Pakkusime Marttiga, et korraldame Kambja jõmpsikatele ühe vahva päeva, et emme-issi saaksid natuke rahulikult olla, omi asju teha ja end taas energiaga täita. Mõeldud-tehtud. Sai üks kena laupäev kokku lepitud ja plaanid paika sätitud - vihmase ilma korral teeme tubasemaid tegevusi, ilusama ilmaga sõidame Piusale. Õnneks oli ilus ilm!
Hommikul saimegi oma kolm last kätte ja sõitsime Piusale. Seal oli mõnus mänguväljak, kus mängisime ikka jupp aega. Mina ja Martti lõbutsesime liivakopaga, sest meie lapsepõlves sellist imeasja küll kuskil ei olnud.
Vaieldamatult lemmik oli aga muidugi liivamägedes seiklemine. Lapsed läksid nii hoogu ja neil oli ikka elulõbus seal. Seal olid väikesed tiigikesed, mis varase hommiku tõttu olid veel jääkaane all ja kuhu oli hullult vahva kive, oksi ja jäätükke loopida. See kindlustas küll vähemalt tunniks ajaks, kui mitte kauemaks, neile tegevuse.
Päeva poole läksid muidugi kõigil kõhud tühjaks ja siis tegime väikese makaronisalati- ja banaanipikniku. Ja edasi sama hooga - liivamägedesse püherdama, kulli ja pimesikku mängima, künkaid vallutama ja ohjeldamatult jooksma ja naerma. Üks paremaid asju on näha, kuidas lapsed õues lõbutsevad ja naeravad.
Tagasiteel jäid nad kõik muidugi suurest väsimusest tuttu. Hüppasime tee peal poest ka läbi, et banaane juurde osta (kuna sai lubatud). Koju jõudes ärkasid nad tasapisi üles, sõid igaüks kolm banaani ja lontsisid siis koduukse poole sellise väsimusega nagu oleks nad päev otsa sunnitööd teinud.
