Oleme ühikas. Elus.

Oleme Marttiga ühikas elanud umbes kolm nädalat. Selle ajaga oleme suutnud experience'ida juba päris palju alustades vee aeglasest soojenemisest ja lõpetades kleepuvate põrandatega, mis kleepuvad isegi siis, kui neid iga nädal pesta.

Meie tuba asub ühika viiendal korrusel maja nurga peal, mis tähendab, et meil on kaks välisseina ja kaks korteri/koridori poolset seina. Meil on ka rõdu ning aknad on päris suured. Rõduukse vahelt on tunda, kuidas sealt reaalselt puhub külma õhku tuppa, nii et oleme oma sooja ja paksu suleteki üle väga õnnelikud.

Korter ise on meil tegelikult väga normaalne. Korralik wc, vannituba (vanniga!), köök elektripliidiga ja suur esik. Olin eelnevalt kuulnud, et ühikates ahju pole, nii et igasuguste ahjuroogade ja kookide valmistamise mõtted olin juba eelnevalt maha matnud, kuid üllatus-üllatus, meil on ahi ka, mis on lihtsalt super (alles eile tegin ahjuvormi).

Üks veidi negatiivne asi on aga see, et maja siseseinad ei ole just kõige paksemad. Rääkimist ja muusikat väga läbi ei kostu, küll aga vaiksel ajal (öösel) igasugu muid "huvitavaid" hääli. Mõned päevad (ööd) tagasi saime kõhutäie naerda, kui üks paar üpris häälekalt seda täiskasvanute asja toimetasid...

Ma olen meie Tartu-koduga väga rahul. Meie tuba on suur, meil mõlemal on ruumi siin olla ja oma asjadega tegeleda. Iga päev saab viiendale korrusele marssida (mis on tõeline kirss tordil, kui oled hommikul juba Lossi mäe otsa roninud, et loengusse jõuda) ning see on jalgadele hea trenn ikka, eriti mulle, kes ma olen viimasel ajal väga ebasportlik olnud. Tuleks seda asja parandada. Ma hakkan ujumas käima või midagi, luban!

Vesi läheb meil soojaks väga aeglaselt, nii et duši alla minnes tuleb kõigepealt kraan lahti keerata, siis käia toas rätikut otsimas, puhtad riided valmis panna, juustest ja kaela-käte ümbert kõik vidinad ära võtta ja lemmiklugu ära kuulata ning siis võib kontrollida, kas vesi on juba soe. Päriselt ka, ma ei liialda.

Oma korterikaaslastega ei ole me veel väga palju suhelda jõudnud, sest nad on vahepeal kummitused ja kaovad ära ja siis ilmuvad jälle lampi välja, olles mitu päeva kadunud olnud. Ma ei saa isegi aru, kus nad käivad kõik see aeg, aga ju neil siis pole vaja nii palju kohal olla. Magistrandid ikkagi ju, fancy värk.

Ülikoolist

Mulle meeldib see, et ühiskonnainstituudi õppejõududele meeldib hommikuti magada ja meil ei alga mitte ükski loeng varem kui kl 10. Tegelikult mul algab kõige varem kl 12 ja kolmel päeval kl 14. Saab kaua magada, aga samas läheb päev kuidagi raisku ka, kui keset päeva on 2h loeng...

Kirjutasin eelmisel nädalal Äripäeva Logistikalehte loo kaubaveobörsist, sellel neljapäeval läheb lehte, hurraa! Vähemalt oli midagi teha neil hommikuil, kui loengusseminekut ootasin.

Reede õhtul oli meil, AKI tudengitel, ametlik tutvumispidu korp! Sakalas. Stiiliks oli 80ndate ja 90ndate retro, läksin neooni peale välja, lahe oli. Inimesed olid väga leidlikud olnud oma kostüümidega.

Sukkpüksid olid tegelt täiega neoonid, ausõna! :)

Meid jagati kümneks grupiks ja anti paberid 40 küsimusega teise ja kolmanda kursuse AKI tudengite, magistrantide, vilistlaste ja õppejõudude kohta ning pidime õhtu jooksul neile kõigile vastused leidma suheldes vanemate kursustega, kes samuti peol olid.

Samuti võis igaüks, kes õhtu jooksul mõne skandaalse pildi tegi, postitada selle meie ürituse lehele ja kõigi pildistajate vahel valiti välja võitja ehk kõige skandaalsema pildi omanik (mina võitsin, jei).

Sain juttu puhuda Urmoga, kes samuti suvel Äripäevas oli, ja Andriga, keda varjutasin kevadel, neid mõlemat oli tore näha.

Nüüd ma istun siin meie ühikatoas, haigena. Jah, laupäevahommikul ärgates olin kurguvalus ja nohus, kes teab, võibolla ka palavikus, aga kraadiklaasi meil polnud. Õhtul Martti tõi apteegist, kui tal kohustuslik konverents läbi sai. Morten astus ka läbi, mis oli hästi armas, kuigi tal oli aega vaid pool tundi.

Esimene päev TÜ-s

Täiesti lõpp. Tudengieluga harjumine võtab ikka parajalt aega ja ma ei oleks kevadel arvanudki, et alguses nii palju tegemist on. Alustasin seda postitust juba kolmapäeval, aga sain veel ÕIS-is möllata, aineid valida, kursakaaslastega suhelda ja mida kõike veel. Seega alustasin täna otsast peale selle jutuga. Üritan võimalikult palju meenutada, aga olen juba nii palju elamusi saanud, et raske on.

Teisipäeval olid esimesed loengud. Kaks kohustuslikku loengut - akadeemiline enesejuhtimine ja sissejuhatus sotsioloogiasse. Ülikoolis ei ole enam ained sellised nagu gümnaasiumis (matemaatika, eesti keel, ajalugu, keemia jne), vaid igal ainel on umbes miljon erinevat tahku ja võimalusi ühe asja õppimiseks on nii palju, et võtab silme eest kirjuks. Näiteks ma ei saa valida kursust "ajalugu", vaid pean otsustama, kas tahan õppida maailma, Euroopa, Eesti või Vene või mõnd muud ajalugu. Kas vanaaega, uut aega, uusimat aega, ristisõdu, maailmasõdu vms. Nii palju vaja otsustada!

Õnneks minu peaeriala ei ole ajalugu, mis aga ei tähendaks, et mina vähem peaksin otsustama. Muidugi sattusin segadusse kogu selles ÕIS-i, ainete, õppekavade, moodulite ja ainepunktide maailmas. Õnneks saime eile tuutoritelt selgitust, kuidas see süsteem töötab ja nüüd saan juba rohkem aru.

Akadeemilises enesejuhtimises viiakse meid põhiliselt kurssi sellega, kuidas ülikoolis toime tulla. Kuna olen osalenud vaid ühes ja sedagi vaid sissejuhatavas loengus, siis väga konkreetselt veel öelda ei oska, mis seal tuleb (jah, ÕIS-is on küll õppekava üleval), aga jooksvalt siis selgub. Muidugi aitab meid ka raamat "Õppimine kõrgkoolis: tudengi käsiraamat", kus on kirjas reaalselt KÕIKE! Alustades rahaga toimetamisest ja ülikoolis orienteerumisest lõpetades sellega, kuidas teha eksameid edukalt ja saada häid hindeid.

Sotsioloogia loeng toimus suures ringauditooriumis, kus oli vähemalt 100-150 üliõpilast. Uus kogemus minu jaoks. Siiani olen ikka harjunud istuma klassiruumis, kus on kuni 30 õpilast, kõigil oma õpikud ja vihikud ja kindel koht. Nüüd aga selline suur auditoorium, pooltel arvutid nina ees, teised nahistavad pastakatega fakte kirja panna. Põnev.

Tartu Ülikooli aktustepäev

Tudengielu on ikka kiire. Pole siiamaani jõudnud blogida, kuigi iga päev on nii palju mõtteid, mida tahaks kõiki siia üles tähendada.

Esmaspäeval oli Tartu Ülikooli avaaktus. Õigemini mul ol neid kolm. Üldaktus oli Jaani kirikus. Käisime Marttiga vähemalt esimesel korral ikka ära, et maigu suhu saaks. Mõtlesin, et tekitaks natuke üliõpilase tunnet, kui panen pidulikult riide ja lähen TÜ avaaktusele, aga tegelikult rääkis seal mingi sada erinevat meest enam-vähem ühesugust juttu ning keegi ei tutvustanud neid ka (rääkimata neist endist), seega ei teadnud ma ühelgi korral, kes parasjagu räägib.

Kahe aktuse vahel; klassikalist peahoonega pilti ei teinud

Edasi tuli TÜ muuseumis sotsiaal- ja haridusteaduskonna aktus. See oli palju lühem ja toredam. Midagi ikka sai kõrva taha ka panna. Edasi oligi juba AKI (ajakirjandus&kommunikatsioon, infokorraldus) aktus Juhan Peegli (a&k eriala asutaja) auditooriumis. Tutvustati õppejõude ja jagati kätte Ole Rohkem kotid, kus sees igasugu paberikraami. Samuti tehti meist grupipildid :)

Viisakad meie

Tuutoritunnis saime olulist infot selle kohta, mis kõige enne toimuma hakkab, kuidas ainetele registreeruda jne. Meil on kolm tuutorit, kes kõik tundusid väga toredad ja abivalmid.

Õhtul tuli end jälle kodust (julgen seda ühikatuba juba koduks nimetada) välja vedada ja minna oma kursuse tutvumisõhtule. Meile tehti ringkäik Lossimäel ja olulisemates kohtades ja õhtu lõppes Pirogovi pargis tutvumismängude ja niisama omavahel suhtlemisega. Ka tuutorid tegid meist kursuse pildi, mis pidi iga-aastane traditsioon olema.

Meedia kursus '15

Tartusse tagasi

Pühapäeval kolisime veel mõnda enda asja ja Laurat (ja tema koli). Kui Martti arvates võtsin mina palju asju kaasa, siis Laura võttis neid sama palju kui minu ja Martti asjad kokku. Aga mahutasime kõik ilusti ära ja Laurale jäi autos isegi väike pesakene, kus Leonardoga (Laura hiiglaslik mõmmi) istuda.

Laura kolimine

Laura oma pesas

 Laural vedas ja ta sai oma võtme samal päeval kätte, kuigi ta majajuhatajat ei olnud. Tassisime ta asjad neljandale ja jätsime ta sinna oma uue toanaabriga tutvuma ja oma stuffi lahti pakkima.

Õhtul tegin moosipurkidele ilusad sildid

Muinastulede öö

Traditsiooniliselt iga aasta augusti viimasel laupäeval süüdatakse üle Eesti, eeskätt rannikul ja veekogude ääres muinastuled. Mina veetsin seda sel aastal Marttiga Lagedil. Läksime juba päeval millalgi sinna, Martti ja Rain aitasid muru niita ja puid tassima jne. Mina aitasin kaks suurt kausitäit kartulisalatit hakkida.

Pärast mängisime Martti ja Rainiga coronat (nagu puust piljard), mina kaotasin kõik mängud, jee.

Kui pimedamaks läks, süütasime oma muinastule ka ja nautisime inimese lemmikvaatepilti: voolav vesi (Pirita jõgi), põlev tuli ja töötav inimene (Rivo riisus puusodi kokku).

Vaade tammi pealt