Eelmise aasta sügisel, kui koondatuna kodus olin, kirjutas Martti väga tublisti oma elu esimest teaduslikku artiklit, mille tähtaeg oli jaanuaris ja millega tal oli eesmärk kevadel Hispaanias toimuvale informaatika- ja haridusteemalisele konverentsile esinema minna. Tööotsingute ja muude tegemiste kõrvalt oli Martti oma artikliga nii inspireeriv ja samale ajaperioodile langes kuidagi ka Elise tagasihoidlik "kui sa kunagi tahad ikka baka lõputöö ära teha, siis räägime sellest", et ma haarasingi härjal sarvist ja otsustasin, et maksu mis maksab, mina teen oma bakatöö nüüd ära.
Saime Elisega kokku, et natuke võimalikke teemasid arutada ja maandumise paaril, mis mind kõnetasid. Elise lubas oma doktorantuurijuhendajaga ka rääkida, et äkki temal veel omakorda häid mõtteid. Novembris saimegi kolmekesi kokku ja panime plaani paika. Siis jäi asi natuke rahulikumaks, kuna novembri lõpus käisin silmadega laseropil ehk igasugune pikem ekraani vahtimine oli mõneks ajaks laualt maas. Detsembrist millalgi hakkasin aga tasapisi asjaga tegelema ja mind ootasid ees väga töökad ja kiired 5 kuud (sest leidsin detsembri keskel endale ka uue töökoha, kus pidin alustama 2. jaanuarist).
Korraga uuel töökohal alustamine ja seal kõige õppimine ning lõputöö kirjutamine ei olnud lihtne. Kui tööpäeva lõpus arvuti sulgesin, pidin selle varsti jälle avama, et veel lõputöö jaoks artikleid otsida ja lugeda. Vahepeal elasin läbi väikseid paanikahooge, kui tundsin, et ma ikka üldse ei oska ega jõua ja et kuidas ma küll nii loll olin ja sellist asja alustasin. Kõige rohkem muretsesin ma töö praktilise analüüsi osa pärast, mida pidin tegema RStudios. Ma ei olnud mitte kunagi RStudiot isegi avanud, rääkimata R-keeles koodi kirjutamisest või seal millestki aru saamisest.
Mingi hetk jäid ära kõik nädalavahetused - need olid nüüd täielikult bakatöö valduses. See tähendas, et E-R olid mul tööpäevad ja lisaks paaril õhtul bakatööga tegelemine, ning nädalavahetuseti tegelesin mõlemal päeval 10-11 tundi bakatööga. See oli väsitav. Sõpradele ütlesime palju kordi "ei", kui meid lauamängudele või mujale kutsuti. "Küsige juunis uuesti" oli meie stampvastus. Õnneks oli Martti artikkel olnud väga edukas, seega tema sai neid nädalavahetusi ära kasutada nii õppejõutööga järjel püsimiseks kui konverentsi ettevalmistusteks.
Loomulikult juhtusid kõigi graafikud olema just maikuus eriti segased, mis tähendas minu jaoks ekstra stressi:
- Lõputöö tähtaeg: 21. mai.
- Martti Hispaanias konverentsil (ehk stressi ja nutuhoogude puhul pole mul kohapeal lohutajat): 17.-22. mai
- Mõlemad mu juhendajad oma konverentsidel/reisidel: mitu päeva enne bakatöö tähtaega ja tähtajal ehk neilt viimase hetke tagasiside pigem njetu.
- Maijooks, kus osalesin mõlemal päeval: 16.-17. mai
See lõpp oli ÕUDNE! Õnneks ma jõudsin ikka magada ka ja tagantjärele vaadates oli tegelt lõpupoole juba selline "iluvigade parandamine", mitte et oleks terve peatükk puudu vms. Samas vaatan tagantjärele ka, et oleks saanud niiiii palju asju väga palju paremini teha. Aga lõppude lõpuks oli tegu "ainult" bakatööga, mis, nagu üks mu juhendajatest ütles, ei peagi maailma parandama.
Ja siis oligi see töö esitatud! Kui sain juhendaja kirja koopia, et ta lubab mu töö kaitsmisele (mis tähendas, et võin esitada), tuli ikka pisar silmanurka (loe: nutsin Lohe kasuka sisse nagu väike laps). Siis jäi 1,5 nädalat kaitsmiseni, mille jooksul pidin tekitama veel kaitsmise slaidid ja harjutama oma esinemist. Lõpuks tundsin end vaatamata olukorra närvilisusele siiski üsna okeilt, kuna olin ühele juhendajale saanud ka oma kaitsekõnet läbi teha ja ta kinnitas, et läheb hästi.
Kaitsmise päev! Ma olin nii õnnelik, et minu kaitsmine oli kahest kaitsmiste päevadest esimesel ja järjekorras kolmas ehk sain asja võimalikult kiirelt kaelast ära. Jalg ikka värises ja korraks tuli minestamise tunne peale, kui sinna klassi ette kõndisin, et asi ära teha. Õnneks läks mu kaitsekõnega väga hästi - harjutamisest oli meeletult abi ja midagi väga sassi ega meelest ära ei läinud.
Kõige rohkem kartsingi küsimuste osa, sest sealt võis igasugu ootamatusi tulla. Retsensendiga läks täitsa enam-vähem. Need küsimused, mille olin eelnevalt retsensendilt saanud, olin juhendajatega läbi arutanud ja ka need, mida ta kohapeal lisaks küsis, läksid enam-vähem. Ka juhendajad elasid mulle armsalt kaasa, naeratades ja pöidlaid näidates iga kord, kui mu pilk neist üle vilksas (no nad istusid täpselt otse ees mu jaoks ka :D). Komisjon ei küsinud midagi väga hullu, pigem mingeid asju, mis puudutasid minu arvamust. Ja üks õppejõud tegi mingeid tobedaid kommentaare paari sõna kohta, mida oma töös olin kasutanud. Olin väga tublisti valmistunud metoodikaküsimusteks ja nii pettunud, et keegi selle kohta midagi ei küsinudki. Oleks tahtnud oma tarku teadmisi jagada!
Kaitsmisel (foto: Elise Jalonen)
Peale minu kaitsmist oli ajakavas kohvipaus, mil sain oma juhendajatele anda väiksed kingitused (kommikarbid ja villased sokid). Kohviruumis tulid veel mitu õppejõudu mulle isiklikult ütlema, et mul oli väga hea töö ja oli näha, et olin sellesse korralikult panustanud ja põhjalikult materjali läbi töötanud. See oli nii armas ja aitas mul kindlasti ise paremini oma töö tugevusi näha (autorina kippusin ikka pigem nõrgemaid kohti ja puudujääke märkama). Aa, kaitsmisel tõusis komisjoni sõnavõtul üks õppejõud püsti ja ütles "Tere tulemast tagasi, pole ammu näinud!", mis oli ka nii tore :D.
Olen lõpmata tänulik mõlemale oma juhendajale - Elisele ja Veronikale - väga põhjaliku ja asjaliku toe eest, mida nad kõik need kuud mulle andsid. Sain neilt palju kasulikku tagasisidet, abi, kui asi kippus toppama jääma, ja tundsin, et nad olid alati mu jaoks olemas. Ja muidugi poleks ma elu sees kogu seda asja ära teinud, kui poleks olnud Marttit. Aitäh, et olid kogu see pool aastat mulle igal hetkel toeks - kallistasid, kui stress mind ära süüa tahtis, hoidsid ja julgustasid, kui põdesin, et ei saa analüüsiosaga hakkama ja tõid lõpuspurdiks poest šokolaadi ja Red Bulli. Aitäh!!! Ja tulemuseks sain ilusa A.
Tähistasime seda kõike koduse jäätisekuhjaga
.jpg)
.jpeg)
