Kõrgharitud! Lõpetamine

Kui lõputöö kaitstud sai, siis polnud enam muud, kui et otsi omale üks ilus kleit ja mine Tartu Ülikooli peahoonesse bakalaureuse lõpuaktusele!

Lõpetamise päeva hommikul tegin lühikese hommikujooksu oma uhiuutes tossudes, mille olin endale lõpukingiks tellinud - nimetasin nad Unicorn tossudeks (isa ütles nende kohta Vahukommitossud). Päev oli hästi alanud.

Unicorn-tossud! (või siis Vahukommitossud)

Loomulikult kandsin ka matchivaid juukseklambreid ja patsikummi

Ilm oli imeilus (isegi natuke palav) ja aktus meeldivalt ja parasjagu lühike. Suurema osa ajast võttiski lõpetajatele lõpudiplomite jagamine, mis oli ühtlasi ka kõige tüütum osa, sest minu jaoks ei olnud seal ühtegi tuttavat ka. Minu saavutusele tulid kaasa elama Martti (ilmselgelt), minu vanemad, Martti ema ja mõned sõbrad, mis tegi mu meele väga heaks, aitäh! ♡

Oma perega

Merliga

Perekond Parisega

Oma armsa Piiaga, kes muidugi kinkis mulle lõpetamiseks lõnga!

Rõõmupisarad tulid endal ka silma

Saigi see nali läbi koos hiiglasliku lillekuhjaga

Pärast sõime meie juures kartulisalatit, Martti tehtud kaht kooki ja muud head ning rääkisime maast ja ilmast. Hästi armas oli :)

Kõrgharitud! Lõputöö saaga

Eelmise aasta sügisel, kui koondatuna kodus olin, kirjutas Martti väga tublisti oma elu esimest teaduslikku artiklit, mille tähtaeg oli jaanuaris ja millega tal oli eesmärk kevadel Hispaanias toimuvale informaatika- ja haridusteemalisele konverentsile esinema minna. Tööotsingute ja muude tegemiste kõrvalt oli Martti oma artikliga nii inspireeriv ja samale ajaperioodile langes kuidagi ka Elise tagasihoidlik "kui sa kunagi tahad ikka baka lõputöö ära teha, siis räägime sellest", et ma haarasingi härjal sarvist ja otsustasin, et maksu mis maksab, mina teen oma bakatöö nüüd ära.

Saime Elisega kokku, et natuke võimalikke teemasid arutada ja maandumise paaril, mis mind kõnetasid. Elise lubas oma doktorantuurijuhendajaga ka rääkida, et äkki temal veel omakorda häid mõtteid. Novembris saimegi kolmekesi kokku ja panime plaani paika. Siis jäi asi natuke rahulikumaks, kuna novembri lõpus käisin silmadega laseropil ehk igasugune pikem ekraani vahtimine oli mõneks ajaks laualt maas. Detsembrist millalgi hakkasin aga tasapisi asjaga tegelema ja mind ootasid ees väga töökad ja kiired 5 kuud (sest leidsin detsembri keskel endale ka uue töökoha, kus pidin alustama 2. jaanuarist).

Korraga uuel töökohal alustamine ja seal kõige õppimine ning lõputöö kirjutamine ei olnud lihtne. Kui tööpäeva lõpus arvuti sulgesin, pidin selle varsti jälle avama, et veel lõputöö jaoks artikleid otsida ja lugeda. Vahepeal elasin läbi väikseid paanikahooge, kui tundsin, et ma ikka üldse ei oska ega jõua ja et kuidas ma küll nii loll olin ja sellist asja alustasin. Kõige rohkem muretsesin ma töö praktilise analüüsi osa pärast, mida pidin tegema RStudios. Ma ei olnud mitte kunagi RStudiot isegi avanud, rääkimata R-keeles koodi kirjutamisest või seal millestki aru saamisest.

Mingi hetk jäid ära kõik nädalavahetused - need olid nüüd täielikult bakatöö valduses. See tähendas, et E-R olid mul tööpäevad ja lisaks paaril õhtul bakatööga tegelemine, ning nädalavahetuseti tegelesin mõlemal päeval 10-11 tundi bakatööga. See oli väsitav. Sõpradele ütlesime palju kordi "ei", kui meid lauamängudele või mujale kutsuti. "Küsige juunis uuesti" oli meie stampvastus. Õnneks oli Martti artikkel olnud väga edukas, seega tema sai neid nädalavahetusi ära kasutada nii õppejõutööga järjel püsimiseks kui konverentsi ettevalmistusteks.

Loomulikult juhtusid kõigi graafikud olema just maikuus eriti segased, mis tähendas minu jaoks ekstra stressi:

• Lõputöö tähtaeg: 21. mai.
• Martti Hispaanias konverentsil (ehk stressi ja nutuhoogude puhul pole mul kohapeal lohutajat): 17.-22. mai
• Mõlemad mu juhendajad oma konverentsidel/reisidel: mitu päeva enne bakatöö tähtaega ja tähtajal ehk neilt viimase hetke tagasiside pigem njetu.
• Maijooks, kus osalesin mõlemal päeval: 16.-17. mai

See lõpp oli ÕUDNE! Õnneks ma jõudsin ikka magada ka ja tagantjärele vaadates oli tegelt lõpupoole juba selline "iluvigade parandamine", mitte et oleks terve peatükk puudu vms. Samas vaatan tagantjärele ka, et oleks saanud niiiii palju asju väga palju paremini teha. Aga lõppude lõpuks oli tegu "ainult" bakatööga, mis, nagu üks mu juhendajatest ütles, ei peagi maailma parandama. 

Ja siis oligi see töö esitatud! Kui sain juhendaja kirja koopia, et ta lubab mu töö kaitsmisele (mis tähendas, et võin esitada), tuli ikka pisar silmanurka (loe: nutsin Lohe kasuka sisse nagu väike laps). Siis jäi 1,5 nädalat kaitsmiseni, mille jooksul pidin tekitama veel kaitsmise slaidid ja harjutama oma esinemist. Lõpuks tundsin end vaatamata olukorra närvilisusele siiski üsna okeilt, kuna olin ühele juhendajale saanud ka oma kaitsekõnet läbi teha ja ta kinnitas, et läheb hästi.

Kaitsmise päev! Ma olin nii õnnelik, et minu kaitsmine oli kahest kaitsmiste päevadest esimesel ja järjekorras kolmas ehk sain asja võimalikult kiirelt kaelast ära. Jalg ikka värises ja korraks tuli minestamise tunne peale, kui sinna klassi ette kõndisin, et asi ära teha. Õnneks läks mu kaitsekõnega väga hästi - harjutamisest oli meeletult abi ja midagi väga sassi ega meelest ära ei läinud.

Kõige rohkem kartsingi küsimuste osa, sest sealt võis igasugu ootamatusi tulla. Retsensendiga läks täitsa enam-vähem. Need küsimused, mille olin eelnevalt retsensendilt saanud, olin juhendajatega läbi arutanud ja ka need, mida ta kohapeal lisaks küsis, läksid enam-vähem. Ka juhendajad elasid mulle armsalt kaasa, naeratades ja pöidlaid näidates iga kord, kui mu pilk neist üle vilksas (no nad istusid täpselt otse ees mu jaoks ka :D). Komisjon ei küsinud midagi väga hullu, pigem mingeid asju, mis puudutasid minu arvamust. Ja üks õppejõud tegi mingeid tobedaid kommentaare paari sõna kohta, mida oma töös olin kasutanud. Olin väga tublisti valmistunud metoodikaküsimusteks ja nii pettunud, et keegi selle kohta midagi ei küsinudki. Oleks tahtnud oma tarku teadmisi jagada!

Kaitsmisel (foto: Elise Jalonen)

Peale minu kaitsmist oli ajakavas kohvipaus, mil sain oma juhendajatele anda väiksed kingitused (kommikarbid ja villased sokid). Kohviruumis tulid veel mitu õppejõudu mulle isiklikult ütlema, et mul oli väga hea töö ja oli näha, et olin sellesse korralikult panustanud ja põhjalikult materjali läbi töötanud. See oli nii armas ja aitas mul kindlasti ise paremini oma töö tugevusi näha (autorina kippusin ikka pigem nõrgemaid kohti ja puudujääke märkama). Aa, kaitsmisel tõusis komisjoni sõnavõtul üks õppejõud püsti ja ütles "Tere tulemast tagasi, pole ammu näinud!", mis oli ka nii tore :D.

Olen lõpmata tänulik mõlemale oma juhendajale - Elisele ja Veronikale - väga põhjaliku ja asjaliku toe eest, mida nad kõik need kuud mulle andsid. Sain neilt palju kasulikku tagasisidet, abi, kui asi kippus toppama jääma, ja tundsin, et nad olid alati mu jaoks olemas. Ja muidugi poleks ma elu sees kogu seda asja ära teinud, kui poleks olnud Marttit. Aitäh, et olid kogu see pool aastat mulle igal hetkel toeks - kallistasid, kui stress mind ära süüa tahtis, hoidsid ja julgustasid, kui põdesin, et ei saa analüüsiosaga hakkama ja tõid lõpuspurdiks poest šokolaadi ja Red Bulli. Aitäh!!! Ja tulemuseks sain ilusa A.

Tähistasime seda kõike koduse jäätisekuhjaga

Magister Martti

Martti on olnud megatubli ja jõudnud nii kaugele, et oli aeg see magistrikraad kätte saada ja koolikott (vähemalt mõneks ajaks) nurka visata. Magistritöö kirjutamine oli loomulikult omaette ettevõtmine. Eks ma püüdsin teda sellega igati aidata (tööd mitmekordselt üle lugedes, õigekirja parandades ja lauseehitust toimetades ja kasvõi lihtsalt kirjutamismaratonidele kohvi tuues). Suurt abi sai ta ilmselt moraalses mõttes ka Eliselt, kellega nad seda kadalippu koos läbisid (küll eri erialadel). Aga lõpuks sai kirjutatud magistritöö teemal "Automaatkontrollide arendus õppetöö tagasisidestamiseks aines Andmebaasid" ja kaitstud edukalt kõige kõrgemale hindele!

Kohvitellimus magistritöö kirjutajaile

Lõputöö esitamise õhtu

Kaks kõige tublimat magistranti

Kõige lähematega

Valge Reps

Katku tõttu on Valge Reps vahepeal ära jäänud, aga nüüd otsustas selle aasta magistri esimene kursus, et vahet pole, teeme nüüd kevadel ta ikkagi ära (muidu toimub see alati detsembri alguses). Ma kaalusin tükk aega, kas minna või mitte, aga lõpuks otsustasin, et kuna Elise ja Kristeli kursus korraldab ja nad ise ka nagunii seal, siis lähen ikka.

Pidu oli täitsa vahva. Toimus mingi korbi ruumides, kus ma polnudki veel sattunud (varem on Valge Reps toimunud Sakalas või ERMis). Seltskond oli hea, mis siis, et ma ei teadnud reaalselt mitte ühtegi rebast ja ka teiselt kursuselt vaid mõnda üksikut nägu. Osalesime traditsioonilisel viktoriinil, mille võitsime, aga meie meeskonna nimi oli Kindel Võit, nii et mida me ikka ootasime. :D Auhinnaks natuke nodi ja suur Regio Eesti kaart. Tänks, Regio. Veinitasime ja jutustasime Kristeliga üsna ööni ja seejärel tuli Martti mulle järgi.

Setomaal

Lõunaeesti kultuurigeograafia aine raames käisime grupiekskursioonil Setomaal, mis oli tõeliselt põnev, hariv ja äge. Külastasime igasuguseid erinevaid kohti, jalutasime külakestes, surnuaial, kuulasime lugusid seto traditsioonidest ja saime kuulda ka seto muusikat ja süüa päris seto toitu.

Vahva majake vaatetorni juures

Tsässon

Obinitsa silt :D

Meile esineti mõnusa seto muusikaga

Marttil baka tehtud!

Aega võttis, aga lõpuks sai see läbi. Paar aastakest kauem kui nominaalaeg, aga mis siis! Tehtud ta sai ja pealegi oli lõpp väga tubli - lõputöö kaitsmise sai Martti "A"! Praeguse olukorra tõttu olid kõik lõpuaktused ära jäetud, mistõttu käisime tema ülikoolidiplomil järel lihtsalt mingis Delta kabinetis. Aga Martti pani ikka triiksärgi selga ja ma kinkisin talle hommikul nelgid ka, et oleks natuke lõpetamise moodi ning tegime TÜ peahoone ees ikka ilusaid pilte ka.

Palju õnne, kallis!

Tähistasime Liisiga Sheriffis

Ainus official pilt Martti lõpetamisest (UTTV videoaktuselt)

Hüdroloogia välipraktika #4 - Luhasoo oja kirjeldus

See oli välipraktika päev, mida ma kõige vähem ootasin (ja mul oli õigus - see oligi üsna jube). Hommikul sõitsime Pangodi järve lõunaosas oleva Hurda lahe juurde, kust algas Luhasoo oja. Ülesandeks oli siis matkata mööda Luhasoo oja äärt ning märkida ära kõik, mida näeme voolukiiruse, sängi jms kohta. Õppejõud oli meile algselt öelnud, et piisab sellest, kui kõnnime mööda teed, mis oja ääres kulgeb ja iga mõne aja tagant põikame oja juurde ja kirjeldame, mida näeme. 

Sääl ta voolab

Seda saime teha umbes 500 meetrit. Edasi teed enam ei olnud. Ragistasime siis lihtsalt mööda metsa ja maapind oli selline "mõnusalt" niiske ja pehme. Lõpuks jõudsime mingite suvilateni, kus siis üks vanamees oma aias hüüdis meid, et me sealt edasi küll ei läheks, kuna sealt algab soo. Einoh, tore küll. Ronisime metsast välja ja mees lasi meil läbi oma aia kuhugi suvilavahelisele teele minna. Kõndisime siis mööda teed edasi ja püüdsime taas jõe äärde jõuda kuskilt. See aga väga ei õnnestunud ja pealegi suubus oja varsti Matsi järve. Suubumiskoha juurde me ka ei pääsenud, sest see oli seal kõik ikka väga soostunud.

Ma just koperdasin ja Kristel püüdis pildile

Panime mööda heinamaid, põlde, metsa edasi. Aeg-ajalt üritasime oja üles leida, aga see oli kohati kinni kasvanud ja kohati lihtsalt nii tiheda võsa sees, et me ei saanud sellele lähedale. Lisaks kõigele ründasid meid sääsed ja eriti vastikud suured parmud, kelle tõttu ei saanud hetkekski seisma jääda (paar peatust päikesekreemi määrimiseks ja vee joomiseks siiski tegime). Kõige rõvedam koht oli üks MEGAtihe võsa/tihnik, mis oli lisaks veel hästi järsu mäekülje peal, millest pidime läbi ronima, et põlluservale jõuda, mida mööda saime maanteeni kõndida.

Mööda põlluääri kõndisime palju

Lõpuks kõndisimegi vaid mööda teid ja tegime paar põiget oja juurde, kus seda paremini teha sai. Matk oli... Üsna jube. Õnneks olin ma taibanud pikad püksid panna (kahel meist olid lühikesed püksid ja nende jalad olid VÄGA võsa poolt kriibitud ja sääskede-parmude poolt söödud). Matka lõpetasime enam-vähem seal, kus Luhasoo oja Peeda jõkke suubus. Sinna tuli õppejõud meile autoga järgi ja tõi meile jäätist ka :) Aga ausalt ka, seda päeva ma ei kordaks mitte kunagi enam.

Ootame lõpp-punktis

Hüdroloogia välipraktika #3 - järve sügavuse kaardistamine

Välipraktika kolmas päev oli kõige mõnusam ja chillim. Õppejõud sõidutas meid Küti järve äärde, kus panime kõigepealt kokku kummipaadi. Natukene oli jändamist kajaloodi ja muu värgi paadi külge saamisega, sest hüdro praktikat viib tavaliselt kaks õppejõudu läbi ja selle praktika osaga tegeleb üldjuhul see teine õppejõud. Sel aastal on aga praktika väiksemates gruppides ja õppejõud viivad eri gruppidel asja eraldi läbi. Ühesõnaga, asi päädis sellega, et tegime teise õppejõuga, kes oli meie kursakaaslastega Kurtnas, videokõnet ning saime seeläbi asjad õigesti paadi külge.

Videokõne abil atribuutikat kokku seadmas

Kristel ja Kaarel lähevad järvele

Kaarel ja Kristel sõudsid paadiga mööda järve, tehes iga natukese maa tagant peatuse ning mõõtes järve sügavuse. Meie Kadiga olime kaldal, tegime nende peatuspaikade umbkaudse joonise ja märkisime üles sügavused igas punktis. Nende põhjal pidime hiljem joonistama järvele samasügavusjooned.

Ilm oli megalt ilus ja päikeseline (ligi 30 kraadi). Kaarel ja Kristel olid peagi ujukate väel ja meie kalda peal ka enam-vähem sulasime. Töö oli iseenesest mõnus, ei nõudnud liigset pingutust (v.a Kaarlil, kes mitu tundi järjest paati sõudis).

Umbes pool tundi enne meie aja lõppu (kell 13.15 pidi järgmine grupp alustama) saime veel Secchi kettaga järvevee läbipaistvust hinnata. Secchi ketas on ümmargune ketas, mis on valgeks ja mustaks värvitud ning pika nööri otsa kinnitatud. Seda tuleb aegamööda vee alla lasta ning hetkel, mil ketast enam ei näe, nööri pikkus fikseerida, ketas välja tõmmata ja ära mõõta, kui sügaval ketas mittenähtavaks muutus. See ongi siis vee läbipaistvus. Seda tegime mina ja Kadi, et saaksime ka ikka järvel ära käia. Paraja ehmatuse osaliseks sain, kui keset järve olles kuulsin äkki "Hei!" ja nägin Kristelit, kes oli otsustanud värskendava supluse teha. :)

Kadi Secchi ketta nööri ja Kristeliga

Hüdroloogia välipraktika #2 - hüdroloogiline profiil

Täna polnud kaugeltki nii lõbus kui eile, aga väga hull ka polnud. Vist. :D Sõitsime Porijõe äärde (kuhugi lampi kohta), kus olid maastikule pandud põhjavee sügavuse mõõtmise kaevud (pm torud maa sisse). Seal siis saime õpetuse, kuidas teha maastiku hüdroloogilist profiili, mida selleks tarvis on, mida nende andmetega pärast teha ja nii edasi.

Kadi põhjaveekaevu kõrgust mõõtmas

Mõõtsime siis kuues erinevas punktis (kuue kaevu juures) põhjavee taseme, mullaniiskuse, mullas leiduva hapniku koguse, mullatemperatuuri ning panime kirja kaevu ümbritseva taimestiku. Samuti pidime iga kaevu juures Valgevene tüüpi soopuuriga mulda puurima ja ära määrama, mis muld seal on, missugused on mullahorisondid ja missugune lõimis. See kõik oleks isegi tore olnud, kui ei oleks neid rõvedaid sääski. Poole ajast me lihtsalt vehkisime käte ja jalgadega, et neid vastikuid elajaid endast eemale peletada.

Hapnikusisalduse ja temperatuuri mõõtmise aparaat

Kadi määrab mullalõimist

Natuke nõme oli ka see, et see aparatuur, mis mulla hapnikusisaldust mõõdab, pidi õige tulemuse saamiseks päris kaua andureidpidi mullas olema, mistõttu me saime tõesed näidud vaid paari esimese punkti kohta. Ja saime aru, et tegelikult oleks ikka väga vaja ka geograafidele sellist algtasemel taimede tundmise praktikumi, sest me teadsime enam-vähem ainult naati ja kaske. Kunagi olevat floristika aine geograafidel täitsa ainekavas olnud, aga see võeti õppekavast välja ja nüüd pole seda isegi valikainete seas.

Hüdroloogia välipraktika #1 - vooluhulgad

Täna algas meie hüdroloogia välipraks. Kogunesime Kristeli, Kadi ja Kaarliga kella 8.15-ks Vanemuise 46 ette, et sealt õppejõuga Porijõe juurde sõita. Mina olin õnneks Einarilt kahlajad laenuks saanud ja õppejõul oli ka üks paar kahlajaid kaasas, seega mina ja Kristel pugesime nende suurte kummist traksipükste sisse ja hüppasimegi jõkke. Okei, enne saime natuke teooriajuttu ka.

Mõõtsime siis kõigepealt Porijõe sügavust eri kohtades, laiust ja siis voolukiiruseid sängi eri kohtades. Nende tulemuste abil saime arvutada vooluhulga. Nii naljakas oli kahlajatega mööda jõge kõndida, sest vesi surub sääred jalgade ümber kokku ja siis ei saa üldse aru, kas jalad on märjad või kuivad (tegelikult kuivad) ja jube naljakas tunne on kõndida.

Geograafid Porijões

Edasi sõitsime Vända kraavi juurde, kus mõõtsime Vända tehismärgala väljavoolukoha voolukiirust ja muid näitajaid. See oli selline 13 cm lai ja 3 cm sügav ojake. :) Seejärel sõitsime Tatra jõe juurde. Vot see oli elamus! :D Jõe põhi oli keskmiselt 20cm mudakihiga, mis tegi selles liikumise üsna keeruliseks, natuke ohtlikuks, aga peamiselt naljakaks. Kui natuke aega juba ühe koha peal seisid, et midagi mõõta, tuli jalgu mudast välja rebida. Kristel oleks seal ühe korra peaaegu selili käinud, õnneks sain temast viimasel hetkel kinni ja ta jäi kuivaks (ja puhtaks). Seal mõõtsime kahes erinevas kohas ja ma suutsin pilliroo eest ära tõmbamisega endale peopessa mingi rõveda pinnu saada.

Selline väike nireke oligi Vända kraav

Astusime jõkke ja vajusime mutta, sellest oli palju nalja :D (foto: Kadi Tralla)

Asjalikult mõõtmas (foto: Kadi Tralla)

Tatra jõgi, kus mõõtsime

Viimasena käisime Peeda jõe juures, kus jõgi oli üles paisutatud ja mõõtsime siis paisust allavoolu. Seal oli tükk tegemist, et mõõdulint üle jõe püsima saada. Mugavam on mõõtmisi teha, kui mõõdulint on üle jõe tõmmatud ja terve mõõtmiste tegemise aja seisab seal (eelmistel kordadel ei saanud me seda hästi teha). Mina suutsin teha kõige lollima vea ja mõõta jõe sügavust mitte põhjast veepiirini, vaid põhjast mõõdulindini (mis oli kuskil 10 cm veepiirist kõrgemal). Kui hakkasime voolukiiruse mõõtmise andurit õigele kõrgusele seadma (veepiirist 60% kogusügavusest), jäi see täpselt veepiirile ja mõtlesime, et mis jama on, kui saime aru, et ma mõõtsin ju sügavust valesti. :D

Mässan mõõdulindiga (foto: Kadi Tralla)

Meie tublid kirjutajad-arvutajad-mõtlejad

Mõõdame voolukiirust

Peale vees mässamist arvutasime veel vooluhulkasid ja siis sõitsime Tartusse tagasi. Kaarsillal demonstreeriti meile, kuidas mõõdetakse nt Emajõe vooluhulka spetsiaalse paadiga (see oli äge). Esimene praksipäev oli väga vahva (kui poleks olnud padukat Kaarsillal, mis mu jalanõud ja sokid läbi leotas).

Geomorfoloogia välipraktika

Neljapäeval käisime geomorfoloogia välipraktikumi ekskursioonil. Kogunemine hommikul kl 9 Van46 ees (seal samas kogunesid ka esmakursuslased, kes sõitsid topo praksi). Geomorfo praks nägi (sel aastal) välja selline, et sõitsime päev otsa bussikesega mööda Vooremaad ja Peipsiäärt ringi ja tegime siin-seal peatusi. Pinnavormide ekskursioon.

Kõigepealt käisime tartu servas asuva Kalmistu paljandi juures (inimtekkeline, paljandub Devoni liivakivi). Siis viisid bussirattad meid Vooremaa poole. Tegime peatuse Lähte kandis, Pala linna liivakarjääri juures. Ronisime seal veidi liivamägede otsas ringi ja õppejõud näitas meile erinevaid geomorfoloogilisi nähtusi. Kuna hiljuti oli vihma sadanud, saime näha ka vihmauuret, mis nägi äge välja.

Kalmistu paljand

Edasi Saadjärve poole, mille kaldal oli ka Jääaja Keskus, mille külastus meil plaanis oli. Õppejõud küll mainis, et veedame seal pool tunnikest või kõige rohkem kolmveerand, aga olime seal tunni ja vist isegi pisut peale. Ei saanud kõike korralikult vaadatud/loetudki, sinna peab kindlasti veelkord minema, sest tegu oli väga vahva ja mõnusalt üles ehitatud muuseumiga. Seal oli selline relax-tuba ka, kus olid lamamistoolid, rahulik muusika, hämarus ja lakke ja seintele lasti projektoritega tähistaevast ja virmalisi. Kui me selle leidsime, siis õppejõud kommenteeris, et ta ei tohi meid sinna sisse lasta, kuna siis ta ei saa meid sealt enam välja ja loomulikult me kõik ronisime siis kümnekesi seda imet vaatama. Pikutasime seal lamamistoolidel ja siis õppejõud vaatas kardina vahelt sisse ja kommenteeris, et "seda ma kartsingi". :D

Pala linna liivakarjääris

Vihmauure

Vihmauure läks lõpuks üle selliseks

Liivakarjääris (foto: Eliisa Lehtme)

Jääaja Keskuses ringi vaatamas

Relax-tuba Jääaja Keskuses

Peale Jääaja Keskust sõitsime Saadjärvest pisut eemale, et järvenõos järvesetteid puurida ja ise vaadata, mis sealt välja tuleb. Võtsime minibussist kogu vajaliku kola ja ronisime tee äärde kuhugi võsastikku, kus siis soopuuriga 3,2m sügavusele puurisime ja settekihte näha saime. See oli meeldejääv kogemus ja hästi põnev oli näha, kuidas sadade ja tuhandete aastatega olid erinevad kihid settinud ja mõelda kuidas see paik arenenud on.

Niimoodi suruti soopuuri maasse (kaks tüdrukut lenkus külge rippuma)

Viirsavi peaaegu 3m sügavusel

Seejärel sõitsime Vooremaal ringi, üle ja ümber voorte. Külastasime kaht mõhnastikku (Töljase ja Kaiu) ja üht beebi-oosi. Lõpupoole viis tee meid Peipsi äärde. Külastasime Kallaste liivakivipaljandit, mida olime küll aasta tagasi Eestimaa tundmise ekskursiooni käigus näinud, aga tore oli veelkord näha. Jutt oli teistsugune ja saime rohkem aimu Peipsi arenemisloost ka. Lõpuks sõitsime läbi Alatskivi Lahepera järve äärde ja seejärel koju tagasi. Ekskursioon oli tõesti huvitav ja meie maa kujunemislugu sai palju selgemaks.

Kaiu mõhnastik

Kallaste liivakivipanga juures