Ärkasime meie pühapäevasel hommikul üles ja mõtlesime, mida teha. Algselt oli meil selleks päevaks hoopis teistsugune plaan, aga asjaolude kokkulangemisel jäi see plaan ära. Seega pakkisime end autosse ja põrutasime (võrutasime?) Võrumaale.
Võtsime suuna Haanja loodusparki, et teha sealkandis väike jalutuskäik. Parkisime oma auto ühe pingist läbi ehitatud sipelgapesa kõrvale ja seadsime sammud Härämäe matkarajale. Matkarada ise oli selline... Noh, oleks võinud natukene huvitavam ehk olla :) Aga võibolla oli asi ka selles, et me käisime seal sellisel ajal, kui lumi oli juba sulanud, aga puud ei ole veel roheliseks läinud ehk väga hallil ajal.
"Lõbusamaks" tegi käigu see, et pidevalt pidi leidma varianti, kuidas teel olevatest mudaaukudest võimalikult puhta jalaga mööda saaks. Selleks kasutasime jäätükke, tee äärt, pokusid ja hüppamist. Mul oli ühe korra muidugi vaja ka üle kraavi karata ja selle käigus maandusid veits muda sisse, aga seiklus pole seiklus, kui midagi ei juhtu, eksole?
Tegelikult oli sel matkarajal märgistustega natuke kehvasti. Kuidagi sujuvalt suutsime mööda matkarada tagasiteele asumise asemel mööda 820-kilomeetrist matkateed mööda kõndima hakata ja jõudsime juba mitu kilomeetrit ära jalutada, kui Martti lõpuks telefonis piisavalt levi sai, et enda asukohta tuvastada suutsime. Egas midagi, meie jalutuskäik venis lihtsalt kaks korda pikemaks, aga mis sellest!
