Kuna meil Marttiga sai sel aastal kahepeale kokku 60 aastat vanust täis, siis olime juba vähemalt aasta varem mõelnud, et miks mitte teha selleks puhuks üks mõnus aiapidu sõpradele - lihtsalt niisama. Aiapidu ikkagi ei tulnud, aga selle asemel täitsime ühe minu pisikese unistuse - korraldada heategevuslik spordiüritus. Mitte midagi suurt, aga sellegipoolest tähenduslik. Lõime Facebooki ürituse kambale toredatele sõpradele, kus küsisime oma suure ümmarguse 60 auks kõigilt neile endile sobivas summas annetust ning lubasime iga annetatud euro eest kahepeale sama palju kilomeetreid rattaga läbida. Üritus jäi avatuks kaheks nädalaks. Kogutud raha lubasime annetada Kitten Help MTÜle, kes tegelevad vastsündinud ja/või ema kaotanud kassipoegade päästmisega.
Kahe nädala peale kogusime kokku 155 € ja ratastega käisime väljas kolmel korral, mil kogusime sõidukilomeetreid kokku 155,2. Väga tore oli. Viimane sõit sai kõige pikem - 43,5 km, sest ühtlasi oli tegu Garmini 40 km rattasõidu badge'i nädalavahetusega, seega mõtlesime, et miks mitte ühendada kasulik kasulikuga ja ka see badge endale teenida.
Tähistame väljakutse lõppu jäätisega
Kui üritus oli läbi saanud, kirjutasin Kitten Helpile meie väikesest ettevõtmisest ja kuna meil oli soov oma annetus füüsilisel kujul nendeni viia, siis küsisime, millest neil kõige enam puudus on. Leppisime kokku, et kuna olime niikuinii ka enda karvikutele Zooplusist toidutellimust tegemas, siis paneme samasse tellimusse ka kassipoegadele mõeldud ja eeskätt seedimisprobleeme (mida pisikestel päästetud kassipoegadel pidavat tihti esinema) toetavaid toitusid ja probiootikume. Selleks, et seda kraami kiisupoegadele veidi rohkem saaks, panime sõprade annetustele natuke omalt poolt veel lisaks.
Annetused Kitten Helpile (aitäh foto eest, Jeran!)
Ma olen juba paar aastat jälginud sellist üritust nagu World Jigsaw Puzzle Championship ehk pusle kiirkokkupanemise maailmameistrivõistlused. See võistlus toimub igal aastal Valladolidis, Hispaanias, ja toob kokku sadu pusletajaid, kes siis individuaal-, paaris- ja tiimivõistlustes end proovile panevad. See on ala, mis viimaste aastatega on väga palju populaarsust kogunud ja ma olin end kodus ka veidi proovile pannud. Võrdluseks võin tuua, et maailmarekord 500-tükilise pusle kokkupanemises on kuhugi poole tunni kanti ja minu parimaks ajaks siiani midagi 1h 20min kanti, seega arenguruumi nagu on veel.
Igatahes olin ma väga õnnelik, et Brain Games lõpuks ometi korraldas Eestis meie oma puslevõistluse! Loomulikult regasime Marttiga end mõlemad ära ja sõitsime ühel sügisesel laupäeval Tallinna, et vaadata, kui kiired meie näpud on. Martti teadis juba ette, et temast absoluutselt mingit konkurenti teistele pole ja seadis endale eesmärgiks ajapiiranguks seatud 2h jooksul vähemalt pusle serv kokku saada. Etteruttavalt võin öelda, et see tal ka õnnestus. Mina lootsin koduste harjutamiste pealt, et kahe tunniga 500-tükilise pusle ikka kokku saan ja jõuan finaali (kuhu pidid saama kõik, kes kahe tunniga etteantud pusle kokku panevad). Kahjuks jäi mul nii 10-15 minutit siiski puudu, sest võistluseks anti meile päris keeruline (kuigi väga ilus) pusle. Aga vahva kogemus sellegipoolest ja kui võistlust uuesti korraldatakse, siis kindlasti lähme veel.
Martti on olnud megatubli ja jõudnud nii kaugele, et oli aeg see magistrikraad kätte saada ja koolikott (vähemalt mõneks ajaks) nurka visata. Magistritöö kirjutamine oli loomulikult omaette ettevõtmine. Eks ma püüdsin teda sellega igati aidata (tööd mitmekordselt üle lugedes, õigekirja parandades ja lauseehitust toimetades ja kasvõi lihtsalt kirjutamismaratonidele kohvi tuues). Suurt abi sai ta ilmselt moraalses mõttes ka Eliselt, kellega nad seda kadalippu koos läbisid (küll eri erialadel). Aga lõpuks sai kirjutatud magistritöö teemal "Automaatkontrollide arendus õppetöö tagasisidestamiseks aines Andmebaasid" ja kaitstud edukalt kõige kõrgemale hindele!
Käisime eile Otepääl Trad.Attack!i uue albumi "Bring It On" esitluskontserdil. Neil oli vahva idee anda üks kontsert igas Eesti maakonnas ja meie valisime Valgamaa ja Otepää. Kontsert oli super ja jäime väga rahule. Uuel albumil on rohkelt lugusid, mis meile meeldivad ja pärast kontserti jõudsin asjaosalistega ühele pildile ka :)
Enam-vähem kohe, kui Trad.Attack! kunagi talvel? eelmisel sügisel? kuulutas, et sel suvel tuleb neil Eestis vaid üks (väga epic) kontsert, ostsime Marttiga piletid ära. Ja ausalt ka, see oli väga epic. Sõitsime bussiga linna ja jalutasime kesklinnast Tartu lauluväljakule. Piletikontroll läks väga sujuvalt. Pisut jalutasime kontserdialal ringi, aga üsna ruttu leidsime endale istekohad ja kuulasime natuke soojendusbände, mis olid okeid, aga mitte otseselt minu maitse.
Teel lauluväljakule
Peagi saabusid ka Samuel-Laura ja kunagi jõudsid ka Claudia ja Kerly. Käisime veel Claudiaga pilti tegemas fotoseina ees, mis juhuslikult oli ka Tradi viimase albumi kujunduse osa.
Fotoseinaga
Enne, kui Trad jõudis lavale tulla, kolisime omadega juba lava ette (mina, Martti, Claudia ja Kerly), et ikka head kohad saada. Ja kontsert oli muidugi ülikõva! Raudselt üks selle suve paremaid õhtuid. Kõige ilusam oli siis, kui oli "Tehke ruumi" vahemäng ja ilutulestik ja siis tuli tõesti pisar silmanurka. Tantsida ja mõllu panna sai ikka kõvasti ja lõpuks olime ikka jube väsinud... Seejärel jalutuskäik Claudia juurde, kes oli lahkesti olnud nõus meid pärast kontserti koju viima, sest auto oli meil ju remondis. Mulle jäid kogu õhtust küll ainult head ja soojad mälestused!
Me pole kunagi kuigi suured rallifännid olnud, aga kui isa ja Kaja pakkusid, et võiksime nende Lõuna-Eesti spordipessa Rally Estoniat vaatama minna, siis mõtlesime, et miks ka mitte. Täpselt nende maja ees pidi olema ühe kiiruskatse finiš.
Oma autoga maja juurde sõita ei saanudki, sest teeots oli juba kinni pandud, nii et viimase kilomeetrikese tulime jala. Kohal oli veel teisigi ja enne ralli algust jõudsime grillida ja süüa ja niisama jutustada. Korraks käis läbi ka jalgrattaseltskonnaga Kersti Kaljulaid, kellele jagasime hapukurki ja rääkisime mõne sõna juttu. Naljakas, kui väike on Eesti ja kui lähedased on siin tegelikult eri asjadega tegelevad inimesed.
Ralli ise oli väga äge! Enne finišijoont oli korralik kurv ja väike küngas, seega saime vaadata, kuidas autod enam-vähem lendasid üle finišijoone ja seejärel kiirelt pidurdama kukkusid. Ka Ott Tänaku finišeerumise nägime ära. Meile oli euroalustest mõnus platvorm ehitatud, kust otsast oli väga tore rallit vaadata.
Elise ja Roomet käisid meil juba talvel külas ja kutsusid meid suveks enda rahvatantsuansambli suurele esinemisele, millega me muidugi kohe nõus olime. Elise hoiatas meid, et võtku me kindlasti endale istumisalused kaasa, kuna esinemine toimub Luke mõisas värskes õhus.
Kontsert-etendus oli väga pikk ja põhjalikult ette valmistatud. Vaheklipid olid kohati täitsa lõbusad ja tantsud väga kenad. Kogu üritusel oli kolm osa, millest kaks toimusid ühel alal ja viimasek jaoks liikusime läbi hämarduva metsa teise lava juurde. Tee oli tõrvikutega kaunistatud ja üldse oli selline natuke müstiline tunne. Ka kontserdi viimane osa oli hoopis teistsugune ja kõik oli väga põnevalt läbi mõeldud.
Kõige lemmikumad tantsud, mida esitati, olid mu jaoks Lilled juustes, Laanetants, Õlletegu, Simmanilugu, Seppade tants, Pulgatants ja Paistuse sõnad (ehk nn Kollitants).
Sellised toredad sündmused sattusid ühele päevale ja otsustasime hommikusöögiks Elvasse sõita, seejärel Tartus Hansalaadal ringi vaadata ja seejärel Samueli ja Lauraga Elvas kokku saada. Hommikul sõime ühes nunnus kohvikus pannkooke, mis olid väga maitsvad. Tartus Hansalaadal oli ka väga tore - mulle hirmsasti meeldis igasugu laatadel käia! Ma ei lähe sinna enamasti üldse mõttega igasugu kraami osta, mulle lihtsalt väga meeldib seal ringi vaadata, aga noh, muidugi me ostsime ka üht-teist.
Lõuna tegime taas Elvas - kõigepealt sõime sõdurisuppi ja seejärel käisime ühes kodukohvikus, kus pakuti väga maitsvat ulukilihaga hautist. Pärast jalutasime veel Elva vahel ringi, käisime järve ääres ja rääkisime igasugust juttu. :)
Millalgi hüppas Facebookis ette selline üritus nagu pAHHAArty ehk täiskasvanute pidu AHHAA keskuses. Otsustasime Claudiaga minna, sest tänu covidile polnud pikalt midagi toredat teinud. Ostsime piletid juba tükk aega ette ja peole jõudes oli naljakas vaadata, kuidas turvamees AHHAA keskuse ukselt alaealisi tagasi või kahtlase ilmega inimesi dokumenti tooma saatis. Meie saime igatahes probleemideta uksest sisse ning käepaela ja tervitusjoogi.
AHHAA lae all; Claudia kardab veits kõrgust
Kuna peo ametliku ajakava järgi oli alles kogunemise aeg, siis hulkusime natuke niisama teaduskeskuses ringi. Tagumises saalis, kus näitus mingi aja tagant muutub, oli sporditeemaline näitus ja ma usun, et see oli paljude jaoks terve õhtu kõige lemmikum asi. Seal sai kossu visata, 360-kraadist lauatennist mängida (laua asemel oli suur seest õõnes toru), jalkat taguda, väikest lauaalust jalkat mängida, mingi crazy asjaga pöörelda, kahekesi võidu seina peal helendavaid nuppe taguda (mis võttis ikka sitaks läbi), härja seljas püsida proovida ja veel igasugu asju teha.
Minijalka läbipaistva laua all (kõige lõbusam asi ever!)
Peokavas oli mitu asja, mida väga ootasime ja üks neist oli auto lõhkumine. AHHAAsse oli toodud üks auto, mida siis kõik soovijad said kuvaldaga täiest jõust lõhkuda ja enda stressi ja viha ja kõike muud välja elada. Loomulikult sai seda teha maksimaalselt kahekesi ja ees pidi olema mask, et mingeid kilde silma ei lendaks, aga see oli täiega lõbus! Peo lõpuks oli alguses viisakast autost alles täielik romu.
Auto lõhkumine
Teiseks tegevuseks, mida ootasime, oli shottide töötuba. See toimus ruumis, kus oli üles pandud UV-lambid ja kõikide jookide koostisosad helendasid. Laual oli kolm erinevat retsepti, mida siis pipetiga katseklaasi teha sai, aga võis muidugi ka enda möginat kokku segada. Tõeliselt teaduslik lähenemine alkoholile. :D
Shottide töötuba
Veel soovisime kindlasti käia AHHAA katusel, kus oli üles pandud teleskoop ja sai niisama taevajuttu puhuda. Kahjuks oli taevas poolpilves, sest ma olin juba lootnud, et saan Claudiale tähtkujusid näidata ja õpetada, aga teleskoobiga sai Kuud vaadata ja see oli ka äge. Claudia jaoks oli esimene kord midagi teleskoobiga uurida ja ta oli sellest väga elevil.
Õhtut sisustas ka ansambel Singer Vinger, kelle vanade lugude järgi suurem osa seltskonnast suure rõõmuga tantsis. Hardi Volmer tundus küll vahepeal natuke laksu all, sest ta rääkis ikka naljakat juttu, millest vahepeal väga aru ei saanud, ja see ajas meid Claudiaga väga naerma. Muidugi olime selleks ajaks tarbinud juba ka teatud koguse Väikse Kuuba mojitosid...
Singer Vinger laval
Muidugi käisime ka moonutuspeeglite ees enda üle irvitamas, peegellabürindis kõndimas, veemaailmas mängimas ja kõiksugu muid asju tegemas, mida keskusel pakkuda oli. Pidu lõppes peale keskööd ja oli üks lahedamaid, kus olen käinud lihtsalt sellepärast, et tegu polnud ainult täisjoonud inimestega suvalise klubimuusika järgi tantsimisega, vaid seal oli palju toredaid tegevusi ja reaalselt peo lõpuni välja oli huvitav ja lõbus.
Ma ei teagi, miks, aga me Marttiga ei ole eriti suured nö suvadel üritustel käijad. Aga see Sibulatee kalapuhvetite päev sattus mulle lihtsalt Facebookis ette ja mõtlesime, et miks mitte käia ja teha üks tore päev. Eelnevalt uurisin välja kõik, mida mingid puhvetid pakkusid, ja tegin plaani. Kokku oli neid 15 ja lõppude lõpuks me poleks ju elu sees jaksanud igal pool midagi süüa! Valisime välja 4.
Esimeseks peatuspaigaks sai Peipsi Caravani puhvet, kus olime planeerinud võibolla et kõige rohkem süüa. Võtsime maitsmiseks ühe suitsukalasalati, kaks ahjukohapraadi, ühe sibula- ja ühe kalapiruka ning kaks erinevat koogilõiku (kõrvitsa-toorjuustu ja toortatrarulli). Ja ausalt ka, see esimene puhvet jättis juba sellise elamuse, et minu poolest me oleks võinud terve ülejäänud päeva seal seda suitsukalasalatit õgida. See oli lihtsalt niiiiiii hea! Muidugi ahjukoha ja koogid olid ka ülimaitsvad. Sibulapirukas oli... Sibulapirukas. :D Kalapirukas maitses minu jaoks täpselt nagu tavaline liha-riisipirukas. Martti ikka tundis seal kalamaitset ka kuskil.
Teiseks sõitsime Kokora perenaiste puhvetisse, kus olime plaaninud proovida sibulajäätist. Lisaks haarasid meie pilgu veel järjekordsed kaks koogilõigukest. No seal sai küll nalja. Istusime oma ampsudega õue ja maitsesime siis seda sibulajäätist. Algul oli jäätis nagu jäätis ikka, aga siis lõi nii tugeva sibulamaitse suhu, et jube. Meile ei maitsenud. Ma püüdsin sellest väikesest jäätisepallist poole sisse kühveldada, et vähe viisakamat muljet jätta, aga Martti ei suutnud peale kahe ampsu seda enam vaadata ka. Siis tulid laua teise otsa juurde 3-4 naisterahvast sibulajäätisega ja proovisid. Kiitsid täitsa, et nii huvitav ja päris hea jne, mille peale üks neist ütles, et "Ah, sa söödki imelikke asju!". Igatahes nüüd on see veidrus proovitud ja rohkem ei taha, aitäh!
Vasakul sibulajäätis
Veel käisime Puhvet Pool 7-s, kus maitsesime juustusuppi kohaga, kalakotlette ja imeimehead porgandipirukat. Kotletid olid head, aga ei midagi väga erilist. Juustu-kohasupp oli aga küll väga maitsev! Sealne seltskond oli väga lõbus, aias mängis muusika ja vene keelt kõnelevad tädikesed püüdsid meid meelitada ikka igat söödavat asja ostma.
Kõige lõpuks käisime läbi veel Prääniku tarekesest, sest seal oli lubatud kõige paremaid kodutehtud pirukaid. Neid ostsime endale mõned koju kaasa, et õhtupoole maiustada. Sealt ostetud õuna-kaneelirullid olid ikka nii rikkalikud ja maitsvad, et kahju oli, et kummalegi vaid ühe võtsime...
Katku tõttu on Valge Reps vahepeal ära jäänud, aga nüüd otsustas selle aasta magistri esimene kursus, et vahet pole, teeme nüüd kevadel ta ikkagi ära (muidu toimub see alati detsembri alguses). Ma kaalusin tükk aega, kas minna või mitte, aga lõpuks otsustasin, et kuna Elise ja Kristeli kursus korraldab ja nad ise ka nagunii seal, siis lähen ikka.
Pidu oli täitsa vahva. Toimus mingi korbi ruumides, kus ma polnudki veel sattunud (varem on Valge Reps toimunud Sakalas või ERMis). Seltskond oli hea, mis siis, et ma ei teadnud reaalselt mitte ühtegi rebast ja ka teiselt kursuselt vaid mõnda üksikut nägu. Osalesime traditsioonilisel viktoriinil, mille võitsime, aga meie meeskonna nimi oli Kindel Võit, nii et mida me ikka ootasime. :D Auhinnaks natuke nodi ja suur Regio Eesti kaart. Tänks, Regio. Veinitasime ja jutustasime Kristeliga üsna ööni ja seejärel tuli Martti mulle järgi.
Kohe, kui sügisel Termika sünnipäevakontserdi pileteid müügis nägin, ostsime endale kaks pääset, et osa saada sellest Eesti suurimast rokkshowst, mida meile lubati. Mina olen Termika fänn olnud vist juba lasteaiast saati, kui emme kodus ikka nende lugusid kuulas. Mäletan hästi neid 1997. ja 2001. aasta albumite kaasi ("Kuld" ja "Risk"). Ja 2007. a albumi "20" sain minu mäletamist mööda CD kujul 12. sünnipäevaks. Lapsepõlvelemmik on "Ütle miks", mis mulle siiani väga meeldib, aga lemmikute hulka on lisandunud "Torm", "Ainult sina võid mu maailma muuta", "Ingli puudutus" ja "Loomade farm".
Kontsert-show oli ülivinge! Saku Suurhallis saime kokku ka Merli, Rauno, Hendriku ja ühe nende sõbraga, kellega oli ülitore tervet õhtut nautida. Kontsert kestis üle 3h ja lõpuks olime ikka väga väsinud, sest loomulikult olime me terve aja pigem lava ees. Kontserdil olid ka mõned külalisesinejad (Jaagup Kreemi tütar, Ott Lepland, Hendrik Sal-Saller ja veel üks-kaks muusikut, keda ma varem ei teadnud).
Naljakas oli see lugu ka, mis suurhalli ees parklas toimus - me jõudsime pigem varakult, et kindlasti parkimiskoht saada, aga autod olid seal parkinud nii segamini, et reaalselt me ei saanud isegi aru, kus mingi rida peaks olema, seega me parkimise lihtsalt kuhugi teiste juurde.
Kui uus kodu soetatud, tuleb teha ju ka soolaleivapidu(sid). Muidugi tikkusid erinevad inimesed meile juba külla, et näha, kuidas me nüüd elame ja missugune on meie uus kodu, seega otsustasime peod teha võrdlemisi varakult. Mis siis, et meil veel näiteks diivanit polnud. Kõik ju saavad aru, et see sisseelamine ja sisseseadmine võtab natuke aega. Isegi kui mõni kast veel kuhugi seisma jääb, on okei.
Planeerisimegi kolm pidu - kaks erinevate perekomplektidega ja ühe sõpradega, kolmel laupäeval järjest (4., 11. ja 18. detsembril). Esimesel peol käisid isa-Kaja, Liina-Rivo, Mumm ja Martti vanaema-vanaisa. Teisel sõbrad (Rain-Maili, Claudia-Al, Samuel-Laura, Margus) ja Rain-Maili said endale au olla esimesed külalisööbijad meie uues kodus. Kolmandal peol käis Siilitare rahvas + emme ja Ramses.
Pakkusime kõigile omatehtud kartulisalatit ja lisaks erinevaid variatsioone muudest asjadest (väikeseid verivorste, kringlit, kooki vms). Ja loomulikult tegime lõputult tuure kodu peal, mis kõigile väga meeldis. Väga vahvad ja lõbusad kolm laupäeva olid. Aga päris väsitavad ka. Ütleme nii, et detsembrikuu on väga pidune sel aastal, aga see-eest saab uuel aastal puhata. Võibolla?
Pilte tegin kahetsusväärselt vähe, seega paar üksikut siin on.
Ühel lumisel õhtul kogunesime regiolastega Lodjakotta, et küpsetada ja kaunistada piparkooke, juua glögi, kuulata jõulumuusikat ja üleüldse olla mõnusalt. Kuna oodatud olid ka töötajate lapsed, olid osad regiolased (sh mina) osa piparkooke juba ette küpsetanud, et lapsed saaksid kohe kaunistama hakata. Ja oi, neid piparkooke tuli palju! Ja kogu õhtu oli väga toredasti meeleolukas :)
Viimasel nädalavahetusel käisime regiolastega Ruhnu saarel oma sügispäevi pidamas. Peakorraldajaks oli Emma ja mina olin koos Kreete-Liisa ja Sigridiga korraldusmeeskonnas. Ettevalmistused olid kestnud päris pikalt ja olime planeerinud hulga erinevaid tegevusi ning meil jäi üle vaid loota, et kõigile meeldib ja sügispäevadega jäädakse rahule.
Praamil, teel Ruhnu
Reis sai alguse reedel lõuna paiku. Bussisõit Pärnusse võttis umbkaudu kaks tundi, seal tegime kiire poepeatuse soovijaile ja sealt edasi sõitsime umbes kolm tundi Ruhnu. Meri oli peaaegu peegelsile ja sõit oli väga ilus. Sadamast saime oma kompsudega Buldersi tallu autokastis sõites ning kohale jõudes juhatati meile kätte ööbimiskohad. Mina, Elise, Kreete-Liisa ja Sigrid kolisime sisse seamajja, kus oli nari ja lai kahekohaline voodi.
Meie nunnu majake
Peagi saime juba õhtust süüa (kartul, suitsukala, hapukoorekaste, kook) ning suundusime viimase hetke üllatusena selgunud Jaan Tätte kontserdile, mis toimus ühe lähedalasuva talu õues. Lood olid toredad nagu ikka, aga õhustikus oli tunda pisut sellist kärsitust või meelepaha, sest laua ääres jorisesid mingid purjus tüübid ja kui Jaan ütles, et teeb viimase laulu, tikkusid "lavale" kõnet pidada soovivad purjakil vennikesed.
Pärast kontserti jagunesime tiimidesse (tiimid olid juba eelnevalt paika pandud) ja mina ning Sigrid viisime läbi planeeritud viktoriini. Üldiselt läks viktoriin hästi - osad küsimused meeldisid inimestele väga, teised võibolla mitte nii väga, aga eks kahekümnele inimesele 100% sobilikku viktoriini olegi veidi keeruline koostada. :) Üldiselt tundus, et jäädi rahule ja lõbus oli ka.
Öine selfi Tättet kuulamas
Teine päev oli kostüümipäev, mis tähendas, et iga meeskond pidi terve päev kandma enda tiimi stiilile vastavaid rõivaid (tiimid olid Meremehed, Piraadid, Näkid ja Vetikad). Mõned olid oma kostüümidega VÄGA vaeva näinud ja see oli hullult äge! Aga rõõmu tegi see, et igaüks oli vähemalt mingil määral oma tiimi stiili ja polnud kedagi, kes oleks käega löönud ja mõelnud, et ah, savi, ma ei viitsi.
Hommik algas päikesetervitusega, mille viis läbi Elise. Pärast hommikusööki tegi saare muuseumi juhataja meile väikese ekskursiooni muuseumis, Korsi talus ja kirikute juures ja sees ning jutustas Ruhnu ajaloost, inimestest, kommetest ja tänapäevaelust. Hästi huvitav oli ja igav küll kordagi ei hakanud.
Ruhnu muuseumis
Ruhnu kirikud (puust ehitati 1643/44, "uus" 1912)
Pärast lõunat toimus Emma ja Kreete-Liisa korraldatud matk koos kuue tiimiülesandega. Matk oli umbes 7 km pikk ning selle käigus tegime ringi peale saare kirdeosale. Rajale oli jaotatud kuus erinevat ülesannet, mille hulka kuulusid naela pakku löömine võimalikult väheste haamrilöökidega, 20 sarapuupähkli ühest taldrikust teise tõstmine söögipulkade abil, Rubiku kuubikul ühe külje kokku panemine (sel ülesandel esindasin meie tiimi mina!), sõnarägastikuülesanne, vineerist karu pihta märkilaskmine ja metsa alt värviliste kuulide otsimine.
Roomet lööb naela paku sisse
Karu pihta lasime märki
Lisaks kõigele muule leidsime ekskursiooni ja matka käigus mitu geopeituse aaret, nägime hüljest, külastasime tuletorni, mis kahjuks või õnneks on praegu renoveerimisel ja mina suutsin ära kaotada oma nutikella (ning pärast pikka otsimist selle Sigridi terava pilgu abil jälle üles leida). Tagasi jõudes olime kõik juba päris väsinud. Lasime inimestel õhtusöögini niisama puhata ja olla.
Karumärgi juures geopeituse aaret otsimas (foto: Püü Polma)
Ruhnu majakas
Pärast õhtusööki olime mina ja Kreete-Liisa ette valmistanud bingomängu - 5x5 ruudustikku olime paigutanud erinevaid fakte (nt "kardab ämblikke", "oskab vähemalt kolme keelt", "on saanud kiiruse ületamise eest trahvi" jne) ja igaüks pidi igasse ruutu kirja saama kellegi nime (sama nime võis kirjutada maksimaalselt 3 korda). Algul ei tundunud inimesed mängu üle kuigi motiveeritud, aga väga ruttu saadi hoog sisse ja lõpuks saadi sellest ikka päris palju nalja. Mäng lõppes sellega, et võtsime suurde ringi ja esialgu lugesime ette kõik ruudustikus olnud faktid (kelle kohta kehtis, pidi ringi sisse astuma) ja seejärel ladusime suvaliselt veel igasuguseid fakte ette. Mäng lõppes, kui pimeduses polnud enam võimalik aru saada, kes on kes. :)
Kits otsustas läbi kohupiimakoogi joosta :D (foto: Leida Lepik)
Pühapäeval sooritasime taaskord hommikusi päikesetervitusharjutusi ja seejärel toimusid rahulikumad seltskonnategevused - mölkky, petanque jmt. Inimesed said iseseisvalt ratastega saart avastada ja ka koolimaja külastada. Pärastlõunal tegime kiire kokkuvõtte, lugesime ette tiimide võidupunktid (sest eri tegevuste eest said tiimid punkte koguda) ja andsime kätte auhinnad. Sealhulgas ka individuaalse kostüümiauhinna, mille võitis üks Piraatidest, kes oli saarele tulnud ikka täiskomplektis, kust ei puudunud õlal istuv lind, kes kerele vajutades ka päriselt laulis. Tema sai kindakorvist valida endale meeldiva paari Ruhnu kindaid, mis olid Emma vanaema kootud.
Tagasisõit
Kojusõit oli pisut rahutumal merel, aga ei midagi jubedat. Sildumine võttis aega, sest kapten oli... pisut ebaadekvaatses seisundis ja prõmmis laevaga mitu korda vastu kaid, aga kõik jäid terveks. Koju jõudsin kella 23 paiku. Sügispäevad olid üliägedad ja kuigi väsitavad, siis meelde jäid vaid positiivsed elamused ja supervahvad kolm päeva suurepärase seltskonnaga!
