitatud, aga siis selgus, et neil samal päeval hoopis pulmaminek, seega see tore mõte jäi pigem katki. Siis aga tuli välja, et Siret tunneb teatepoolmaratonil osalemise vastu huvi ja panimegi kokku Eriolümpia naiskonna - mina, Siret ja Inge (Eriolümpia sportlasliider).

Laupäeval oli ilm väga päikseline ja jooksmiseks isegi natuke liiga palav. Ma olin endale peas mõelnud eesmärgiks eelmise aasta tulemusest kiiremini joosta. Ootasin jooksu väga ja minek oli tegelikult mõnus (eriti võrreldes eelmise aastaga). Küll aga selgus, et nad olid sel aastal rada korralikult muutnud, mis tähendas, et 31 tõusumeetri asemel oli neid 48. Esimene tõus oli napilt 2 km peale starti ja see oli Kose teed mööda üles Maarjamäele, mis tõmbas mind päris korralikult läbi. Võibolla oli asi raskemas rajas, võibolla palavas ilmas või milleski muus, aga mu ametlik lõpuaeg tuli eelmise aasta omast täpselt minut aeglasem. Küll aga Garmini järgi tuli mu tempo eelmise aasta omast 2 sek/km kiirem! :D Positiivsena võib aga välja tuua seda, et kui eelmisel aastal mul peale Maijooksu sääred ikka KORRALIKULT krambitasid (mis siis, et võtsin regulaarselt magneesiumi), siis sel aastal ei tundnud ma mitte kui midagi, seega tegelikult oleks võibolla isegi võinud kiiremini joosta. Ja minule näitas see seda, et vorm on aastatagusega võrreldes ikkagi parem.

Pühapäeval oli lauluväljakul igasugu sagimist ikka palju vähem, sest osalejaid oli eelmise päeva 15 000ga võrreldes ainult tuhande ringis. Sai mõnusalt expo lettide vahel ringi vaadatud ja hommikut nauditud. Siret saabus kl 9 bussiga Tartust ja jõudsime enne kella kümnest starti isegi paar sõna juttu ajada ja pilti teha. Mina jooksin teatejooksus esimest vahetust, Siret teist ja Inge kolmandat. Olin natuke ärevil, sest kuigi me ei tulnud mingit tulemust tegema, vaid pigem nautima, siis sees oli ikka selline tiimitunne, et ma ei saa ju mingi aeglane lontija olla. Mõtlesin küll, et kuidas ma peale eelmise päeva pingutust nüüd sama hästi peaksin jaksama joosta, aga otsustasin lihtsalt anda endast parima.

Ma olin hommikul ikka väga väsinud ja ainus mõte mu peas oli: "miks ma seda jama täna tegema pean?!"

Minu õnneks oli ilm pühapäeval veidi jahedam ja pilvisem ja mis mind eriti rõõmsaks tegi - rada oli sama, mis eelmisel aastal, mitte see, mis eelmise päeval! Minek oli ikka väga mõnus. Kuna Martti oli varahommikul juba konverentsile lennanud, oli ta minu jooksu ajal parasjagu Stockholmis vahemaandumisel aega parajaks tegemas ning ta sai mu jooksu vaadata Garmin LiveTrackis. Kujutasin kogu aeg ette, kuidas ta seal imestab, et mu tempo igal kilomeetril ikka nii hea on (arvestades eelmist päeva) ja see andis kuidagi ekstra motivatsiooni juurde. Lõpptulemuseks tuli 20 sek/km kiirem keskmine tempo kui eelmisel päeval!!! Vot see oli tulemus, mida ma ei olnud oodanud ja mida mul oli raske uskuda. Teatepulk läks edasi Siretile ja siis Ingele ja lõpptulemuseks saime omale aja 2:31:06. Teatepoolmaratonil osalenud 108st naiskonnast saime 102. koha.

Eriolümpia naiskond - mina, Siret, Inge

Laupäev: 7 km, keskmine tempo 7:54 min/km

Pühapäev: 7,4 km, keskmine tempo 7:34 min/km

Tartu Maastikumaratonile kaasa elamas

Kevadisse jooksuplaani mahub meil palju! Tartu Maastikumaratonile läksime sel aastal aga kaasaelajatena, sest tundus lahe. Ja oligi, megalahe!

Valisime kodus hoolikalt, et kuhu me raja äärde läheme, et saaks autoga ligi ja ei oleks täpselt teeninduspunktis ka. Ja samuti tahtsime me, et oleksime pigem "lambikas" kohas, mitte kuskil, kus nagunii on palju kaasaelajaid. Muidugi valmistasime toredad sildid, millega jooksjatele naeratusi näole tuua (sõna otseses mõttes). Kaasa läksime elama umbes-täpselt poolmaratoni jooksjate poole tee peale. Autoga kohale sõites oli viimane teejupp ikka no täielik pommiauk. Mõtlesime korraks isegi, et oli seda nüüd vaja ette võtta. :D Aga parkisime end kuhugi teeserva ära ja jalutasime veits alla kilomeetri sinna, kus tahtsime oma siltidega chillida.

Ja me saime jooksjatele nii palju emotsioone jagatud! Megavahva oli! Paljud kommenteerisid, et oleme nii heas kohas ja nii toredad sildid ja üldse toredad kaasaelajad. Me olime muidugi seal kohas ainsad ka (paarsada meetrit pärast meid oli teeninduspunkt). Martti hoidis silti "Vajuta siia, saad jõudu!" ja seda vajutati ikka korralikult. Iga kord, kui keegi "nupule vajutas", hüüdis Martti kõvasti järgi "JÕUDU! JÕUDU! JÕUDU!". Appi, meil oli nii lõbus! Andis täiega energialaksu päevaks kaasa!

Ja eriti lahe oli pärast näha Tartu Maratoni Facebooki lehel meie pilti "esmaste emotsioonide" postituses.

Foto: Tarmo Haud

Suurjooks ümber Viljandi järve

Eile jooksin oma elu esimese Viljandi järvejooksu. Olin päääris närvis, sest rada oli 12 km ja olin pigem kuulnud ainult jutte, et "see on nii raske rada". Meil on kodu ümbruses erinevad teelõigud ja tõusud omavahel ära nimetatud. Martti, kes eelmisel aastal oli seal juba jooksnud, ütles, et kõige hullem tõus on nagu kaks meie kodust u 2,5 km kaugusel olevat Maasikamäge.

Start anti Viljandis traditsioonilise Vangelise "Conquest of Paradise" saatel ja esimesed 1,5 km läksid päris kenasti, aga siis jõudsime Huntaugu mäele. No see mägi oli pigem nagu neli Maasikamäge ja sellest üles ronimine võttis ikka parasjagu läbi, nii et ma üles jõudes mõtlesin, et kas jaksangi enam joosta. Natuke maad edasi sörkides leidsime aga Kajaga üksteist ja ta liitus minuga edasiseks. Kaja ajas muudkui juttu ja nii oli väga tore edasi kulgeda. Pärast tuli välja, et Huntaugu mägi oli Marttil üldsegi meelest läinud ja et ta oli mingit teist tõusu mõelnud, mida Maasikamäega võrdles.

Kuna olime Marttiga sisse lülitanud ja Garmin LiveTracki, siis saime üksteise liikumisel silma peal hoida. Alates u 6. kilomeetrist vaatasin kaardilt, et ta kogu aeg selline 50-100 meetrit minust eespool ja varsti märkasin teda päriselt eespool jooksmas ka. Sealt alates jahtisin Marttit õige mitu kilomeetrit ja tegin endale eesmärgiks Martti enne finišit kinni püüda. Probleem oli aga selles, et Martti arvas kaarti vaadates, et mina olen TEMAST eespool ja üritas mingit nähtamatut Kreetet püüda, mis tähendas, et tema aina üritas pingutada, et "mulle järele jõuda", mis tegi mul omakorda tema püüdmise raskemaks.

Paar kilomeetrit enne lõppu sain Martti kätte. Mul oli vist selleks hetkeks rohkem energiat (või tahtejõudu) alles ja Marttil oli pärast meie kohtumist juba päris raske, aga Kaja ikka utsitas teda edasi, et saaksime käest kinni finišeeruda, mis lõpuks ka juhtus. Väga armas lõpp väga raskele jooksule. :) Aa ja mul on nüüd parema jala suur varvas lilla, sest rada oli nii tõusude- ja langusterohke, et jalg kippus palju vastu tossunina põrkuma.

Pärast läksime VLND-sse ja võtsime burgeri ja friikaid.

Rajavalikud: pargist (mitte linnast), mööda teed (mitte mudarada)

Numbrid: 11,95 km, keskmine tempo 8:42 min/km

Tartu Ülikooli kevadjooks

Jooksuhooaeg on täies hoos! Vaid loetud päevad peale Sinilillejooksu tuli ju osaleda ka Tartu Ülikooli kevadjooksul (5 km). Start anti TÜ spordihoone juurest ning jooks kulges suures osas mööda Emajõe kallast (ka üle Kaarsilla) ja Tähtvere spordipargis. 

Ilus ilm oli, mõnus meeleolu ja tulemusega võin igati rahule jääda - keskmine tempo 7:35 min/km.

Tiksuga

Sinilillejooks

Oleme püüdnud sel jooksuhooajal juba aegsasti jooksutrennidega algust teha, sest juba 1. mail on meid ootamas Viljandi järvejooks, mis on 12 km ja päris raske rajaga. Ja mina ei taha minna sinna niisama jalutama. Seega kõige esimese võistlusstardi tegime juba täna Tartu Sinilillejooksul. Ma natuke kartsin, sest trennis on sääred ikka omajagu kangust ilmutanud ja hooaja algus läheb ikka raskelt. Lootsin, et kui mul õnnestub see 3,2 km ära joosta 7:30 min/km tempoga, siis olen endaga rahul.

Tegime enne starti mõnusa soojendusvõimlemise ja siis antigi stardipauk. Loomulikult koos teistega minnes läks tempo kohe alguses päris üles, sinna 7 min/km kanti ja võibolla sutsu kiiremakski. Hoidsin pidevalt kellal silma peal, et end kohe esimese kilomeetriga lukku ei jookseks. Kui kilomeeter täis sain, tuli esimene jooksja juba vastu (rada oli 1,6 km ühtepidi ja siis sama teed tagasi). Täitsa lõpp! Lodjakoja juurde jõudes olin juba veits väsinud, aga püüdsin ikka tempot enam-vähem hoida ja iga sammuga vähenes ju veel läbida vajaminev vahemaa. Kahel korral kõndisin u 50 meetrit, aga peamiselt selleks, et pulssi natuke alla saada.

Kilomeetriajad tulid järgmised:

1 km        7:03
1 km        7:06
1 km        7:23
0.24 km   6:31

Lõppkokkuvõtteks tuli siis keskmiseks tempoks 7:08 min/km ehk olin enda vormi ikka päris tugevalt alahinnanud. Jäin ise jooksuga superrahule. Järgmine start on juba kolmapäeval, TÜ kevadjooksul, kus läbida tuleb 5 km.

Eesti Raamatu Aasta

Ettevõtmise kodulehel on kirjas selliselt: 2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest ning nõnda toimub alates eesti kirjanduse päevast, 30. jaanuarist 2025 kuni emakeelepäevani, 14. märtsini 2026 Eesti Raamatu Aasta, mille jooksul tähistatakse mitmesuguste näituste, sündmuste ja muude ettevõtmistega eestikeelse raamatu ning eesti kirjakeele suurt sünnipäeva.

Mulle sellised ettevõtmised väga meeldivad ja mõtlesin, et soovin ka pühendada sel aastal rohkem aega lugemisele ja raamatutele üldiselt. Viimasel ajal on mulle tundunud, et igasugu manifesteerimised ja soovide universumisse mõtlemised-hõikamised toovadki tihtipeale seda, mida oled soovinud. Aga võibolla on see ka tagasi vaadates ja analüüsides oskus näha, kuidas su esialgsed soovid päriselus juhtunuga klapivad ja leida lihtsalt endale sobilikke mustreid.

Igatahes võin kokkuvõtvalt öelda, et minu Eesti Raamatu Aasta möödus vägagi raamatuliselt ja ägedalt. Toon välja mõned ettevõtmised ja juhtumised, mis mulle rõõmu tõid.

Jaanuaris alustasime Marttiga raamatuaastat Vaikse lugemisdiskoga fahrenheit 451° raamatutoas (Aparaaditehases). Tegu oli väga hubase ruumiga, kus kõik soovijad said mõnusalt maha istuda, teed juua ja vaikuses raamatut lugeda.

Vaikne lugemidisko

Sama soojaga lasime veebruaris edasi, kui Tasku Rahva Raamat korraldas lugemispeo, millest osa võtsime. Samuti toimus seal pime raamatuvahetus, kus mina osalesin. Iga osaleja pakkis ära ühe raamatu, mis on kas tema lemmik või kuidagi meelde jäänud ja tõi selle vahetusse. Lõpuks sai iga osaleja pakkidele kirjutatud lühikese kirjelduse põhjal endale uue raamatu valida ja seejärel avati üheskoos pakid ja avastati oma kingitusi.

Lugemispidu Rahva Raamatus

Märtsis korraldasime endale oma kodus lugemiskohtingu - tegime väikese snäkivaagna ja võtsime rahulikult mitu tundi, et koos diivanil kerra tõmmata ja lugeda.

Kodune lugemiskohting

Märtsis tabas mind aga selline üllatus - käisin sõbranna pool niisama jutustamas-veinitamas ja kuna ta teab, et olen suur lugeja, kutsus ta mind enda raamatuklubi seltskonda, mis oli umbes paar nädalat tagasi loodud ja kus nad asusid just oma esimest kokkulepitud raamatut lugema. Olin raamatuklubis olemisest juba ammu unistanud ja ka Marttile vahel öelnud, et see oleks põnev kogemus, seega olin kohe rõõmuga nõus.

Aprillis toimuski meie esimene kohtumine ja me oleme nüüdseks järjepidevalt iga kuu üheskoos ühe raamatu lugenud ja neid kokkusaamistel arutanud. Liikmeskond on aasta jooksul veidi täiendustki saanud - meid on nüüdseks kokku 7. Olen kogu selle seltskonna eest ülimalt tänulik - meie huvid on piisavalt sarnased, et igakuiselt ühe raamatu lugemiseks leidmine pole suuremat probleemi tekitanud, aga vaatenurgad piisavalt erinevad, et arutelud on läinud vägagi huvitavaks ja mõnel korral lausa tuliseks, kui me oma seisukohti kaitseme ja selgitame. Raamatute analüüsivõime on muutunud mul kindlasti kordi paremaks!

Esimene kohtumine (raamatuks ülihea Ashley Postoni "The Seven Year Slip")

Kuues kohtumine septembris (Gareth Brown "The Book of Doors")

Tegime omale raamatuklubiga ühised pusad!

2025. aasta lõpetas meie endi korraldatud Antisotsiaalne Lugemispidu, mis küll selles mõttes haledalt feilis, et kedagi lõpuks ei tulnudki (eri põhjustel), mis mul natuke tuju alla viis, aga tegelikult oli meil kahekesi kassidega ka väga mõnus ja ma olin lausa nii palju vaeva näinud, et valmistanud magusaid ahjus röstitud mandleid (neid Olde Hansa stiilis).

Antisotsiaalne Lugemispidu

Ah jaa, ja muidugi osalesime Marttiga terve aasta vältel Goodreadsi lugemisväljakutsetes! Iga 2-3 kuu tagant avaldati seal uued teemad koos nende alla sobivate raamatute nimekirjadega, millest tuli siis endale lugemiseks midagi valida, et teema taha linnuke kirja saada. 2025. aasta (kalendriaasta, mitte raamatuaasta) jooksul lugesin läbi 36 raamatut (13 915 lk). Neist 18 olid Goodreadsi challenge'i all ja 11 raamatuklubi raamatud (paar üksikut neist ka kattusid omavahel). Mul on rõõm tõdeda, et raamatuklubi on püsinud ja jätkub ka 2026. aastal. Peagi tähistamegi oma esimest aastapäeva! Elagu raamatud!

Kuu aega iga päev 1 miil jooksu

Juba sügisel leppisime Marttiga kokku, et uuest aastast oleks mul ka aeg kätte saada see üpris hirmsana näiv Garmini badge - jookse 30 päeva järjest vähemalt 1 miil päevas. Vaikselt tõmbasime kampa ka Liisi ja kui Jeran endale Garmini ostis, siis temagi.

Uue aasta esimesel päeval tegimegi suure avapaugu ja jooksime oma esimese miili (tegelikult jooksime esimesel päeval lausa 2,5 km). Ausalt öeldes olid esimesed u 10 päeva kõige raskemad, sest jalad ei tahtnud väga koostööd teha, lihased kiskusid krampi (kas külmast või natuke pikemast pausist püsivate jooksutrennide vahel, ei teagi). Tasapisi läks aga paremini ja mõnel päeval jooksin ühe miili asemel kakski.

Esimene jooks 1. jaanuaril

Vahel jäi jooks väga hilja peale

Aga alati rõõmsalt lõpuni

Liisi kaotasime üsna kiirelt väljakutse algul, sest ta suutis endale mingi tervisehäda hankida. Jeran aga püsis vapralt meiega lõpuni kaasas (olnud alustanud küll päev hiljem, aga see ei loe). Kokkuvõttes oli tegelikult kogu see asi isegi päris tore. Mõnel päeval oli jube raske end diivanilt tossudeni liigutada. Mõnel päeval jäi jooks muude tegemiste tõttu väga hilisesse õhtusse. Aga ära tegime! Ainult sellest mina aru ei saa, miks see totakas väljakutse Garmin Connectis ainult 1 punkti peab andma. Korralik eneseületus ju!

Viimane jooks sattus imeilusale pärastlõunale