Välipraktika kolmas päev oli kõige mõnusam ja chillim. Õppejõud sõidutas meid Küti järve äärde, kus panime kõigepealt kokku kummipaadi. Natukene oli jändamist kajaloodi ja muu värgi paadi külge saamisega, sest hüdro praktikat viib tavaliselt kaks õppejõudu läbi ja selle praktika osaga tegeleb üldjuhul see teine õppejõud. Sel aastal on aga praktika väiksemates gruppides ja õppejõud viivad eri gruppidel asja eraldi läbi. Ühesõnaga, asi päädis sellega, et tegime teise õppejõuga, kes oli meie kursakaaslastega Kurtnas, videokõnet ning saime seeläbi asjad õigesti paadi külge.
Videokõne abil atribuutikat kokku seadmas
Kristel ja Kaarel lähevad järvele
Kaarel ja Kristel sõudsid paadiga mööda järve, tehes iga natukese maa tagant peatuse ning mõõtes järve sügavuse. Meie Kadiga olime kaldal, tegime nende peatuspaikade umbkaudse joonise ja märkisime üles sügavused igas punktis. Nende põhjal pidime hiljem joonistama järvele samasügavusjooned.
Ilm oli megalt ilus ja päikeseline (ligi 30 kraadi). Kaarel ja Kristel olid peagi ujukate väel ja meie kalda peal ka enam-vähem sulasime. Töö oli iseenesest mõnus, ei nõudnud liigset pingutust (v.a Kaarlil, kes mitu tundi järjest paati sõudis).
Umbes pool tundi enne meie aja lõppu (kell 13.15 pidi järgmine grupp alustama) saime veel Secchi kettaga järvevee läbipaistvust hinnata. Secchi ketas on ümmargune ketas, mis on valgeks ja mustaks värvitud ning pika nööri otsa kinnitatud. Seda tuleb aegamööda vee alla lasta ning hetkel, mil ketast enam ei näe, nööri pikkus fikseerida, ketas välja tõmmata ja ära mõõta, kui sügaval ketas mittenähtavaks muutus. See ongi siis vee läbipaistvus. Seda tegime mina ja Kadi, et saaksime ka ikka järvel ära käia. Paraja ehmatuse osaliseks sain, kui keset järve olles kuulsin äkki "Hei!" ja nägin Kristelit, kes oli otsustanud värskendava supluse teha. :)
Kadi Secchi ketta nööri ja Kristeliga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar