Viin #4 - Donauturm, veel Apfelstrudelit ja koju!

Kuna check-out oli meie hotellis mõnusalt hiline (kl 12), otsustasime nautida hilisemat äratust. Ikkagi puhkus ju! Kui olime oma asjad kokku pannud ja kotid pärast check-outi hotelli kotihoidu andnud, võtsime suuna Donauturmile. See on kõrge teletornilaadne ehitis, mis asub Doonaust teisel pool, kus me polnudki veel käinud.

Hotelli hommikusöök

Sinnasõit võttis natuke rohkem aega, aga pärast metroosõitu saime jalutada läbi imeilusa pargi, kus puud olid kauneis sügisrõivais. Ilmselgelt oli Viinis soojem kui Tartus (väheke lõunapoolsem koht kah see Viin :D). Torni pileti olime ostnud juba loomaaiapiletiga korraga (seal müüdi selliseid combosid, et oleks odavam), seega saime kohe lifti suunduda.

Mulle tegi nalja see, et lifti operate'is töötaja, kes küsis, kuhu sõita soovid (kas kohvikusse, restorani või vaateplatvormile) ja siis vajutas sinu eest nuppu. Lifti lagi oli läbipaistev ja sai terve sõidu vältel valgustatud liftišahti vaadata. Meie sõitsime esmalt vaateplatvormile. Sealt avanes meile imekaunis vaade tervele Viinile ja seda ümbritsevatele mägedele. Ainult tuul oli hästi tugev, seega on enamikel piltidel mu juuksed täiesti oma elu elamas.

Pärast otsustasime veel kohvikukorrusele sõita ja kui me juba seal olime, tuli tuju, et naudime siis juba täie piletiraha eest ja (veel raha kulutades) sööme seal samas ka lõunat. Wienerschnitzel, muidugi. Seekordne oli loomulikult samuti ülimaitsev, lihtsalt mitte nii massiivne kui too esimese õhtu oma. Huvitav oli ka see, et kohvikukorrus tiirles hästi aeglaselt, nii et lauas istujad said ikka kogu aeg tervet Viini vaadata. Ainult mul oli pool ülejäänud päeva natuke paha olla sellest tiirlemisest...

Pärast Donauturmi käisime veel Sigmund Freudi muuseumis. See oli ka täitsa huvitav ja põnev oli lugeda Freudi elust ja käia neis ruumides, kus ta Viinis elas ja töötas. Ja kuigi olime mõelnud minna veel loodusmuuseumisse, siis otsustasime tihedagraafikulise linnareisi väsimuse tõttu lõpetada oma Viiniretk Café Landtmannis, et veelkord seda imelist Apfelstrudelit mekkida.

Seejärel sõitsime trammiga hotelli, võtsime oma kotid ja kõndisime suurde metroojaama, kust pidi minema metroorong S7, millega lennujaama saime. Algul olime natuke segaduses, kust nimetatud rong täpselt läheb (sest perroone oli seal mitmeid), aga õnneks jõudsime ikka õigeaegselt lennujaama. Kusjuures kõige kummalisem oli meie kodutee puhul see, et MITTE KUSKIL ei küsitud meilt isikuttõendavat dokumenti - ei Viini lennujaamas ega Riia lennujaamas, kus maandusime. 

Aa, Viini lennujaamas juhtus naljakas lugu ka - nimelt meid lasti juba viimasest piletikontrollist läbi (see, mis täpselt enne lennukile minekut on ja seal ei kontrollitud ka dokumente, muideks) ja passisime seal mingis koridoris pikemat aega, kui tuli mingi töötaja, kes ütles, et nad ei saa meid lennukisse lasta, sest terve flight crew, kaasa arvatud piloot, on kadunud ja neil pole aimugi, kus nad on. Meid suunati tagasi ootesaali ja passisime seal vist kuskil 1,5 h. Vahepeal saime teada, et meie lennu meeskond ei ole isegi mitte Viinis ja nende jõudmiseni läks ikka omajagu aega. Riias maandusime lõpuks kell 1.30 ja koju jõudsime kella 6 hommikul.

Kokkuvõtteks oli megaäge reis! Covidi tõttu oli see maskitamine ja eeskirjade järgmine küll pisut tüütum, aga tegelikult ei jäänud meil mitte midagi pandeemia tõttu tegemata. Seda muidugi suuresti tänu sellele, et oleme vaktsineeritud. Aga Viin on üks ilus linn. Pisut prügisem kui Tartu, aga muidu ilus. :)