Viinakuu esimeses pooles olime (kes rohkem, kes vähem) valmistunud Mustaks Repsiks aka rebaste retsimine (kuigi ma eelistan sõna "ristimine", siis seekord oli tegu vist... mõlemaga?). Kogunesime punasesse riietatuina ja plekkpurkidest meisterdatud kolisevate sabadega Hurda parki. Seal saime esimeseks ülesandeks, et keegi peab ühes šampusepudeliga Hurda kuju otsa ronima ja vahujoogiga kuju pea ära "pesema". Selle au said endale Kristel ja Elise.
Järgmiseks seoti meid kolmekaupa kokku ja ülesandeks oli Maa-ameti juurde joosta. Seal saime natuke keelekastet ning edasi viis tee trepist alla ja siis teisest trepist üles Toomemäele. Alustuseks tuli meil Struve meridiaankaart tähistava monumendi vahelt läbi ronida, et oleksime ikka korralikud geograafid ja seejärel saime mööda Toomemäge igasuguseid harjutusi teha. Joosta, roomata, mööda mäekülge õllepurke otsida, Inglisilla peal "Maateadus mulle meeldib just" laulda jne.
Raeplatsil saime oma õpitud imelist tantsu esitada, mis kindlasti palju pilkusid pööras, aga tartlased on ilmselt juba harjunud, et terve sügis mingi trall käib, kui kõik erialad oma rebaseid mööda kesklinna jooksutavad.
Viimaks kogunesime jälle V46 juures, et astuda bussi peale. Kusjuures silmad seoti terveks sõiduks kinni. Meid sõidutati linnast välja ning kuskil täiesti suvalises kohas maantee servas jäi buss seisma ning meid kamandati välja. Paar vanema kursuse teejuhti tuli meiega kaasa, buss aga sõitis minema. Meie pidime jalgsi astuma hakkama. Aga mitte mööda maanteeserva, oo ei.
Kõigepealt pidime üle põllu kihutama (kus oli VÄGA ebamugav joosta, mind you) ja seejärel umbes kolm tundi mööda mudast metsa sumpama, et kuhugi tsivilisatsiooni meenutava kohani jõuda. Muidugi saatis seda kõike rohke alkohol, naeru- ja vihapahvakud, saapad, mis mutta kinni jäid ja muud taolist.
Parim hetk sellest õhtust oli see, kui jõudsime (lõpuks ometi) metsas välja ning meid ootas seal auto, mille pakiruumist meile kõigile kuuma seljankat ja banaani jagati. Siis kadus natukeseks kogu torin, mis metsas jõudis tekkida ja sai rahulikult istuda ja suppi nautida.
Viimaks juhatati meid kuhugi rahvamajalaadsesse asutusse, kus ootas meid veel (füüsilistest pingutustest) viimane. Võiks öelda, et õhtu kõige hullem. Suurde peosaali oli looklevasse rivvi asetatud hulk toole, millest igaühel istus vanema kursuse tudeng ja nende alt oli meil tarvis läbi roomata. See ei olnud tore. Üldse ei olnud. Ma vihkasin igat sekundit sellest.
Kuna mina ja Kristel tundsime end haiglaselt (ja no olgem ausad, tuju ei olnud ka kiita), siis läksime enam-vähem siis koju ära ja peole ei jäänud. Tegu oli väga meeldejääva õhtuga, eks aeg näitab, kas see mälestus muutub positiivsemaks võib jääb sellise imeliku seguna ülikooliaega meenutama.
