Lugesin Liisi Lõo kirjutatud raamatut „Minu Tšiili“. Tegelikult lugesin seda juba mõnda aega tagasi, aga peale esimest korda pidasin natuke vahet ja lugesin veel. Ja siis paar korda veel.
„Minu Tšiili“ on „Minu…“ sarja reisiraamatutest teistmoodi – see kirjeldab ühe tavalise eesti teismelise vahetusaastat täiesti võõras riigis teisel pool maakera. Olen ka ise võõral maal elamise kogemuse saanud ja tean, et see on tohutult huvitav.
Esimest korda raamatut lugedes jätsin vahele need kohad, mis tundusid minu jaoks liiga religiooniga seotud olevat. Eestlasena ei ole ma eriti usklik inimene ja ütlen ausalt, et esialgu ei suutnud ma kõiki neid kirikute külastusi ja usuteemalisi sündmuseid läbi lugeda. Need tundusid nii pikad ja minu jaoks mõttetud.
Kui teist korda raamatu (või e-lugeri, kuna lugesin raamatut e-raamatu kujul) kätte võtsin, otsustasin, et nüüd loen terve raamatu korralikult otsast lõpuni läbi. Seda ma ka tegin ja tuleb tunnistada, et tegelikult polnud need usuga seotud juhtumid raamatus üldse nii tüütud ja igavad kui olin ennist arvanud. See kõik kuulus ju sealse kultuuri juurde ja et sellest paremini aru saada, tulebki sellest lugeda, mitte teha ennatlikke arvamusi ja jätta vahele see, mis esialgu tundub igav.
Üldiselt meeldis „Minu Tšiili“ mulle väga. Inimesi, sündmusi, olukordi oli autor suutnud nii täpselt meenutada ja kirja panna, et tekkis tunne nagu oleksin ise kohal olnud. Vahel võisin tõesti vajuda raamatusse ja unustada, et istun oma voodis mitte ei sõida autoga suitseva vulkaani poole või ei korja mererannast 10-meetriseid vetikaid, mida kartulipudru sisse segada.
Loetud sündmused tekitasid minus tahtmise ka ise Tšiilit külastada, selle kultuuri õppida. Raamatus kirjeldatud toidud panid küll aeg-ajalt suu vett jooksma ja mõned eripärased asjad (näiteks vulkaanid) tekitasid südames kadedust.
Mul polegi muud öelda, kui et: Aitäh, et selline raamat sai kirjutatud ja loodan, et ka minul endal on tulevikus võimalik midagi sellist kogeda.
"Minu Tšiili" saab osta siit.
