Vaarikamoosi keetmisest juba kirjutasin, aga sügise poole otsustasin siiski ka õunamoosi teha, sest hirmus isu oli vaaritada.
Õunamoosi jaoks saime õunad Lagedilt ja neid oli veidi üle 8 kg. Suhkrut kulus kõigi õunte peale kokku täpselt 2 kg. Moosi keetsime neli potitäit. Osale moosile lisasime ka kaneeli ja osa tegime kõige tavalisema. Mulle meeldib, kui õunamoos on ühtlase konsistentsiga, mitte "õunatükid siirupis", seega ma keetsin õunad vähese veega (et põhja ei kõrbeks) pehmeks ning seejärel mikserdasin saumiksriga püreeks ja lisasin suhkru. Kokku tuli seda ligi 8 liitrit.
Viimasel nädalavahetusel käisime regiolastega Ruhnu saarel oma sügispäevi pidamas. Peakorraldajaks oli Emma ja mina olin koos Kreete-Liisa ja Sigridiga korraldusmeeskonnas. Ettevalmistused olid kestnud päris pikalt ja olime planeerinud hulga erinevaid tegevusi ning meil jäi üle vaid loota, et kõigile meeldib ja sügispäevadega jäädakse rahule.
Praamil, teel Ruhnu
Reis sai alguse reedel lõuna paiku. Bussisõit Pärnusse võttis umbkaudu kaks tundi, seal tegime kiire poepeatuse soovijaile ja sealt edasi sõitsime umbes kolm tundi Ruhnu. Meri oli peaaegu peegelsile ja sõit oli väga ilus. Sadamast saime oma kompsudega Buldersi tallu autokastis sõites ning kohale jõudes juhatati meile kätte ööbimiskohad. Mina, Elise, Kreete-Liisa ja Sigrid kolisime sisse seamajja, kus oli nari ja lai kahekohaline voodi.
Meie nunnu majake
Peagi saime juba õhtust süüa (kartul, suitsukala, hapukoorekaste, kook) ning suundusime viimase hetke üllatusena selgunud Jaan Tätte kontserdile, mis toimus ühe lähedalasuva talu õues. Lood olid toredad nagu ikka, aga õhustikus oli tunda pisut sellist kärsitust või meelepaha, sest laua ääres jorisesid mingid purjus tüübid ja kui Jaan ütles, et teeb viimase laulu, tikkusid "lavale" kõnet pidada soovivad purjakil vennikesed.
Pärast kontserti jagunesime tiimidesse (tiimid olid juba eelnevalt paika pandud) ja mina ning Sigrid viisime läbi planeeritud viktoriini. Üldiselt läks viktoriin hästi - osad küsimused meeldisid inimestele väga, teised võibolla mitte nii väga, aga eks kahekümnele inimesele 100% sobilikku viktoriini olegi veidi keeruline koostada. :) Üldiselt tundus, et jäädi rahule ja lõbus oli ka.
Öine selfi Tättet kuulamas
Teine päev oli kostüümipäev, mis tähendas, et iga meeskond pidi terve päev kandma enda tiimi stiilile vastavaid rõivaid (tiimid olid Meremehed, Piraadid, Näkid ja Vetikad). Mõned olid oma kostüümidega VÄGA vaeva näinud ja see oli hullult äge! Aga rõõmu tegi see, et igaüks oli vähemalt mingil määral oma tiimi stiili ja polnud kedagi, kes oleks käega löönud ja mõelnud, et ah, savi, ma ei viitsi.
Hommik algas päikesetervitusega, mille viis läbi Elise. Pärast hommikusööki tegi saare muuseumi juhataja meile väikese ekskursiooni muuseumis, Korsi talus ja kirikute juures ja sees ning jutustas Ruhnu ajaloost, inimestest, kommetest ja tänapäevaelust. Hästi huvitav oli ja igav küll kordagi ei hakanud.
Ruhnu muuseumis
Ruhnu kirikud (puust ehitati 1643/44, "uus" 1912)
Pärast lõunat toimus Emma ja Kreete-Liisa korraldatud matk koos kuue tiimiülesandega. Matk oli umbes 7 km pikk ning selle käigus tegime ringi peale saare kirdeosale. Rajale oli jaotatud kuus erinevat ülesannet, mille hulka kuulusid naela pakku löömine võimalikult väheste haamrilöökidega, 20 sarapuupähkli ühest taldrikust teise tõstmine söögipulkade abil, Rubiku kuubikul ühe külje kokku panemine (sel ülesandel esindasin meie tiimi mina!), sõnarägastikuülesanne, vineerist karu pihta märkilaskmine ja metsa alt värviliste kuulide otsimine.
Roomet lööb naela paku sisse
Karu pihta lasime märki
Lisaks kõigele muule leidsime ekskursiooni ja matka käigus mitu geopeituse aaret, nägime hüljest, külastasime tuletorni, mis kahjuks või õnneks on praegu renoveerimisel ja mina suutsin ära kaotada oma nutikella (ning pärast pikka otsimist selle Sigridi terava pilgu abil jälle üles leida). Tagasi jõudes olime kõik juba päris väsinud. Lasime inimestel õhtusöögini niisama puhata ja olla.
Karumärgi juures geopeituse aaret otsimas (foto: Püü Polma)
Ruhnu majakas
Pärast õhtusööki olime mina ja Kreete-Liisa ette valmistanud bingomängu - 5x5 ruudustikku olime paigutanud erinevaid fakte (nt "kardab ämblikke", "oskab vähemalt kolme keelt", "on saanud kiiruse ületamise eest trahvi" jne) ja igaüks pidi igasse ruutu kirja saama kellegi nime (sama nime võis kirjutada maksimaalselt 3 korda). Algul ei tundunud inimesed mängu üle kuigi motiveeritud, aga väga ruttu saadi hoog sisse ja lõpuks saadi sellest ikka päris palju nalja. Mäng lõppes sellega, et võtsime suurde ringi ja esialgu lugesime ette kõik ruudustikus olnud faktid (kelle kohta kehtis, pidi ringi sisse astuma) ja seejärel ladusime suvaliselt veel igasuguseid fakte ette. Mäng lõppes, kui pimeduses polnud enam võimalik aru saada, kes on kes. :)
Kits otsustas läbi kohupiimakoogi joosta :D (foto: Leida Lepik)
Pühapäeval sooritasime taaskord hommikusi päikesetervitusharjutusi ja seejärel toimusid rahulikumad seltskonnategevused - mölkky, petanque jmt. Inimesed said iseseisvalt ratastega saart avastada ja ka koolimaja külastada. Pärastlõunal tegime kiire kokkuvõtte, lugesime ette tiimide võidupunktid (sest eri tegevuste eest said tiimid punkte koguda) ja andsime kätte auhinnad. Sealhulgas ka individuaalse kostüümiauhinna, mille võitis üks Piraatidest, kes oli saarele tulnud ikka täiskomplektis, kust ei puudunud õlal istuv lind, kes kerele vajutades ka päriselt laulis. Tema sai kindakorvist valida endale meeldiva paari Ruhnu kindaid, mis olid Emma vanaema kootud.
Tagasisõit
Kojusõit oli pisut rahutumal merel, aga ei midagi jubedat. Sildumine võttis aega, sest kapten oli... pisut ebaadekvaatses seisundis ja prõmmis laevaga mitu korda vastu kaid, aga kõik jäid terveks. Koju jõudsin kella 23 paiku. Sügispäevad olid üliägedad ja kuigi väsitavad, siis meelde jäid vaid positiivsed elamused ja supervahvad kolm päeva suurepärase seltskonnaga!
Käisime Martti ja Lauraga augustikuu viimasel nädalavahetusel Tahkusel Hiljal külas. Ramses oleks ka tulnud, aga tal oli kahjuks töö samal ajal. Nii hea meel oli üle väga pika aja jälle näha ja jutustada.
Muidugi käisime me Marttiga laupäeval ka Soomaal ühel matkarajal, kus me veel käinud ei olnud. Meiekose matkarada oli ühes suunas 2,8 km, lisaks sai teha rajal mitu kõrvalepõiget ja ühe 0,5 km võrra pikema lisatiiru Raudna jõe ääres. Me kõrvalepõikeid ei teinud, aga selle lisatiiru peale sattusime täitsa kogemata ja alles pärast saime aru, et sealt kõndisime.
Meiekose matkaraja põhirada
Matkarada kulges suuremalt jaolt mööda võrdlemisi mudast metsasihilaadset teed, aga see lisatiir oli murusem rada ja kohati üpris märg või lausa üle ujutatud. Mina sain varbad natuke niiskeks, Martti aga uputas oma jalanõud lausa üle. Ja seetõttu ei olnud talle probleem mind ka ühest eriti märjast kohast üle kanda, mis oli naljakas. :D
Tagasiteeks oli valida kas sama raja tagurpidi läbimine või jalutada 2,3 km mööda kruusatee serva. Me valisime viimase variandi, et mudast ja veest pääseda. Õhtul saime loomulikult mõnusat maasauna ja korralikult vihelda ka. Uni oli väga magus, sest väsimus oli suur ja tuba oli niiii mõnus kottpime (luksus, mida linnas elades on keeruline saavutada).
Lugesime õhtul 19. saj luulet
Pühapäeval läks tubli osa ajast selle peale, et pakkida kaasa igasuguseid saaduseid - keldrist saime porgandeid, moosi ja sõstramahla, aiamaalt korjasime saialilleõisi ja aedube ning lisaks andis Hilja meile veel terve kuhja hiigelsuuri suvikõrvitsaid, magusaid tomateid ja krõmpse kurke. Nipet-näpet lisandus veelgi - purgike köömnetega köömnetee tarvis jne.
Kui sõitma hakkasime, saime paraja ehmatuse auto poolt - mingi "tore" punane hoiatustuli hakkas armatuuril vilkuma ja arvas, et piduritega on midagi mäda. Õnneks oli Google Mapsi arvates 7 km kaugusel autotöökoda, mis ka avatud oli, nii et sõitsime sinna. Sealsed töömehed arvasid, et vast kannatab Tartuni ikka sõita. Tee peal õnneks midagi ei juhtunudki, aga päev-paar hiljem teenindusse viies tuli välja, et esipiduri pidurivoolikud olid täitsa katki ja tuli välja vahetada. Lõpp hea, kõik hea! :)
