Viienda päeva hommikul polnud me veel õieti õuegi jõudnud, kui meid kupatati tagasi tuppa, et kõikide käikude nurgamõõmiste sulgemisviga arvutada. Arvutused võtsid aega kõigest 15 minutit, seega saime üle tunni aja lihtsalt lebotada ja neljakesi Reaalsuskontrolli mängida, sest Raivol oli vaja kõikide rühmade vahet käia, et kõik oma tööga pihta saaksid hakata.
Seejärel saime ka oma välitööga peale hakata - saime ülesandeks sidenivelleerimise. See tähendab seda, et pidime kõikide käikude punktide kõrgused siduma riikliku kõrgussüsteemiga. Jäneda kiriku seinas oli reeper (väike rauast uksenupu taoline jublakas, millel on riiklikult fikseeritud kõrgus ja mille abil saab ükskõik millise punkti kõrguse siduda riikliku kõrgussüsteemiga). Me lõime uue käigu, mille punktideks oli igast käigust paar punkti ning mis algas ja lõppes reeperiga.
Nivelliir ideaalselt loodis
Elise latiga
Käik oli küll võrdlemisi pikk ja meie jaoks ka natuke keeruline, sest me polnud teiste käikude punktidega tööd teinud ja ei teadnud täpselt, kust ja kuidas kõige parem oleks, aga saime isegi päris hästi hakkama. Enne viimast mõõtmist sattusime paanikasse, sest ma hakkasin sulgemisviga juba kokku arvutama ja sain selleks üle 5 cm (mis oleks olnud kohutav!). Õnneks olin siiski komakohaga eksinud (kasutasime teist nivelliiri ja seal oli numbrite esitamine teistmoodi) ja sulgemisveaks jäi vaid 5,7 mm.
Preisikõnniga Elise
Viimase mõõtmise tegime taas Raivoga koos, et ta vaataks veel asjad üle. Kiriku juures oli ka lipuvarras ja märkasime, et lipp ei ole täies mastis. Raivo arvas, et ju on lipunöör niiske ilmastikuga veninud ja lipp allapoole vajunud - mina ei mõistnud, kuidas saab nöör ilmastiku tõttu üle meetri jagu venida, aga olgu. Raivo tõmbas tublisti lipu vardasse tagasi, pakkisime oma asjad kokku ja suundusime koolimajja. Alles tagasi olles jõudis meile kohale, et oli ju küüditamisohvrite mälestuspäev ja lipp oli leinaasendis. Roomet jooksis lippu kohendama ja meie saime oma rumaluse ja kiire tubliduse üle naerda. :)
Nivelleerimas
Õhtu veetsime vigasid arvutades (pidime kõikide käikude kõik vead tasandama, mis tähendas, et kuna meie olime igal mõõtmispäeval saanud kõige väiksemad vead, saime ikkagi oma vigadele mingid mõõdud juurde, et kogu viga kõikide käikude peale kokku oleks null). See oligi kõige pikem ja tüütum õhtu, kus pea magamaminekuni arvutasime ja jändasime numbritega.
Mõõtmisprotsess - üks seisab latiga u 10-15min liikumatult kuni teised jändavad aparatuuriga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar