Reede õhtul sõitsime juba Tallinna, et laupäevahommikul aegsasti oma tegemisteks valmis olla. Laupäev algas sellega, et ärkasime liiga hilja ja pidime suure jooksuga end valmis seadma, et linnas Mariaga, kes suveks Šotimaalt Eestisse tuli, kokku saada. Jõle veider oli Tallinnas olla jälle - me ei satu sinna kuigi tihti. Ja veel veidram oli seal jalgsi (ühistranspordiga) liikuda. Eks me ole vist automugavusega nii ära harjunud. Tallinnas võttis bussisõit ka nii palju aega! Tartus jõuaks selle Mustamäe-kesklinn ajaga vist küll teise linna otsa välja sõita.
Igatahes saime Solarises kokku ja tegime Vapianos hommikusöögi. Mina otsustasin puhtalt võrdluseks võtta pasta bolognese. Pean ausalt ütlema, et mulle maitseb sama roog omas kodus tehtuna rohkem. Aga sellel polnud kah viga. Martti sõi lasagnet, mille kohta ütles samuti, et minu tehtud on tsipa parem. Oh well. Ma suutsin tema lasagnevormiga veel sõrmeotsa ära põletada...
Edasi liikusime Apollosse, kuna me kõik kolm armastame raamatupoodides käia. Ja mis seal parata, me ei suutnud sealt ka tühjade kätega lahkuda. Ma valisin endale raamatu "The Light Between Oceans", millest on ka film tehtud. Ma pole seda filmi veel näinud (see on vist päris populaarne?), tahan enne raamatu läbi lugeda. Ja minu meelest on raamatud asi, mida võib alati endale juurde osta. Ma olen ju selline, kellele meeldib enamusi raamatuid korduvalt lugeda, et lugu meelde tuletada või uuesti oma lemmikseiku läbi elada.
Jep, me olemegi veidrad
Pärast paari tundi Martti juures chillimist saime kolmekesi Rainiga Magistrali keskuses kokku, et Martti ja Raini vanaisale 75ndaks juubeliks kingitus leida ja siis viskasime Maria Ülemiste keskusesse ära ning suundusime ise Lagedile. Kohale jõudes selgus, et catering'il läheb veel veidi aega, kuna nende autol oli kumm tühjaks lastud. Viimaks see tüüp ikka jõudis ja vabandas ette-taha, aga ta oli tore, nii et andsime andeks :) Toit ise oli täitsa hää ja pärast mõningast lauas passimist liikusime Martti ja Rainiga üles korrusele.
Otsustasime Marttiga siiski ka mu lennu kokkutulekult läbi käia, kuna mina väga tahtsin ja Regina, kellega ühendust võtsime, oli ka huvitatud. Kella 21 paiku võtsime tema ja ta sugulase peale ja sõitsimegi poolteist tundi kuhugi mudaauku Raplast edasi. Kui viimane teelõik välja arvestada, siis oli väga tore ja tegelikult oli nii vahva kõiki näha ja kuulda, kuhu elu endisi lennukaaslasi viinud on. Rääkisime palju juttu, tegime suurt lõket ja lihtsalt tundsime end hästi. Öösel hakkasime tagasi sõitma, kuna Reginal ja ta sugulasel oli järgmisel hommikul vaja tegudele asuda. Õnneks mudaauku kinni ei jäänud ja jõudsime elusalt tagasi.
Osa kokkutulekul viibinuist
Pühapäeval käisime veel Lagedilt läbi, kus saime auto seebi ja survepesuriga puhtaks pesta. See oli seal mudarajal sõitmisest ikka nii hull, et auto ei paistnud sopakihi alt peaaegu väljagi. Tegime mõnusa suure pesu ja pärast nautisime sünnipäevapeost alles jäänud toiduga lõunat värskes õhus.