Topograafia välipraktika #8 - RTK ja geodeetiline punkt

Üheksanda päeva tegevuseks oli meil RTKga mõõdistamine. See kujutas endast väikest rohelist UFOlaadset asjandust pika toki otsas. Tegelikult on see siis satelliidiühendusega atribuutika, millega saab väga täpselt koordinaate määrata ja siis punktid salvestada. Sellega käisime päev otsa ringi ja mõõdistasime punkte, millest valdav enamus olid reljeefipunktid, mõned aga ka mingid meie mõõtmistest puuduolevad punktid. Kokku mõõtsime kuskil 400 punkti. Topopraksi põhinali geograafidel on "RTK lost" - selline signaal tuleb siis, kui RTKga minna nt majaseina või kõrgema heki äärde ja siis ta ei saa satelliidiga ühendust, teeb valjut heli ja teatab, et "RTK lost" (reaalselt inimhääl ütleb seda seal). See oli alguses nii naljakas, aga pika peale tüütas ära, et pidevalt on "lost". Õnneks seda siiski liiga palju ei juhtunud.

Kivil istus väike konn, mõtles et ta üksi on (tegelt kolmekesi ja RTKga)

Tööpäev lõppes meil kl 14 ja seejärel võtsime ette väikese matka lähedalasuva geodeetilise punkti juurde. Geodeetilised punktid moodustavad üle terve Eesti nende punktide võrgustiku ja nende abil saab ükskõik mis kohas määrata näiteks täpse kõrguse. Meie praksikoha lähedal oli lisaks kirikuseinas olevale reeperile ka geodeetiline punkt. Neid tähistatakse spetsiaalsete kollaste aedadega. Peale matka näitas Raivo, kuidas kasutatakse digitahhümeetrit üksi mõõdistades. See oli ka huvitav õppetund.

Geodeetiline punkt on niimoodi tähistatud (foto: Tarmo Tanilsoo)

Geodeetiline punkt (foto: Tarmo Tanilsoo)

Praktika lõppes 10nda päevaga, mil enamus ajast kulus praktika aruannete koostamisele. Pidime juurde joonistama ka paar joonist/pilti oma mõõdetud aladest. Kui aruanded olid kõigil rühmadel heaks kiidetud, aitasime kogu praksivarustuse auto järelkärusse ära pakkida ja saimegi koju! Praks oli kokkuvõttes väga äge kogemus ja nii lahe on, et saime kõiki neid asju ise proovida. Kuidagi... rohkem geograafi tunne tuli :D

Topograafia välipraktika #7 - mensul ja grilliõhtu

Seitsmenda päeva veetsime mensullauaga. Olime viimane grupp, kes mensulit proovida sai ja ütleme nii, et... Ma saan aru, et seda kasutati kunagi ja see oli vajalik jne, aga praegu seal tundus see küll ikka ajast ja arust mõttetu tegevusena :D Või noh, mitte otseselt mõttetuna, võibolla pigem... liiga tüütuna, et seda teha? Igatahes oli see keeruline ja seal pidi olema ÜLItäpne ja see, kes latti hoidis, pidi olema nii paigal, kui vähegi võimalik (ja ignoreerima kõiki sääski, kes just täpselt sellel paigalolemise minutil otsustasid sind sööma tulla).

Raivo korrigeerib oma kindla käega reljeefijooni

Muidu oli päev tore, Kiira chillis meiega ja rääkisime igasugustest asjadest juttu, saime Maruga mängida jne. Õnneks oli meil mensullaua kohal valge telkkatus, mistõttu ei paistnud päike meile otse pähe. Meie töö tegi keerulisemaks see, et eelnev(ad) rühm(ad) oli(d) seal joonisel mingid reljeefijooned valesti tõmmanud, mistõttu me pidime tükk aega kõigepealt nende jooni õigeks ajama ja alles siis saime ise korralikult tegema hakata. Põhimõtteliselt on mensul siis selleks, et ühes punktis paigal olles ringiratast selle punkti ümber reljeef üles joonistada (käsitsi).

Selline näeb välja mensullaual tehtud joonistus

Kaheksanda päeva veetsime taas digitahhümeetri ja prismaga detailmõõdistusi tehes. Seekord olime enda töö paremini planeerinud, pannes paika punktid ja nende võtmise järjekorra. Panime püsti vabajaamapunkti, mille sidusime käigu punktidega 1 ja 2 ning umbes 5,5 tunniga olime mõõdistanud üle 300 punkti (umbes pooled neist olid reljeefipunktid). Töö pidime lõpetama 1,5h enne tööpäeva lõppu, sest digitahhümeetri akud olid tühjaks saanud ning olime kogu määratud ala kaardistatud saanud.

Elise ja prismaga

Kristel digitahhümeetriga

Sel õhtul otsustasime ka üheskoos kursakatega jalutada lähedaoleva võrguplatsi juurde, kus võrku mängida, lõket teha ja mõnusalt aega veeta. Mängisime suht pimedani võrku ja selle aja peale olid teised juba lükke üles teinud. Grillisime vahukomme ja muud kraami. Vahepeal tulid mingid kohalikud kutid meiega juttu rääkima, aga mulle isiklikult käisid nad jubedalt pinda, sest olid väga üleoleva olemisega ja jätsid oma jutuga väga tugevalt sellise mulje nagu ülikool oleks täielik ajaraiskamine ja et nende "elu eesmärk" on passiivne sissetulek ja et ei peaks elus pingutama jne. Ma ei tea, kuidas nad seda saavutada mõtlevad, aga see on nende asi. :D

Roomet mängib tulega :D

Väike kursapilt ikka ka praksi lõppu

Topograafia välipraktika #6 - detailmõõdistamine ja QGIS

Kuuendat päeva alustasime eelmisel õhtul pooleli jäänud tasandusarvutustega, millega saime valmis keskpäevaks. Hommikusöögi ajal oli näha, et ka teised grupid olid meie ideele võtta eelmise päeva õhtusööki karbiga lõunaks kaasa, jälile saanud. Täna hommikul oli kokatädi külmkapist laua peale juba palju rohkem söögikarpe toonud.

Digitahhümeetrit seadistamas

Täna pidi koolimajas olema põhikooli lõpuaktus, seega olime sealt mõneks tunniks pagendatud. Selle päeva tööks oli meil digitahhümeetriga detailmõõdistamine ehk saime digitahhümeetri ja prisma.  Prismaga saime küll mõõtma hakata alles pärastlõunal. Ühes kohas tekkis meil meie arvates veidi liiga suur horisontaaldistantsi erinevus (14mm) ja pidime Raivolt üle küsima, kas see ikka on okei, aga tema väitel oli.

Roomet prismaga ja mina punkte joonistamas

Digitahhümeetriga

Eemal on digitahhümeetriga Kristel, kes läbi tahhümeetri püüab Roometi käes olevat prismat leida

Sedapuhku oli eeltöö juhendamisel meie arvates pisut puudulikuks jäänud. Nimelt pidime mõõdetud punktid ka silma järgi paberilehele kandma, et oleks teada, mida oleme juba mõõdistanud ja kuhu veel vaja minna. Me arvestasime paberil ruumiga ikka väga valesti (sest ei teadnud, kui laiali me selle mõõtmisega minema peame) ja nii sai meie punktidest lihtsalt hunnik kirbusitta paberi keskel.

Õhtul rääkis Raivo paar naljakamat lugu vanematest praksidest, kus nt lehm sõi mensullaua joonistusest poole ära (kohutav katastroof, sest juttude järgi oli mensullaual korrektset joonist ikka jube keerukas teha). Või siis lugu sellest, kuidas praksis osalevad tudengid läksid kuhugi kohalikku pulma kontvõõrasteks, panid sealt pruudi pihta ja lõpuks said peksa (ja praksijuhendaja vist sai ka oma osa).

Peale õhtust koosolekut ja päevatöö arutelu oli meil sutsuke vaba aega ning siis hakkas Kiira meile QGISi õpetama. Saime temalt oma päeval tehtud mõõdistuse punktid failina, laadisime need QGISi ja joonistasime ära kõik joon- ja pindobjektid, mis võimalik. Kahjuks ei olnud me neid punkte kuigi palju saanud, aga see-eest saime ortofoto pealt vaadata, missuguseid punkte veel oleks vaja mõõdistada, et saaksime vajalikke objekte digida.

Topograafia välipraktika #5 - reeper ja lipuapsakas

Viienda päeva hommikul polnud me veel õieti õuegi jõudnud, kui meid kupatati tagasi tuppa, et kõikide käikude nurgamõõmiste sulgemisviga arvutada. Arvutused võtsid aega kõigest 15 minutit, seega saime üle tunni aja lihtsalt lebotada ja neljakesi Reaalsuskontrolli mängida, sest Raivol oli vaja kõikide rühmade vahet käia, et kõik oma tööga pihta saaksid hakata.

Seejärel saime ka oma välitööga peale hakata - saime ülesandeks sidenivelleerimise. See tähendab seda, et pidime kõikide käikude punktide kõrgused siduma riikliku kõrgussüsteemiga. Jäneda kiriku seinas oli reeper (väike rauast uksenupu taoline jublakas, millel on riiklikult fikseeritud kõrgus ja mille abil saab ükskõik millise punkti kõrguse siduda riikliku kõrgussüsteemiga). Me lõime uue käigu, mille punktideks oli igast käigust paar punkti ning mis algas ja lõppes reeperiga.

Nivelliir ideaalselt loodis

Elise latiga

Käik oli küll võrdlemisi pikk ja meie jaoks ka natuke keeruline, sest me polnud teiste käikude punktidega tööd teinud ja ei teadnud täpselt, kust ja kuidas kõige parem oleks, aga saime isegi päris hästi hakkama. Enne viimast mõõtmist sattusime paanikasse, sest ma hakkasin sulgemisviga juba kokku arvutama ja sain selleks üle 5 cm (mis oleks olnud kohutav!). Õnneks olin siiski komakohaga eksinud (kasutasime teist nivelliiri ja seal oli numbrite esitamine teistmoodi) ja sulgemisveaks jäi vaid 5,7 mm.

Preisikõnniga Elise

Viimase mõõtmise tegime taas Raivoga koos, et ta vaataks veel asjad üle. Kiriku juures oli ka lipuvarras ja märkasime, et lipp ei ole täies mastis. Raivo arvas, et ju on lipunöör niiske ilmastikuga veninud ja lipp allapoole vajunud - mina ei mõistnud, kuidas saab nöör ilmastiku tõttu üle meetri jagu venida, aga olgu. Raivo tõmbas tublisti lipu vardasse tagasi, pakkisime oma asjad kokku ja suundusime koolimajja. Alles tagasi olles jõudis meile kohale, et oli ju küüditamisohvrite mälestuspäev ja lipp oli leinaasendis. Roomet jooksis lippu kohendama ja meie saime oma rumaluse ja kiire tubliduse üle naerda. :)

Nivelleerimas

Õhtu veetsime vigasid arvutades (pidime kõikide käikude kõik vead tasandama, mis tähendas, et kuna meie olime igal mõõtmispäeval saanud kõige väiksemad vead, saime ikkagi oma vigadele mingid mõõdud juurde, et kogu viga kõikide käikude peale kokku oleks null). See oligi kõige pikem ja tüütum õhtu, kus pea magamaminekuni arvutasime ja jändasime numbritega. 

Mõõtmisprotsess - üks seisab latiga u 10-15min liikumatult kuni teised jändavad aparatuuriga.

Topograafia välipraktika #4 - nivelleerimine ja äikesetorm

Neljanda päeva hommikul sadas päris korralikult vihma ja oli võimalus, et me ei saagi välitöid tegema minna. Õnneks aga oli kl 9 juba piisavalt okei ilm, et saime ette võtta uue ülesande - nivelleerimise ehk kõrguste mõõtmise. Meie käigul olid kõige suuremad kõrgusvahed, mistõttu see töö natuke hirmutas meid.

Põhimõtteliselt, kahe punkti vahelist kõrgust nivelliiriga mõõtes on väga oluline punktidevaheline vahemaa - liiga pika distantsi pealt ei saa täpset tulemust ja on vaja tekitada vahele ajutised vahepunktid. Näiteks mõõdad punktide A ja B vahelist kõrgust, aga nende vahel on 150 meetrit (lubatud oli kuni 100m), siis tuleb A ja B vahele tekitada punkt a1, mõõta kõigepealt A ja a1 vaheline kõrgus, seejärel a1 ja B vaheline kõrgus ja saabki arvutada A ja B kõrgusvahe.

Lisaks vahemaale on oluline ka, kui järsk/lauge on nõlv. See käis osaliselt silma järgi ja osaliselt selle järgi, et mõõtelatil on vaid teatud kõrgus, milleni ta ulatub. See tähendab, et kui kahe punkti kõrgusvahe on silmnähtavalt väga suur, tuleb nõlva peale teha vähemalt üks lisapunkt ja jälle arvutada.

Roomet nivelliiriga

Meie käik oli selles osas eriline, et meie punktid olid kogu piirkonnast kõige mägisemal alal ja punktidevahelised kaugused olid samuti kõige suuremad. Saime ohtralt lisapunkte luua, aga meil oli väga lõbus ja saime töö päris hästi käppa. Suurem draama oli siis, kui suutsime Kristeliga kuidagimoodi nivelliiri niidiristi fookusest välja lükata ja punkti või paar mõõtsime mingi jube uduse niidiristiga (mis oli KOHUTAV). Olime juba Kiirale helistamas, kui suutsime ta tagasi fookusesse tuua.

Nii käis mõõtmine

Nivelliiriga 

Elise latiga

Keerulisust lisas see, et ilm oli väga-väga tuuline ja latt, mille pealt läbi nivelliiri näitusid lugeda tuli, kõikus tuule käes korralikult. Kõige jubedam oli see suurte kõrgusvahedega punktide vahel, sest latt tuli kõrgemale lahti tõmmata ja ilmselgelt kõrge ots, mida hoida ei ulatanud, võbises tuulega päris palju.

Elise hoiab latti

Olime oma mõõtmistega juba üsna lõpu poole jõudnud, kui eemal taevas paistsid kurjakuulutavad äikesepilved. Kuigi nivelliir oli kõigist senikasutatud aparaatidest kõige veekindlam (s.t pritsmekindel, ülejäänud ei kannata tilkagi), hakkasime kiirelt-kiirelt tööle, et jõuaksime ringi peale teha ja enne sadu tuppa.

Äikesevihmapilved

Päevale lisas särtsu Elise Preisi kõnd - ta mõõtis oma hämmastavalt täpse sammuga meetreid nivelliiri ja punktide vahel (et saaksime nivelliirile parima koha valida mõõtmiseks, kuna ta pidi kahe punkti vahel mõlemast punktist enam-vähem sama kaugel olema).

Elise Preisi kõnd (see tegelt oli palju naljakam)

Õnneks jõudsime enne vihma täpselt kõrgused mõõdetud, nivelliiri karpi tagasi ja tuppa. Lubatud sulgemisviga oli meie käigul 23,8 mm ja meie saime sulgemisveaks 16 mm. Suurim kõrgusvahe kahe punkti vahel oli ligi 4,8 m, seega olime oma sulgemisveaga ikka väga rahul.

Topograafia välipraktika #3 - digitahhümeeter ja raadiosaatjad

Kolmanda päeva veetsime tahhümeetri seltsis. Need on need kollastel statiividel istuvad masinavärgid, mida aeg-ajalt ka kuskil linnas näeb. Pidime mõõtma punktidevahelised kaugused ja samal ajal ka eelmisel päeval mõõdetud nurgad üle mõõtma. Kuna tegu oli digitaalse masinaga (me ei pidanud ise kuskilt peenikese lati pealt näitusid lugema), tulid mõõtmised täpsemad. Kõige tõenäolisemalt võis viga tulla tsentreerimisel ja loodimisel, sest juba pisike viga tagas korraliku vea nurgamõõtmistulemustes.

Elise prismaga ja Kristel statiiviga mässamas

Kristel ja Roomet panevad tahhümeetrit üles

Põnev oli aga kaugusi mõõta, sest saime lõpuks oma käigu kindla pikkuse teada (u 1,4km). Nurgamõõtmisel oli huvitav eelmise päeva tulemustega võrrelda ning tulemused olid väga väikeste vahedega, mille üle iga kord rõõmustasime (arvutasime nurgad kohe välja, et oleks hea võrrelda ja näha, kas kuskil on viga tehtud). Lubatud sulgemisviga oli taas 4' 30'' ning meie oma tuli 1' 49'', seega jäime väga ilusti lubatu sisse.

Digitahhümeetriga

Roomet tassib tahhümeetrikasti (õnneks olid sel kastil traksid)

Päeva tegid tunduvalt lõbusamaks (ja töö kergemaks) kaks raadiosaatjat, mis me enda grupile kasutada saime. Esiteks muidugi oli palju mugavam üksteisega suhelda, kui mõõtja(d) on ühes punktis ja prisma hoidja eemal teises punktis ja on vaja kiireid sõnumeid edastada (prismat kergelt kuhugi kallutada või teada anda, et oleme valmis, hakka liikuma). Nalja sai palju, sest leiutasime vahvaid viise, kuidas suhelda.

lõunapaus põllu peal

Saime oma töö valmis veelgi varem kui eelmisel päeval (digitaalse tööriistaga läks ikka tunduvalt kiiremini ja mugavamalt kui silma järgi vaadates ja siis omavahel vaieldes :) Mängisime teiste lõpetanutega koolimaja ees võrkpalli. Enne õhtusööki saime veel korraks nivelliirid kätte, et nende kasutamispõhimõtted selgeks saada ja järgmisel hommikul töö alustamine libedamalt läheks.

Raivo seletab nivelliiriga koos kasutatava lati olemust

Õhtusöögi ajal selgus, et Kristel on küll ajapikku "õppinud" pastat sööma, aga penne-kujulist pastat ei võta ta elu sees suu sissegi, sest sellel on auk sees. Meie jaoks tundus see nii veider ja naljakas. Ja kanatiivad pidid ka Kristeli arvates sellise kujuga, et neid lihtsalt ei saa süüa.

Topograafia välipraktika #2 - teodoliit ja elutingimused

Hommik oli vaevaline - öö oli möödunud keerukalt, sest peaaegu kõiki segas miski - kõrvalolija norskamine, sääsed, tervet tuba valgustav väljapääsumärk, madratsite kriuksumised... Hommikusöögiks toppisime end putru täis ja lõunaks valmistasime kaasa võileibu.

Teisel päeval saime enda käsutusse vana nõukaaegse teodoliidi, mida kasutatakse maamõõtmisel nurkade mõõtmiseks. Pidime siis enda käigul kõikide punktide vahelised nurgad ära mõõtma. Kuna meil oli Talli käiguga (vt eelmine postitus) paar ühist punkti, saime koos ühe Talli käigu grupiga alustada. Loomulikult sattus meie kätte veits katkine teodoliit, mistõttu otsustasime ühiste punktide nurgad mõõta kambakesi teise grupi teodoliidiga.

teodoliiti üles sättimas

Teodoliiti polnud just kuigi keeruline kasutada, aga omajagu võttis aega igas punktis ülespanek - asjad tuli iga kord uuesti õigesse suunda saada, tsentreerida, loodida, veelkord tsentreerida ja veel umbes kolm korda loodida, et ikka kindlasti kõik õigesti oleks. Igas punktis läksid asjad aina kiiremini, sest muutusime osavamaks, aga muidugi tabas meid punktis nr 33 katkise teodoliidi needus - üks loodikruvi tuli lahti (seda ei saanud enam isegi õppejõud tagasi ja pidime ülejäänud käigu kahe loodikruviga hakkama saama) ja seejärel avastasime, et mõõdetava punkti tähis oli viltu. Seetõttu pidime mitu kordusmõõtmist tegema ja jokutasime ühes punktis ligi 2 tundi (tavaliselt läks ühes punktis keskmiselt 20 minutit).

teodoliidiga

Kuidagi uskumatuna tundus, et saime oma mõõtmised juba kl 16.30 valmis, sest enne praksi olid vanemate kursuste tudengid meid hirmutanud, et osadel päevadel läheb asju vussi ja siis peab veel peale õhtusööki välja mõõtma minema. Olime poolkindlad, et tegime kuskil mingi suure vea ja peame kogu tiiru otsast peale tegema. Raivo tuli meile vastu ja küsis, kas sulgemisvea ka välja arvutasime. Meie sellest muidugi midagi ei teadnud ja läksime hirmuga tuppa arvutama. Lubatud sulgemisviga oli 4,5 minutit ja meie arvutasime enda sulgemisveaks 0,004 minutit, mida me jupp aega uskuda ei suutnud.

Roomet põlla peal aega veetmas

Vahepeal käisime ka poes, sest sealne kraanivesi oli... Noh, mürgine ta igatahes polnud, sest Roomet jõi seda küll. Õhtusöögi ajal tulime geniaalsele ideele pakkida võileivakarpidesse järgmiseks päevaks õhtust ühepajatoitu, et ei peaks kuiva võileiba närima. Ja "magamistoas" keerasime oma kummimadratsid teistpidi, et see kummiosa vastu põrandat nii palju häält ei teeks ja normaalsem magada oleks. Ja helendava väljapääsumärgi otsa viskasime rätiku ja teipisime ta seina külge kinni, sest see helendas nagu päike terve öö...

Topograafia välipraktika #1 - käigud ja sääsed

Juuni keskpaigas toimus meil kohustuslik aine "Topograafia välipraktikum". Tegu on kõige pikema (ja kõige keerulisema?) välipraktikumiga geograafia bakalaureuses. Järgmisel aastal tuleb meil veel neli välipraksi, aga need pidavat natuke lühemad ja kergemad olema.

Õhtu enne praksiminekut sebisin endale veel Roometi auto peal koha, sest palju lõbusam on 1,5h road trip teha heade sõpradega autoga kui bussiga. Asjade pakkimine oli jube keeruline, sest ma polnud päris kindel, mida seal vaja võiks minna ja samas tuli 10ks päevaks kõik vajalik kaasa võtta, et millestki puudus ei tuleks.

Praks ise oli tegelikult hästi vahva. Kohati oli ka tüütu ja natukene nõme, aga need osad tuli lihtsalt üle elada ja ära teha.

Esimene päev oli juba äärmiselt tegus. Peale mõõteriistade, instrumentide ja muu varustuse sissetassimist saime väikese sissejuhatuse ja seejärel juba esimese ülesande - kaardi põhjal potentsiaalsete punktide otsimise ja käigu paikapanemise. Kokku oli meil kolm käiku ja viis rühma, seega kahel käigul oli kaks rühma ja meie (rühm KELK) saime endale eraldi käigu (Staadioni käik).

käigud

Kohe alguses tekkis probleeme, kuna meie käigul olid osad punktid märgitud lähedalasuva oosi peale, aga oos oli tiheda võsaga kaetud. Ronisime võsas jupp aega (lisaks võsale voolas sealt ka väike jõgi läbi, mis asja just eriti palju lihtsamaks ei teinud) kuni loobusime ja leppisime õppejõuga kokku, et teeme enda käigus muudatusi. Asi nimelt selles, et käigu peal peab igast punktist näha olema mõlemad naaberpunktid, muidu ei saa mingeid mõõtmisi teha.

oosi ääres metsas

Kui olime selgeks saanud, et oosist meil asja ei saa, oli aega juba sealmaal, et pidime taas kogunema. Järgmised juhised käes, jätsime Roometi meile maa- ja numbrivaiu teritama ja läksime Kristeli ja Elisega enda uusi punkte otsima ja paika panema (heina sisse trampima). Kui vaiad ka valmis, siis näitas Raivo meile, kuidas maa- ja numbrivaiadega iga punkt ära tähistada ja saatis meid teele. Juba esimese päeva lõpuks olid kõik käigud maha märgitud!

Roomet saeb maavaia sirgemaks

Elise poseerib punktiga

Öö möödus... Sääserohkelt :) Olime rõõmsasti päev otsa enda klassiruumi (ööbisime Jäneda koolis) akent lahti hoidnud ja öösel maksis see meile kätte - klass oli sääski ja nende pininat täis ning magama jääda oli keeruline. Elise veel hommikul kommenteeris, kuidas teda segas kõige rohkem just see, et Roomet suutis kogu selle sääsepeo keskel rahulikult magada (käed risti rinnal nagu muumia).

Jaanipäev '19

Lõke, söök, pidu, jõgi... Nagu ikka - hästi mõnus oli :)