Kolmanda päeva veetsime tahhümeetri seltsis. Need on need kollastel statiividel istuvad masinavärgid, mida aeg-ajalt ka kuskil linnas näeb. Pidime mõõtma punktidevahelised kaugused ja samal ajal ka eelmisel päeval mõõdetud nurgad üle mõõtma. Kuna tegu oli digitaalse masinaga (me ei pidanud ise kuskilt peenikese lati pealt näitusid lugema), tulid mõõtmised täpsemad. Kõige tõenäolisemalt võis viga tulla tsentreerimisel ja loodimisel, sest juba pisike viga tagas korraliku vea nurgamõõtmistulemustes.
Elise prismaga ja Kristel statiiviga mässamas
Kristel ja Roomet panevad tahhümeetrit üles
Põnev oli aga kaugusi mõõta, sest saime lõpuks oma käigu kindla pikkuse teada (u 1,4km). Nurgamõõtmisel oli huvitav eelmise päeva tulemustega võrrelda ning tulemused olid väga väikeste vahedega, mille üle iga kord rõõmustasime (arvutasime nurgad kohe välja, et oleks hea võrrelda ja näha, kas kuskil on viga tehtud). Lubatud sulgemisviga oli taas 4' 30'' ning meie oma tuli 1' 49'', seega jäime väga ilusti lubatu sisse.
Päeva tegid tunduvalt lõbusamaks (ja töö kergemaks) kaks raadiosaatjat, mis me enda grupile kasutada saime. Esiteks muidugi oli palju mugavam üksteisega suhelda, kui mõõtja(d) on ühes punktis ja prisma hoidja eemal teises punktis ja on vaja kiireid sõnumeid edastada (prismat kergelt kuhugi kallutada või teada anda, et oleme valmis, hakka liikuma). Nalja sai palju, sest leiutasime vahvaid viise, kuidas suhelda.
Saime oma töö valmis veelgi varem kui eelmisel päeval (digitaalse tööriistaga läks ikka tunduvalt kiiremini ja mugavamalt kui silma järgi vaadates ja siis omavahel vaieldes :) Mängisime teiste lõpetanutega koolimaja ees võrkpalli. Enne õhtusööki saime veel korraks nivelliirid kätte, et nende kasutamispõhimõtted selgeks saada ja järgmisel hommikul töö alustamine libedamalt läheks.
Õhtusöögi ajal selgus, et Kristel on küll ajapikku "õppinud" pastat sööma, aga penne-kujulist pastat ei võta ta elu sees suu sissegi, sest sellel on auk sees. Meie jaoks tundus see nii veider ja naljakas. Ja kanatiivad pidid ka Kristeli arvates sellise kujuga, et neid lihtsalt ei saa süüa.
Digitahhümeetriga
Roomet tassib tahhümeetrikasti (õnneks olid sel kastil traksid)
Päeva tegid tunduvalt lõbusamaks (ja töö kergemaks) kaks raadiosaatjat, mis me enda grupile kasutada saime. Esiteks muidugi oli palju mugavam üksteisega suhelda, kui mõõtja(d) on ühes punktis ja prisma hoidja eemal teises punktis ja on vaja kiireid sõnumeid edastada (prismat kergelt kuhugi kallutada või teada anda, et oleme valmis, hakka liikuma). Nalja sai palju, sest leiutasime vahvaid viise, kuidas suhelda.
lõunapaus põllu peal
Saime oma töö valmis veelgi varem kui eelmisel päeval (digitaalse tööriistaga läks ikka tunduvalt kiiremini ja mugavamalt kui silma järgi vaadates ja siis omavahel vaieldes :) Mängisime teiste lõpetanutega koolimaja ees võrkpalli. Enne õhtusööki saime veel korraks nivelliirid kätte, et nende kasutamispõhimõtted selgeks saada ja järgmisel hommikul töö alustamine libedamalt läheks.
Raivo seletab nivelliiriga koos kasutatava lati olemust
Õhtusöögi ajal selgus, et Kristel on küll ajapikku "õppinud" pastat sööma, aga penne-kujulist pastat ei võta ta elu sees suu sissegi, sest sellel on auk sees. Meie jaoks tundus see nii veider ja naljakas. Ja kanatiivad pidid ka Kristeli arvates sellise kujuga, et neid lihtsalt ei saa süüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar