Hommik oli vaevaline - öö oli möödunud keerukalt, sest peaaegu kõiki segas miski - kõrvalolija norskamine, sääsed, tervet tuba valgustav väljapääsumärk, madratsite kriuksumised... Hommikusöögiks toppisime end putru täis ja lõunaks valmistasime kaasa võileibu.
Teisel päeval saime enda käsutusse vana nõukaaegse teodoliidi, mida kasutatakse maamõõtmisel nurkade mõõtmiseks. Pidime siis enda käigul kõikide punktide vahelised nurgad ära mõõtma. Kuna meil oli Talli käiguga (vt eelmine postitus) paar ühist punkti, saime koos ühe Talli käigu grupiga alustada. Loomulikult sattus meie kätte veits katkine teodoliit, mistõttu otsustasime ühiste punktide nurgad mõõta kambakesi teise grupi teodoliidiga.
teodoliiti üles sättimas
Teodoliiti polnud just kuigi keeruline kasutada, aga omajagu võttis aega igas punktis ülespanek - asjad tuli iga kord uuesti õigesse suunda saada, tsentreerida, loodida, veelkord tsentreerida ja veel umbes kolm korda loodida, et ikka kindlasti kõik õigesti oleks. Igas punktis läksid asjad aina kiiremini, sest muutusime osavamaks, aga muidugi tabas meid punktis nr 33 katkise teodoliidi needus - üks loodikruvi tuli lahti (seda ei saanud enam isegi õppejõud tagasi ja pidime ülejäänud käigu kahe loodikruviga hakkama saama) ja seejärel avastasime, et mõõdetava punkti tähis oli viltu. Seetõttu pidime mitu kordusmõõtmist tegema ja jokutasime ühes punktis ligi 2 tundi (tavaliselt läks ühes punktis keskmiselt 20 minutit).
teodoliidiga
Kuidagi uskumatuna tundus, et saime oma mõõtmised juba kl 16.30 valmis, sest enne praksi olid vanemate kursuste tudengid meid hirmutanud, et osadel päevadel läheb asju vussi ja siis peab veel peale õhtusööki välja mõõtma minema. Olime poolkindlad, et tegime kuskil mingi suure vea ja peame kogu tiiru otsast peale tegema. Raivo tuli meile vastu ja küsis, kas sulgemisvea ka välja arvutasime. Meie sellest muidugi midagi ei teadnud ja läksime hirmuga tuppa arvutama. Lubatud sulgemisviga oli 4,5 minutit ja meie arvutasime enda sulgemisveaks 0,004 minutit, mida me jupp aega uskuda ei suutnud.
Roomet põlla peal aega veetmas
Vahepeal käisime ka poes, sest sealne kraanivesi oli... Noh, mürgine ta igatahes polnud, sest Roomet jõi seda küll. Õhtusöögi ajal tulime geniaalsele ideele pakkida võileivakarpidesse järgmiseks päevaks õhtust ühepajatoitu, et ei peaks kuiva võileiba närima. Ja "magamistoas" keerasime oma kummimadratsid teistpidi, et see kummiosa vastu põrandat nii palju häält ei teeks ja normaalsem magada oleks. Ja helendava väljapääsumärgi otsa viskasime rätiku ja teipisime ta seina külge kinni, sest see helendas nagu päike terve öö...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar