Seitsmenda päeva veetsime mensullauaga. Olime viimane grupp, kes mensulit proovida sai ja ütleme nii, et... Ma saan aru, et seda kasutati kunagi ja see oli vajalik jne, aga praegu seal tundus see küll ikka ajast ja arust mõttetu tegevusena :D Või noh, mitte otseselt mõttetuna, võibolla pigem... liiga tüütuna, et seda teha? Igatahes oli see keeruline ja seal pidi olema ÜLItäpne ja see, kes latti hoidis, pidi olema nii paigal, kui vähegi võimalik (ja ignoreerima kõiki sääski, kes just täpselt sellel paigalolemise minutil otsustasid sind sööma tulla).
Raivo korrigeerib oma kindla käega reljeefijooni
Muidu oli päev tore, Kiira chillis meiega ja rääkisime igasugustest asjadest juttu, saime Maruga mängida jne. Õnneks oli meil mensullaua kohal valge telkkatus, mistõttu ei paistnud päike meile otse pähe. Meie töö tegi keerulisemaks see, et eelnev(ad) rühm(ad) oli(d) seal joonisel mingid reljeefijooned valesti tõmmanud, mistõttu me pidime tükk aega kõigepealt nende jooni õigeks ajama ja alles siis saime ise korralikult tegema hakata. Põhimõtteliselt on mensul siis selleks, et ühes punktis paigal olles ringiratast selle punkti ümber reljeef üles joonistada (käsitsi).
Selline näeb välja mensullaual tehtud joonistus
Kaheksanda päeva veetsime taas digitahhümeetri ja prismaga detailmõõdistusi tehes. Seekord olime enda töö paremini planeerinud, pannes paika punktid ja nende võtmise järjekorra. Panime püsti vabajaamapunkti, mille sidusime käigu punktidega 1 ja 2 ning umbes 5,5 tunniga olime mõõdistanud üle 300 punkti (umbes pooled neist olid reljeefipunktid). Töö pidime lõpetama 1,5h enne tööpäeva lõppu, sest digitahhümeetri akud olid tühjaks saanud ning olime kogu määratud ala kaardistatud saanud.
Elise ja prismaga
Kristel digitahhümeetriga
Sel õhtul otsustasime ka üheskoos kursakatega jalutada lähedaoleva võrguplatsi juurde, kus võrku mängida, lõket teha ja mõnusalt aega veeta. Mängisime suht pimedani võrku ja selle aja peale olid teised juba lükke üles teinud. Grillisime vahukomme ja muud kraami. Vahepeal tulid mingid kohalikud kutid meiega juttu rääkima, aga mulle isiklikult käisid nad jubedalt pinda, sest olid väga üleoleva olemisega ja jätsid oma jutuga väga tugevalt sellise mulje nagu ülikool oleks täielik ajaraiskamine ja et nende "elu eesmärk" on passiivne sissetulek ja et ei peaks elus pingutama jne. Ma ei tea, kuidas nad seda saavutada mõtlevad, aga see on nende asi. :D
Roomet mängib tulega :D
Väike kursapilt ikka ka praksi lõppu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar