Mu 27-aastaseks saamise päev oli väga vahva. Martti oli planeerinud mulle mingeid üllatusi, mis kohe hommikul algasid. Ma olin osaliselt ära arvanud, mis me teeme, sest mulle olid koti pakkimise juhised antud. Nimelt algas hommik VSpas sulistades-saunatades, mis oli niiiii mõnus. Ja edasi viis Martti mind Creppi hommikust/lõunat sööma, kuhu üllatus-üllatus, tuli ka Claudia.
Õhtu poole kodus olles olime plaaninud õhtusöögiks pitsat teha ja Martti käis muudkui pinda, et äkki hakkaks juba toimetama. Mina ei tahtnud üldse veel, sest mul ei olnud veel tühja kõhu tunnet, aga lõpuks siis hakkasime tegema, sest Marttil oli väga vaja. :D Selgus, et ega tema utsitamine polnudki tema suure nälja tõttu, vaid sellepärast, et kolmas üllatus oli Sami ja Laura küllatulek. Ühesõnaga panime pitsa ahju ja mängisime lauamänge ja veetsime hästi mõnusa õhtu. Isegi ühtegi pilti ei jõudnud terve päeva jooksul teha, nii tore oli. :D
Kuna check-out oli meie hotellis mõnusalt hiline (kl 12), otsustasime nautida hilisemat äratust. Ikkagi puhkus ju! Kui olime oma asjad kokku pannud ja kotid pärast check-outi hotelli kotihoidu andnud, võtsime suuna Donauturmile. See on kõrge teletornilaadne ehitis, mis asub Doonaust teisel pool, kus me polnudki veel käinud.
Hotelli hommikusöök
Sinnasõit võttis natuke rohkem aega, aga pärast metroosõitu saime jalutada läbi imeilusa pargi, kus puud olid kauneis sügisrõivais. Ilmselgelt oli Viinis soojem kui Tartus (väheke lõunapoolsem koht kah see Viin :D). Torni pileti olime ostnud juba loomaaiapiletiga korraga (seal müüdi selliseid combosid, et oleks odavam), seega saime kohe lifti suunduda.
Mulle tegi nalja see, et lifti operate'is töötaja, kes küsis, kuhu sõita soovid (kas kohvikusse, restorani või vaateplatvormile) ja siis vajutas sinu eest nuppu. Lifti lagi oli läbipaistev ja sai terve sõidu vältel valgustatud liftišahti vaadata. Meie sõitsime esmalt vaateplatvormile. Sealt avanes meile imekaunis vaade tervele Viinile ja seda ümbritsevatele mägedele. Ainult tuul oli hästi tugev, seega on enamikel piltidel mu juuksed täiesti oma elu elamas.
Pärast otsustasime veel kohvikukorrusele sõita ja kui me juba seal olime, tuli tuju, et naudime siis juba täie piletiraha eest ja (veel raha kulutades) sööme seal samas ka lõunat. Wienerschnitzel, muidugi. Seekordne oli loomulikult samuti ülimaitsev, lihtsalt mitte nii massiivne kui too esimese õhtu oma. Huvitav oli ka see, et kohvikukorrus tiirles hästi aeglaselt, nii et lauas istujad said ikka kogu aeg tervet Viini vaadata. Ainult mul oli pool ülejäänud päeva natuke paha olla sellest tiirlemisest...
Pärast Donauturmi käisime veel Sigmund Freudi muuseumis. See oli ka täitsa huvitav ja põnev oli lugeda Freudi elust ja käia neis ruumides, kus ta Viinis elas ja töötas. Ja kuigi olime mõelnud minna veel loodusmuuseumisse, siis otsustasime tihedagraafikulise linnareisi väsimuse tõttu lõpetada oma Viiniretk Café Landtmannis, et veelkord seda imelist Apfelstrudelit mekkida.
Seejärel sõitsime trammiga hotelli, võtsime oma kotid ja kõndisime suurde metroojaama, kust pidi minema metroorong S7, millega lennujaama saime. Algul olime natuke segaduses, kust nimetatud rong täpselt läheb (sest perroone oli seal mitmeid), aga õnneks jõudsime ikka õigeaegselt lennujaama. Kusjuures kõige kummalisem oli meie kodutee puhul see, et MITTE KUSKIL ei küsitud meilt isikuttõendavat dokumenti - ei Viini lennujaamas ega Riia lennujaamas, kus maandusime.
Aa, Viini lennujaamas juhtus naljakas lugu ka - nimelt meid lasti juba viimasest piletikontrollist läbi (see, mis täpselt enne lennukile minekut on ja seal ei kontrollitud ka dokumente, muideks) ja passisime seal mingis koridoris pikemat aega, kui tuli mingi töötaja, kes ütles, et nad ei saa meid lennukisse lasta, sest terve flight crew, kaasa arvatud piloot, on kadunud ja neil pole aimugi, kus nad on. Meid suunati tagasi ootesaali ja passisime seal vist kuskil 1,5 h. Vahepeal saime teada, et meie lennu meeskond ei ole isegi mitte Viinis ja nende jõudmiseni läks ikka omajagu aega. Riias maandusime lõpuks kell 1.30 ja koju jõudsime kella 6 hommikul.
Kokkuvõtteks oli megaäge reis! Covidi tõttu oli see maskitamine ja eeskirjade järgmine küll pisut tüütum, aga tegelikult ei jäänud meil mitte midagi pandeemia tõttu tegemata. Seda muidugi suuresti tänu sellele, et oleme vaktsineeritud. Aga Viin on üks ilus linn. Pisut prügisem kui Tartu, aga muidu ilus. :)
Pidime oma algselt kolmandaks päevaks planeeritud tegevused viimase päeva asjadega ümber tõstma, sest selgus, et paar kohta olid teisipäeviti kinni. Seega võtsime pärast hommikusööki esimesena ette tehnoloogiamuuseumi. Sinna saime loomulikult metroo ja kondimootori abil.
Metroo eskalaatoril
Sisse astudes tundus see pigem selline lastele suunatud koht, aga tegelikult oli seal väga äge ja kindlasti mitte lastele suunatud (kuigi ka neil on seal huvitav). Korrused olid temaatiliselt jaotatud ja me alustasime altpoolt, kus oli vana tehnoloogia (vanaaegsed rongid, tehasemasinate osad jne). Ülevalpool oli veel vanaaegsete kodumasinate väljapanek, muusika-, raadio- ja teleinstrumentide osa, autod jpm.
See on mingi terasetootmismasina osa
Pesumasinad läbi aegade
Pärast muuseumi tahtsime minna Viini raekoda vaatama, aga seda nägime ainult natukene pooleldi külje pealt, sest seal ees toimusid ettevalmistused tulevaks Adele'i kontserdiks. Olime planeerinud minna raekojast üle tee asuvasse Landtmann kohvikusse Apfelstrudelit proovima ja see oli parim otsus! Võtsime ühe Apfelstrudeli vahukoorega (Martti soovil) ja ühe vanillikastmega (minu soovil). Minu valik oli õige - see imeline mahlane õunapirukas/kook toodi ahjusoojana vanillikastme sees ja see oli TAEVALIK!
Viini raekoda
Maailma parim Apfelstrudel
Õhtu lõpetuseks otsustasime käia Belvedere lossis, mis polnud meil küll kindlalt plaanis olnud, aga olime väga rõõmsad, et sinna läksime - saime näha Gustav Klimti, Egon Schiele'i ja teiste kuulsate Austria kunstnike teoseid ja imetleda ilusaid lossiruume. Kiirelt nägime ka lossiesist aeda.
Meie esimene ärkamine Austrias oli enne kella kaheksat, sest olime eelmisel õhtul varakult magama läinud. Peamine plaan oli minu sünnipäeva puhul Viini loomaaias aega veeta. Kuna Autrias on 1. november riigipüha, hoiatati meid ka hotelli vastuvõtus, et ilmselt on mitmed kohad kinni, aga loomaaed oli õnneks avatud ja sinna me ka oma sammud seadsime. Loomaaed oli hotellist kahe metroosõidu kaugusel.
Schönbrunni lossiaed
Mu ootused olid Viini Schönbrunni loomaaia suhtes võrdlemisi kõrged, sest tegu on maailma vanima loomaaiaga ja seal pidi olema loomi, keda ma pole mujal kui telekaekraanil näinud (nt pandad ja kaelkirjakud). Ja mu ootused ei petnud mind! Mulle meeldis väga see, et loomaaed asus Schönbrunni lossi aia ühes osas ja seal oli rohkelt rohelust.
Flamingod
Loomaaia keskmes paiknes ühe kuulsama Austria arhitekti Otto Wagneri paviljon, kus nüüd tegutseb restoran, ja selle ümber olid kaelkirjakupark, krokodillimaja, pandade kodu jne. Eemal, mäe küljel oli mõnus jalgtee, mida mööda sai metsas jalutada ja seal elutsevaid loomi-linde vaadata (nad olid aiaga eraldatud muidugi). Naljakal kombel oli seal kõige põnevamaks elukaks must orav, kes meid väga julgelt uudistas.
Orav lippab üle tee
Mäelt alla oli meil valida jalgtee ja puude otsa ehitatud ripptee vahel ja loomulikult valisime ripptee. Juuresolev tutvustav tekst ütles, et ripptee rajamiseks oli vaja maha võtta vaid üks puu! Pärast külastasime veel jääkarumaja ja vaatasime pingviine, kelle juurde sattusime täpselt söötmise ajaks ja see valmistas muidugi kõigile külastajatele rohkelt rõõmu.
Rippteel
Martti ja vaade Viinile
Väga meeldejääv oli ka krokodillimaja, kus ühtegi krokodilli ei olnud, aga see-eest igasuguseid põnevaid kalu, meduuse ja sisalikke. Isegi merihobud. :) Ja loomulikult nägime kaelkirjakuid, koaalasid (kes olid oodatust pisemad) ja pandasid, kelle tabasime ka täpselt söögi ajal - pandakaru istus ja võitles bambusega.
Peale loomaaias käiku jalutasime Schönbrunni lossiaias ringi, mis oli hiiglaslik. Mõtlesime seal samas kohvikus süüa, aga see oli muidugi üsna kallis, seega leidsime paar tänavat eemal restorani Wienerv Grill Haus, kus mina tellisin lõhe grillitud köögiviljadega ja Martti võttis seakoodi. Mõlemad road olid imemaitsvad (ma olen muidugi veendunud, et minu oma oli parem :D).
Schönbrunni loss
Minu lõheroog
Martti seakoot
Pärast jalutasime Lindti šokolaadipoodi, et natuke kohalikke maiuseid osta. Ja siis sõitsime metrooga kuhugi lampi kohta, kus Martti oli ette uurinud, et asub üks tassikoogipood/kohvik. Ostsime sealt neli tassikooki, mis täitsid mu sünnipäevakoogi aset, ja sõitsime trammi ja metrooga "koju". Päeva parim osa oli kuum dušš, pärast mida sõime ostetud muffinite ja tegime väikse kaardimängu.
Millalgi oktoobri alguses mõtlesime täiesti huupi, et võiks väikesele reisile minna. Kuna Marttil pidi novembri esimene nädal puhkus olema, siis sättisimegi kuupäevad sinnakanti ja sihtkohaks sai valitud Viin, Austria.
Kuna lend väljus meil Riiast kl 9.30, pidime õige varakult Tartust sõitma hakkama. Proovisime küll võimalikult kaua magada, et jaksaks pärast üleval olla, aga see ei tulnud meil väga hästi välja. :D Sõit läks rahulikult ja saime ilusti Riia lennujaama parklasse auto ära pandud. Lennujaamas kontrolliti muidugi kohe vaktsineerimistõendit ja turvakontrollist saime probleemideta läbi.
Kusjuures naljakas lugu juhtus meil kellaaegadega, sest Austria on Eestist ühe tunni võrra ees (millega olime arvestanud), aga millega me ei olnud arvestanud, oli kella keeramine, mis lisas meile Riias ühe ekstra tunni mittemillegitegemist. Oih! :D
Mägine Austria lennukiaknast
Viini lennujaamast saime rongiga võrdlemisi kesklinna, kust oli umbes 10-15 minutit hotellini kõmpida. Õnneks ei pidanud me kl 15 algavat check-in'i ära ootama, vaid saime kohe oma kompsud hotellituppa viia, natuke jalga puhata ja siis linna peale seiklema minna. Planeeritud reisikava oli meil üsna tihe ja ma tahtsin püüda kõik planeeritu ka ära teha-näha.
Jalutasime lähimasse metroojaama (Nestroyplatz, millest sai kiirelt eestikeelne väljend "hävitusväljak"), kust ostsime ka kohe mitmepäevase ühistranspordipileti, et saaksime vabalt igal pool ringi sõita. Esiteks tahtsin kindlasti ära näha Viini kuulsa ooperimaja, mis oli tõesti suur ja ilus.
Viini ooperimaja
Viini ooperimaja sambad
Ooperimajast Liblikamaja poole jalutades üritas tänaval üks müügimees meile õhtusele filharmooniakontserdile pileteid maha ärida, aga me ikka ei võtnud väga vedu. Iseenesest oleks isegi lahe olnud, aga mulle piisas juba pooletunnisest keelpillikontserdist, mille publikuks me Liblikamaja juures kogemata sattusime - seal oli neli muusikut, kes esitasid nii kuulsamaid klassikalisi palu kui ka tänapäevamuusikat klassikalises võtmes. Me ei raatsinud sealt enne edasi kõndidagi, kui olime kõik ära kuulanud.
Tänavamuusikud Liblikamaja kõrval
Liblikamajas oli hästi äge - see oli nagu väike džungel, kus igal pool lendavad ja chillivad liblikad. Ainult piletiraha oli võibolla pisut liiga palju selle väikese ringkäigu eest küsitud. Oleks see kasvuhoone suurem olnud ja seal rohkem eri liblikaliike leidunud, oleks veelgi ägedam olnud, aga kahetsema küll midagi ei pidanud. Mulle meeldib hullult igasugustes gift shopides ringi vaadata. Tihtipeale ma sealt midagi ei ostagi, aga millegipärast on nii tore kõike vaadata... Liblikamaja gift shop oli küll pisikene, aga seal olid nii ilusad asjad!
Liblikamajas
Nukkuvad liblikad reas
Liblikamaja ees
Pärast jalutasime veel kesklinnas ringi ja vaatasime üle St Stephani kiriku, mis on Viini kõige olulisem religioosne ehitis ning ka üks äratuntavamaid Viini sümboleid oma värvilise mosaiikkatusega. Muidugi külastasime suveniiripoodi ka, et endale külmkapimagnet osta. Tagasi hotelli jõudes olime Austriassetulekust ja päevasest ringikäimisest nii väsinud, et jäime võrdlemisi varakult juba magama. Sammegi oli kogunenud üle 18 000.
Laupäeval tegime ühe päevase sõidu Tallinna ja tagasi, sest oli tähtis päev - Mummi 80 aasta juubelisünnipäevapidu. Soovime kõik talle veel rohkelt rõõmu, õnne ja mõnusaid tegusid!
Pidu ise oli väga tore. Kohal olid Merje ja Malvi oma peredega ja mitmel olid kaaslasedki kaasas. Mõnda sugulast polnud juba palju aastaid näinud ja kõik olid nii meeletult palju kasvanud ja täitsa uskumatu ikka, et mul suguvõsas nii palju nii tublisid inimesi on! Hästi armas ja tore oli kõiki näha ja juttu puhuda.
Viimasel nädalavahetusel käisime regiolastega Ruhnu saarel oma sügispäevi pidamas. Peakorraldajaks oli Emma ja mina olin koos Kreete-Liisa ja Sigridiga korraldusmeeskonnas. Ettevalmistused olid kestnud päris pikalt ja olime planeerinud hulga erinevaid tegevusi ning meil jäi üle vaid loota, et kõigile meeldib ja sügispäevadega jäädakse rahule.
Praamil, teel Ruhnu
Reis sai alguse reedel lõuna paiku. Bussisõit Pärnusse võttis umbkaudu kaks tundi, seal tegime kiire poepeatuse soovijaile ja sealt edasi sõitsime umbes kolm tundi Ruhnu. Meri oli peaaegu peegelsile ja sõit oli väga ilus. Sadamast saime oma kompsudega Buldersi tallu autokastis sõites ning kohale jõudes juhatati meile kätte ööbimiskohad. Mina, Elise, Kreete-Liisa ja Sigrid kolisime sisse seamajja, kus oli nari ja lai kahekohaline voodi.
Meie nunnu majake
Peagi saime juba õhtust süüa (kartul, suitsukala, hapukoorekaste, kook) ning suundusime viimase hetke üllatusena selgunud Jaan Tätte kontserdile, mis toimus ühe lähedalasuva talu õues. Lood olid toredad nagu ikka, aga õhustikus oli tunda pisut sellist kärsitust või meelepaha, sest laua ääres jorisesid mingid purjus tüübid ja kui Jaan ütles, et teeb viimase laulu, tikkusid "lavale" kõnet pidada soovivad purjakil vennikesed.
Pärast kontserti jagunesime tiimidesse (tiimid olid juba eelnevalt paika pandud) ja mina ning Sigrid viisime läbi planeeritud viktoriini. Üldiselt läks viktoriin hästi - osad küsimused meeldisid inimestele väga, teised võibolla mitte nii väga, aga eks kahekümnele inimesele 100% sobilikku viktoriini olegi veidi keeruline koostada. :) Üldiselt tundus, et jäädi rahule ja lõbus oli ka.
Öine selfi Tättet kuulamas
Teine päev oli kostüümipäev, mis tähendas, et iga meeskond pidi terve päev kandma enda tiimi stiilile vastavaid rõivaid (tiimid olid Meremehed, Piraadid, Näkid ja Vetikad). Mõned olid oma kostüümidega VÄGA vaeva näinud ja see oli hullult äge! Aga rõõmu tegi see, et igaüks oli vähemalt mingil määral oma tiimi stiili ja polnud kedagi, kes oleks käega löönud ja mõelnud, et ah, savi, ma ei viitsi.
Hommik algas päikesetervitusega, mille viis läbi Elise. Pärast hommikusööki tegi saare muuseumi juhataja meile väikese ekskursiooni muuseumis, Korsi talus ja kirikute juures ja sees ning jutustas Ruhnu ajaloost, inimestest, kommetest ja tänapäevaelust. Hästi huvitav oli ja igav küll kordagi ei hakanud.
Ruhnu muuseumis
Ruhnu kirikud (puust ehitati 1643/44, "uus" 1912)
Pärast lõunat toimus Emma ja Kreete-Liisa korraldatud matk koos kuue tiimiülesandega. Matk oli umbes 7 km pikk ning selle käigus tegime ringi peale saare kirdeosale. Rajale oli jaotatud kuus erinevat ülesannet, mille hulka kuulusid naela pakku löömine võimalikult väheste haamrilöökidega, 20 sarapuupähkli ühest taldrikust teise tõstmine söögipulkade abil, Rubiku kuubikul ühe külje kokku panemine (sel ülesandel esindasin meie tiimi mina!), sõnarägastikuülesanne, vineerist karu pihta märkilaskmine ja metsa alt värviliste kuulide otsimine.
Roomet lööb naela paku sisse
Karu pihta lasime märki
Lisaks kõigele muule leidsime ekskursiooni ja matka käigus mitu geopeituse aaret, nägime hüljest, külastasime tuletorni, mis kahjuks või õnneks on praegu renoveerimisel ja mina suutsin ära kaotada oma nutikella (ning pärast pikka otsimist selle Sigridi terava pilgu abil jälle üles leida). Tagasi jõudes olime kõik juba päris väsinud. Lasime inimestel õhtusöögini niisama puhata ja olla.
Karumärgi juures geopeituse aaret otsimas (foto: Püü Polma)
Ruhnu majakas
Pärast õhtusööki olime mina ja Kreete-Liisa ette valmistanud bingomängu - 5x5 ruudustikku olime paigutanud erinevaid fakte (nt "kardab ämblikke", "oskab vähemalt kolme keelt", "on saanud kiiruse ületamise eest trahvi" jne) ja igaüks pidi igasse ruutu kirja saama kellegi nime (sama nime võis kirjutada maksimaalselt 3 korda). Algul ei tundunud inimesed mängu üle kuigi motiveeritud, aga väga ruttu saadi hoog sisse ja lõpuks saadi sellest ikka päris palju nalja. Mäng lõppes sellega, et võtsime suurde ringi ja esialgu lugesime ette kõik ruudustikus olnud faktid (kelle kohta kehtis, pidi ringi sisse astuma) ja seejärel ladusime suvaliselt veel igasuguseid fakte ette. Mäng lõppes, kui pimeduses polnud enam võimalik aru saada, kes on kes. :)
Kits otsustas läbi kohupiimakoogi joosta :D (foto: Leida Lepik)
Pühapäeval sooritasime taaskord hommikusi päikesetervitusharjutusi ja seejärel toimusid rahulikumad seltskonnategevused - mölkky, petanque jmt. Inimesed said iseseisvalt ratastega saart avastada ja ka koolimaja külastada. Pärastlõunal tegime kiire kokkuvõtte, lugesime ette tiimide võidupunktid (sest eri tegevuste eest said tiimid punkte koguda) ja andsime kätte auhinnad. Sealhulgas ka individuaalse kostüümiauhinna, mille võitis üks Piraatidest, kes oli saarele tulnud ikka täiskomplektis, kust ei puudunud õlal istuv lind, kes kerele vajutades ka päriselt laulis. Tema sai kindakorvist valida endale meeldiva paari Ruhnu kindaid, mis olid Emma vanaema kootud.
Tagasisõit
Kojusõit oli pisut rahutumal merel, aga ei midagi jubedat. Sildumine võttis aega, sest kapten oli... pisut ebaadekvaatses seisundis ja prõmmis laevaga mitu korda vastu kaid, aga kõik jäid terveks. Koju jõudsin kella 23 paiku. Sügispäevad olid üliägedad ja kuigi väsitavad, siis meelde jäid vaid positiivsed elamused ja supervahvad kolm päeva suurepärase seltskonnaga!
