Aastavahetus

Kuna terve detsembrikuu olime perede ja sõpradega pralletanud, otsustasime aastavahetuse rahulikult võtta ja olimegi Luluga kolmekesi. See oli parim otsus! Meil oli nii vahva ja mõnus, et polekski muudmoodi soovinud. Tegime head sööki, kuulasime muusikat, vaatasime natuke telekat, kuulasime uue presidendi kõne.

Minut enne aasta vahetumist läksime šampaklaasidega rõdule ning vaatasime naabrite ilutulestikku. Lulu, vaeseke, muidugi kartis hirmsasti ja põgenes vanni alla peitu, kust ta ei tulnud veel tükk aega välja. Meie aga lõime täpselt kell 00 klaasid kokku ja kõik oli väga ilus.

Loomulikult pidime ka tina valama, sest kuidas me muidu teaks, mis meid uuel aastal ees ootab?! Sellega oli ikka üksjagu jamamist. Algul tahtsime tina sulatamist küünla peal teha, aga see polnud piisavalt tugev ja kuum. Mida me siis tegime? Loomulikult läksime alla garaaži, tegime garaažiukse lahti ja küpsetasime sealsamas pool tükki briketti ning sulatasime seal oma tina. :D Aga valatud see asi igatahes sai!

Tulemused:

Kreete - oksal ja/või tänavalambil istuvad linnud (õnn/reisimine), murdunud roos/lill (roos - õnn, seega... õnnetus?).

Martti - lill (tunnustus ja austus), murdunud lill, heegelnõel (no see oleks pidanud küll mulle tulema :D), õun (hea edu võistlustes ja mängudes), kala (head uudised välismaalt).

Esimesed jõulud uues kodus

Kuna olime kolmel järjestikusel nädalal võõrustanud soolaleivapidusid, veetsime jõuluõhtu lihtsalt rahulikult kolmekesi kodus olles. Kingitustega ei pidanud vastu ja avasime juba hommikupoole :P Martti kinkis mulle mõnnaka, et mul oleks õhtuti teleka ees kududes hea soe olla, ja mina kinkisin talle ilusa puidust malekomplekti, kuna Martti liitus sügise algul töö juures maleklubiga ja on endale malekomplekti igatsenud. Mängisime kohe ka ühe partii, mille võitsin mina! :) Loomulikult tegime õhtuks igasugust head sööki ka.

Kõige raskem oli saada enam-vähem kena perepilti :D

Mina oma uue mõnnaka sees

Jõuluõhtusöök

Esimesel jõulupühal tulid meile külla isa-Kaja, kellega meil oli mõnus mõnetunnine istumine. Ja teisel jõulupühal tuli külla Siilitare rahvas (Mamma-Papa ja Liisi pere). Olime nendega ära jaganud, kes mis söögipoolist toob ja pidasime maha mõnna jõulupeo, kust ei puudunud ka lastega peituse mängimine. Oli igati armas jõuluaeg. :))

Perekondlik lauluetteaste

Soolaleivapeod

Kui uus kodu soetatud, tuleb teha ju ka soolaleivapidu(sid). Muidugi tikkusid erinevad inimesed meile juba külla, et näha, kuidas me nüüd elame ja missugune on meie uus kodu, seega otsustasime peod teha võrdlemisi varakult. Mis siis, et meil veel näiteks diivanit polnud. Kõik ju saavad aru, et see sisseelamine ja sisseseadmine võtab natuke aega. Isegi kui mõni kast veel kuhugi seisma jääb, on okei.

Planeerisimegi kolm pidu - kaks erinevate perekomplektidega ja ühe sõpradega, kolmel laupäeval järjest (4., 11. ja 18. detsembril). Esimesel peol käisid isa-Kaja, Liina-Rivo, Mumm ja Martti vanaema-vanaisa. Teisel sõbrad (Rain-Maili, Claudia-Al, Samuel-Laura, Margus) ja Rain-Maili said endale au olla esimesed külalisööbijad meie uues kodus. Kolmandal peol käis Siilitare rahvas + emme ja Ramses.

Pakkusime kõigile omatehtud kartulisalatit ja lisaks erinevaid variatsioone muudest asjadest (väikeseid verivorste, kringlit, kooki vms). Ja loomulikult tegime lõputult tuure kodu peal, mis kõigile väga meeldis. Väga vahvad ja lõbusad kolm laupäeva olid. Aga päris väsitavad ka. Ütleme nii, et detsembrikuu on väga pidune sel aastal, aga see-eest saab uuel aastal puhata. Võibolla?

Pilte tegin kahetsusväärselt vähe, seega paar üksikut siin on.

Kolimisseiklused

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul on kolimisega selline love-hate relationship. Ühest küljest on see jube tülikas ja tüütu ettevõtmine, teisest küljest aga saab (ja peab) kõik oma asjad korralikult läbi käia, ära sorteerida ja ebavajalikust vabaneda. Ja mulle väga meeldib asju organiseerida (nt uues kodus ära paigutada).

Selleks, et oleks, kuhu asju pakkida, käisime mitu korda Alko1000-s, kus oli kohe ukse kõrval suur laud, kuhu jäeti kõik pappkastid, mis olid toodete lahtipakkimisest üle jäänud. Sealt kuhjasime endale mitu autotäit tühje kaste ja see oli jube hea koht nende saamiseks, sest seal oli igasuguse suuruse ja kujuga kaste. Ja tasuta. Põhimõtteliselt võib vist öelda, et mina pakkisin kogu meie elu kokku, sest ma olen sellises tetrisemängus osavam ja ma viitsisin ka rohkem. Martti aitas kõige rohkem koristamise ja asjade tassimisega. :D

Jube segadus valitses sel pakkimise perioodil

Niimoodi see protsess käis :D

Mõned korrad käisime ise edasi-tagasi (kui nagunii oli liikuda vaja) ja viisime peamiselt ära kas väga esmavajalikke asju või mingeid veidra kujuga asju. Üheks nädalavahetuseks olime aga kokku leppinud, et Samuel ja Laura tulevad meile järelhaagisega appi, et suurem osa kaste ja kogu meie mööbel ära kolida. Oma mööblit oli meil no mõned esemed (voodi, kirjutuslaud, tool ja 3 riiulit). Igatahes olime abi eest supertänulikud!!!

Suurel kolimispäeval oli udune

Lahtipakkimine oli muidugi üks tüütumaid ettevõtmisi üldse. See võttis, ma arvan, ikka paar nädalat aega, sest mingist hetkest olid alles ainult sellised suvaliste asjade kastid, millega nagu ei osanudki kohe midagi ette võtta. Riideid, hügieenitarbeid ja lauanõusid oli kõige kergem lahti pakkida, sest neil oli kohe kindel koht olemas. Küll aga aitas meid selles osas juba varakult kokku lepitud soolaleivapeod, sest tahtsime, et maja juba kodu moodi välja näeks, kui inimesed külla tulevad.

Päris Oma Kodu

Mul on väga-väga kaua olnud unistuseks üks kord päris Oma Kodu omada. Arvan, et see unistus võttis rohkem kuju gümnaasiumi ajal, kui Kalamaja korterist majja kolisime. See on mul kogu aeg vaikselt kuskil kuklas elanud ja ma pole sellele väga palju tähelepanu pööranud, sest pole õige aeg olnud - koolis vaja käia, siis ülikool, tudengielu jne. Aga ühel hetkel hakkas kuidagi tekkima mõte, et tegelikult võiks ju tasapisi uurima hakata ja end kinnisvaraturul pakutavaga kursis hoida.

Selle aasta kevadel hakkasime rohkem vaatama, et milliseid kohti pakutakse ja mis meile meeldida võiks. 4. mail tegime kodupangas läbi laenunõustamise, et kaardistada enda võimalused ja täpsemalt aru saada, mida laenu saamiseks vaja on ja millega arvestada tuleb. Saime palju targemaks. Tegelikult oli silmapiiril juba üks maja Kambja alevikus, mida ka vaatamas käisime ja millesse kohe ka armusime. Olime valmis sellest majast oma kodu tegema.

Saatusel olid aga teised mõtted ja kuigi olime juba laenutaotluse sisse andnud, napsati juuli keskel meie unistuste maja meilt nina alt ära, sest omaniku jutule tuli keegi tuttav/sõber, kes tahtis ise maja osta. Loomulikult tegi asjade selline käik meid kurvaks, aga hoidsime pea püsti ja otsisime edasi. Käisime vaatamas veel nelja-viite maja, mille hulgas oli vanemat sorti väike maja Kambja alevikus, alles ehitamata uusarendus Haaslaval, suure köögi ja rohkete magamistubadega peremaja Ülenurmel ja keskmine kodu Tartu lennuvälja läheduses. Siin-seal oli asju, mis meile meeldisid, aga mitte ükski polnud selline Vau.

Seejärel jäi otsimine katki umbes 1,5-2 kuuks. Olin kv.ee-s sisse lülitanud otsiagendi, mis saadab meile sobivate kriteeriumidega majade kuulutused meili peale, aga suuri lootusi ma ei hellitanud, et midagi sobivat peatselt turule tuleb, kuna kõik kuulutused olid meil risti ja põiki läbi käidud, mõnedes kriteeriumides olime järgigi andnud.

Kuni saabus oktoobri keskpaik. Üks maja, mille kuulutust olime ka varem vaadanud, aga liiga kõrge hinna pärast kõrvale jätnud, tuli müügile varasemast odavama hinnaga. Läksime maja vaatama. Selgus, et kuna omanikud on hinnas tublisti alla lasknud, oli huvilisi nagu seeni pärast vihma. Meile loomulikult maja tohutult meeldis, seal oli kõik olemas ja selline nagu me olime soovinud - normaalne planeering, aias ruumi tegutsemiseks jne.

Olime juba siis üsna kindlad, et see on See Õige. Mitu tundi hiljem, kui olime asja veel vaaginud ja omavahel arutanud, saime aru, et kui praegu ei tegutse, jääme oma kodust ilma ja kes teab, kas leiame veel midagi sama head. Juba selle maja leidmine tundus nii uskumatu, sest esimene maja, millest ilma jäime, oli juba nii ideaalne tundunud ja olin juba seda kaotades mõelnud, et me ei leia midagi sama head. Ei leidnudki, sest leidsime parema!

Helistasime omanikule tagasi ja ütlesime, et see on meie Kodu. Ja sealt hakkasid asjad veerema sellise kiirusega, et appi! Veel samal õhtul saatsime välja viis laenutaotlust. Tasapisi hakkasid neile vastused tulema ja saime nii positiivset kui negatiivset. Lõpuks jäi sõelale üks pank, kellega olime algusest peale tundnud, et asjad sujuvad. Taotluse täitmine oli üks lihtsamatest ja mugavamatest ja suhtlus käis kiirelt ning kenasti.

Vähem kui kaks nädalat pärast maja esmast vaatamaskäimist olid asjad liikunud nii kaugele, et panime kinni notariaega. Tol hetkel ei olnud ikka veel kohale jõudnud, et me päriselt saame selle maja, mis meile nii väga meeldib ja millest ilmajäämine oleks meie koduotsingu teadmata ajaks edasi lükanud. Selle (kokku umbes kuu) aja jooksul oleme tundnud elevust, hirmu, (ootus)ärevust, põnevust ja kõike mis sinna vahepeale jääb. 

14. oktoobril käisime maja esimest korda vaatamas ja 9. novembril oli notar. Võibolla need õiged asjad käivadki nii ruttu. Nüüd on meil Oma Unistuste Kodu. Ma arvan, et ma pole kunagi nautinud nii väga kodus olemist kui praegu.

Remondirõõmud

Meie majas hakati sel kevadel tegema suuri remonditöid - maja soojustatakse korralikult, tuleb uus fassaad, ventilatsiooni- ja veesüsteem. Kogu selle tralliga kaasneb ka terves majas akende vahetus. Kõik on väga tore, aga see akende asi on küll vist üks maailma kõige tüütumaid kogemusi. Meil on vist kuskil kaks nädalat olnud juba suurem osa korterist "meeldiva" ehitustolmu kihi all. Kui aknad olid vahetatud, siis koristasime kõik ära (selleks kulus kolm tundi).

See aga polnud veel kõik! Ilmselgelt oli tarvis akende ümbrus ja aknalauaalused viimistleda, sest seal haigutasid suured augud ja terve maja välisseina siseelu oli meile näha. Viimane nädal aega on üks ehituskutt käinud pea iga päev meie juures, et krohvida, lihvida ja värvida. See tekitas juba nii palju stressi (vähemalt mulle), sest istumiseks-astumiseks oli enam-vähem üks ribake toas ja kõikjal tuli kanda jalanõusid, et varvaste vahed tolmust halliks ei läheks.

Täna sai see lugu lõpuks valmis ja sain pidulikult kõik ära koristada, põrandaid pesta ja vaiba taas maha panna. Oh, kui hea on jälle olla normaalselt omas kodus. Sokkis. Ilma, et kõikjal mingid katted laotatud oleks.

Lugu pühapäevaõhtusest piparkoogiteost

Eile õhtul otsustasin ma veelkord piparkooke teha, et oleks midagi Laurale "külakostiks" viia, kui talle külla lähen. Tegin talle special-piparkooke (pilt tuleb hiljem).

Kui viimane laar ahjus oli ja ma juba esimesi kaunistasin, märkasin järsku, et ahjusolevad jõuluküpsised on seal liiga kaua olnud ja kõrbema läinud. Oih. Martti avas nii meie toas kui köögis aknad, et kõrbehaisu välja tuulutada, kuna teatavasti on meie majal väga tundlikud suitsuandurid.

Ja siiiiis otsustas tuul meie toa ukse kinni lükata. Lukku. Võtmeid tuul meile väljapoole ei lükanud. Seega olime hetkeks paanikas. Õnneks olin ma kööki vedanud ka arvuti, et muusikat kuulata, ja telefoni, et pilti teha. Thank god! Helistasime majajuhatajale (yup, kl 20 pühapäevaõhtul). Mis mul siis muud üle jäi, kui seada oma sammud Raatuse ühikasse, kust varuvõtme sain. Jõudsin tagasi peale kl 21.

Aga piparkoogid tulid head.

80 südamepiparkooki <3

The Fault In Our Stars

Decorating vol.2

Eile tekitasin meie akende ette kardinad. Saime Martti ema käest kangast, mis oli Martti Tallinna-toa kardinatest üle jäänud ja sellest saimegi enda tuba kardinate näol kodusemaks teha.

Täna peale kooli (eesti keele kontrolltööd) sain Photopointist oma tellitud pildid kätte, mida juba ammu-ammu olin tahtnud ilmutada. Nendega sain viimaks ometi oma imelise plaani ellu viia ja toaseina ära kaunistada. Olen meie toa ilmega juba päris rahul.

Also, tegin täna pitsat, Kõht sai väga täis.

Nämm-nämm. I <3 U

Decorating

Viimastel päevadel on mind haaranud hoog kaunistada nii ühikat kui oma asju. Ja sellepärast ongi meie ühikatoa seinal nüüd selline asi:

Ja täna õhtul kulutasin ligi tunni-poolteist ja natuke musta markerit sellise asja peale:

Oleme ühikas. Elus.

Oleme Marttiga ühikas elanud umbes kolm nädalat. Selle ajaga oleme suutnud experience'ida juba päris palju alustades vee aeglasest soojenemisest ja lõpetades kleepuvate põrandatega, mis kleepuvad isegi siis, kui neid iga nädal pesta.

Meie tuba asub ühika viiendal korrusel maja nurga peal, mis tähendab, et meil on kaks välisseina ja kaks korteri/koridori poolset seina. Meil on ka rõdu ning aknad on päris suured. Rõduukse vahelt on tunda, kuidas sealt reaalselt puhub külma õhku tuppa, nii et oleme oma sooja ja paksu suleteki üle väga õnnelikud.

Korter ise on meil tegelikult väga normaalne. Korralik wc, vannituba (vanniga!), köök elektripliidiga ja suur esik. Olin eelnevalt kuulnud, et ühikates ahju pole, nii et igasuguste ahjuroogade ja kookide valmistamise mõtted olin juba eelnevalt maha matnud, kuid üllatus-üllatus, meil on ahi ka, mis on lihtsalt super (alles eile tegin ahjuvormi).

Üks veidi negatiivne asi on aga see, et maja siseseinad ei ole just kõige paksemad. Rääkimist ja muusikat väga läbi ei kostu, küll aga vaiksel ajal (öösel) igasugu muid "huvitavaid" hääli. Mõned päevad (ööd) tagasi saime kõhutäie naerda, kui üks paar üpris häälekalt seda täiskasvanute asja toimetasid...

Ma olen meie Tartu-koduga väga rahul. Meie tuba on suur, meil mõlemal on ruumi siin olla ja oma asjadega tegeleda. Iga päev saab viiendale korrusele marssida (mis on tõeline kirss tordil, kui oled hommikul juba Lossi mäe otsa roninud, et loengusse jõuda) ning see on jalgadele hea trenn ikka, eriti mulle, kes ma olen viimasel ajal väga ebasportlik olnud. Tuleks seda asja parandada. Ma hakkan ujumas käima või midagi, luban!

Vesi läheb meil soojaks väga aeglaselt, nii et duši alla minnes tuleb kõigepealt kraan lahti keerata, siis käia toas rätikut otsimas, puhtad riided valmis panna, juustest ja kaela-käte ümbert kõik vidinad ära võtta ja lemmiklugu ära kuulata ning siis võib kontrollida, kas vesi on juba soe. Päriselt ka, ma ei liialda.

Oma korterikaaslastega ei ole me veel väga palju suhelda jõudnud, sest nad on vahepeal kummitused ja kaovad ära ja siis ilmuvad jälle lampi välja, olles mitu päeva kadunud olnud. Ma ei saa isegi aru, kus nad käivad kõik see aeg, aga ju neil siis pole vaja nii palju kohal olla. Magistrandid ikkagi ju, fancy värk.

Tartusse tagasi

Pühapäeval kolisime veel mõnda enda asja ja Laurat (ja tema koli). Kui Martti arvates võtsin mina palju asju kaasa, siis Laura võttis neid sama palju kui minu ja Martti asjad kokku. Aga mahutasime kõik ilusti ära ja Laurale jäi autos isegi väike pesakene, kus Leonardoga (Laura hiiglaslik mõmmi) istuda.

Laura kolimine

Laura oma pesas

 Laural vedas ja ta sai oma võtme samal päeval kätte, kuigi ta majajuhatajat ei olnud. Tassisime ta asjad neljandale ja jätsime ta sinna oma uue toanaabriga tutvuma ja oma stuffi lahti pakkima.

Õhtul tegin moosipurkidele ilusad sildid

Uus kodu

Täna hommikul ärkasin teadmisega, et hakkame Marttiga kolima. Panime Martti juures veel viimased asjad kokku, tassisime tema kotid-kastid ja teki-padja autosse ning sõitsime minu juurde. Saime veel hunniku asju autosse juurde ja siis sõitsime Ülemistesse, et Lidos hommikust süüa. Nämm-nämm.

Poolik pakkimine minu toas

Neid asju ei ole ju... liiga palju?

Ei tahtnud hästi lifti ära mahtuda :D

Yup, minu asjad vallutasid terve tagaistme

Mäol tegime peatuse, kuna autol oli üks kumm (jaajaa, REHV, nagu Martti mind pidevalt parandab) tühi ja pumpasime seda. Megapalav oli. Martti oli unine ka.

Jee, Tartu!

Jõudsime Tartusse, käisime Raatuse ühikast läbi, et oma võtmed saada. Siis sõitsime Purdesse ja otsisime oma toa üles. Natuke ekslemist võttis, aga suutsime lõpuks tuvastada oma toa asukoha - viies korrus. Woohoo, kastidega sealt tore tulla. Igatahes läksime kõigepealt üles ja vaatasime koha üle. Näeb palju parem välja kui olin oodanud, ikkagi renoveerimata tuba ja nii.

Esimene selfie toaga

Siis suutsime olla tublid ja jätsime mõlemad oma võtmed magamistuppa, mille uks kinni pannes ise lukku läheb. Jäime võtmeteta väljapoole. ÕNNEKS oli majajuhataja kabinetis mingi mees, kes suutis meile kuskilt tagavaravõtme leida, mille abil saime kohe ka ukse lahti jälle. Muidu oleksime pidanud jalgsi Raatusesse minema, et tagavaravõtit saada, kuna autovõti jäi ka tuppa.

Ukse poolt vaadatuna

Rõdu poolt vaadatuna

Meie köök selline. Teisel pool on veel külmkapp ja väike laud kahe taburetiga.

Siis tassisime kolme käiguga oma asjad ära, Martti hakkas lugema ja mina pakkisin kõik oma stufi lahti ja panin kappi-laua peale ära. Siis käisime poes. Selver on 10min jalutuskäigu kaugusel, suht hea. Pärast käisime Lõunakeskuses ka, ostsime omale panni ja kahvlid-noad-lusikad ja õhtuks süüa.

Esimene õhtusöök ühikas. Meil pole veel taldrikuid.

Suht lahe tunne oli osta õli ja wc- ning köögipaberit jms. Nüüd elamegi päriselt kahekesi. Ja hakkame arveid maksma. Ja põrandaid pesema. Omg. Ma vajan susse.

Meie vaade rõdult. Saame hakata päikeselojanguid nautima.

Kevad aias

Täna oli kuidagi hea päev - sain inglise keele jutustamise viie, mis on minu puhul nagu suht suur saavutus :D Tavaliselt väldin jutustamise õppimist ja jutustama minemist nii palju kui võimalik.

Midagi humoorikat vahepeal: leidsin täna koolis poiste wc-ukselt sellise sildi:

Ja koju jõudes leidsin aiast kevadet:

Kevad on tulekul...

Meie aias on esimesed lumikellukesed oma pea mullast välja pistnud:

Aiatööd

Oleme viimasel nädalal teinud hulga aiatöid. Alustasime sellest, et kõrvaldasime maja tagant pojengipõõsad ja kaevasime suure osa majatagusest alast üles aiamaaks. Garaaži tagant kaevasime ka kõik asjad välja, suurema osa sai Maria ja Marilini ema endale. Metsviinapuu võtsime aia pealt maha, selle viimaste rullis osakeste eemaldamine aia küljest kestis peaaegu pimedani ja sõrmed olid pärast ikka päris valusad. Vanni kaevasime välja ja asendasime aiamaalt tulnud mätastega. Tellisime 10 tonni mulda, millest osa läks aiamaale ja osa garaaži taha ja kõrvale maa kõrgendamiseks. Uueks hekiks istutasime noored elupuud. Tegemist on küllaga olnud!

May the fourth be with you

Täna oli äärmiselt mõnus päev. Hommik algas pannkookide lõhna peale ärkamisega. Peale hommikusööki sõitsime Niinesse ja laadisime seal diivani ja veel paar asja bussi peale. Mina, Laura ja Ramses võtsime siis keldrist rattad ja sõitsime Räägusse, seal kohtusime issiga, kes tuli bussiga :) Ühe laari tõime veel nii, Laura ja Ramses sõitsid siis tandemiga, mina issi rattaga. Issi ja Ramses tõid veel asju, mina ja Laura tegime neile Räägus ruumi ja chillisime niisama.

Siis läksid Kaja ja issi bussi ära viima ning vahepeal jõudsid Kati ja Mammu siia. Tegime grilli ja sõime end lõhki. Mammu sai naabrimehega sõbraks, rääkisid juttu :) Naabrimees rääkis meile, kuidas meie maja eelmised omanikud käisid 8 aastat tema saunas, kuna nad ei suutnud omale saunaahju valida, kuigi nad selles osas nõu said :) Ta lubas siis meiega koos kasevihtasid minna tegema :)

Siis õhtupoole saime garaaži võtme kätte ja asusime seda korrastama. Tassisime suure hulga kaste ja muid asju sinna. Päris korralik töö oli see. Lõpuks saime Lauraga sulgpalli mängida :) Suutsime kohe mingeid skille ka näidata - rekordiks saime 84 lööki. Mängisime päris kaua kuni ma lõpuks sulgpalli poole joostes jalaga mööda kivi tõmbasin nii et suure varba küüne juurest tuli nahk suht maha - veri voolas O.O

Nüüd istun toas, puhas ja soe, sõin just linnupiimakomme :)

Kolimine vol.2

Niiih, pole vahepeal mõnda aega internetti saanud, aga nüüd taas olemas. Vahepeal on nii palju juhtunud - näiteks kolimine.

Laupäeval tegime siis selle suure kolimise - viisime päris mitu bussitäit asju Niine korteri(te)st uude majja Räägu tänaval. Eelmised omanikud kolisid veel oma viimaseid asju välja, niisiis viisime oma kastid ja asjad kõik teisele korrusele, mis oli juba tühi. Päris suur kuhi tuli neid. Pühapäeval andsime Niine 1 korteri lõplikult uutele omanikele üle.

Järgnevatel päevadel tegelesime veel asjade pakkimise-lahtipakkimise-transportimisega. Pühapäeval käisime xdreamil, sellest pikemalt järgmises postituses. Esmaspäeval oli töövarjupäev, sellest räägin ka lähemalt teises postituses, muidu venib see üks nii pikaks.

Kolimine

No kolimine ikka täies hoos nüüd. Täna pakkisime mitu tundi asju - terve köögi ja suure osa Laura ja Ramsese toast ja enam-vähem terve elutoa. Söömas käime nüüd põhimõtteliselt teisel pool. Pühapäeval peame kõikide oma asjadega läinud olema siit korterist, siis tulevad uued sisse. Ja 1.mail on esimene ööbimine uues majas :) Vahepeal veits aega teisel pool kobaras. Asju viime uude majja juba laupäeval :)

Update

Päris toredasti läheb. Kolimiseks pakkimine edeneb ja muidu on ka tore. Koolis läheb nii ja naa - ühe õpetajaga oli arusaamatus, aga inglise keele kõne sain viie. ^^ Ja ajaloo tunnikontrolli kolme -.-

Enamus mu riietest on kastides. Varsti kolime Laura ja Ramsesega teisele poole, vot see saab huvitav olema - nagu väga pikk slumber party, kuna voodeid me üles ei pane, vaid magame madratsitel. Ja kasutuses on vaid esmavajalikud riided.

Homme lähen loomaaeda vabatahtlikuna appi riisuma ja muid taolisi töid tegema. Kuidagi tuleb kompenseerida ka see, et muudkui Sõprade Seltsi liikmena tasuta loomaaias käin. Tõotab tore tulla igatahes.

Minu toas käibki nüüd liiklemine ainult üle voodi:

Hea, et me ise veel koju ära mahume :)