Maijooksu nädalavahetus

Olin selle aasta Maijooksu juba pikalt ette planeerinud (osaluse ostsin ära juba oktoobris). Kui nad siis kuulutasid, et sel aastal tuleb Maijooks kahepäevane ja lisaks laupäeva traditsioonilisele 7 km jooksule saab pühapäeval joosta ka poolmaratoni ja/või teatepoolmaratoni, siis teadsin kohe, et mina pean kindlasti ka pühapäeval jooksma, kuna sellisest ajaloolisest asjast ma kõrvale ei taha jääda.

Algul hellitasin mõtet, et äkki isegi jõuan piisavalt trenni teha, et ise see 21,1 km ära joosta, aga tegelikult sain ise ka aru, et mõistlikum oleks leida omale teatepoolmaratoni tiim. Kuna nii Liina kui Kaja jooksevad, siis esimene mõte oli teha see teatejooks kahe emafiguuriga, mis oleks superlahe olnud. Liina aga suhtus ideesse selliselt, et kui mul kedagi muud võtta pole, eks ta siis tuleb (sest ei jaksa kaks päeva järjest võistelda) ja Kaja tundus algul küll huvitatud, aga siis selgus, et neil samal päeval hoopis pulmaminek, seega see tore mõte jäi pigem katki. Siis aga tuli välja, et Siret tunneb teatepoolmaratonil osalemise vastu huvi ja panimegi kokku Eriolümpia naiskonna - mina, Siret ja Inge (Eriolümpia sportlasliider).

Laupäeval oli ilm väga päikseline ja jooksmiseks isegi natuke liiga palav. Ma olin endale peas mõelnud eesmärgiks eelmise aasta tulemusest kiiremini joosta. Ootasin jooksu väga ja minek oli tegelikult mõnus (eriti võrreldes eelmise aastaga). Küll aga selgus, et nad olid sel aastal rada korralikult muutnud, mis tähendas, et 31 tõusumeetri asemel oli neid 48. Esimene tõus oli napilt 2 km peale starti ja see oli Kose teed mööda üles Maarjamäele, mis tõmbas mind päris korralikult läbi. Võibolla oli asi raskemas rajas, võibolla palavas ilmas või milleski muus, aga mu ametlik lõpuaeg tuli eelmise aasta omast täpselt minut aeglasem. Küll aga Garmini järgi tuli mu tempo eelmise aasta omast 2 sek/km kiirem! :D Positiivsena võib aga välja tuua seda, et kui eelmisel aastal mul peale Maijooksu sääred ikka KORRALIKULT krambitasid (mis siis, et võtsin regulaarselt magneesiumi), siis sel aastal ei tundnud ma mitte kui midagi, seega tegelikult oleks võibolla isegi võinud kiiremini joosta. Ja minule näitas see seda, et vorm on aastatagusega võrreldes ikkagi parem.

Pühapäeval oli lauluväljakul igasugu sagimist ikka palju vähem, sest osalejaid oli eelmise päeva 15 000ga võrreldes ainult tuhande ringis. Sai mõnusalt expo lettide vahel ringi vaadatud ja hommikut nauditud. Siret saabus kl 9 bussiga Tartust ja jõudsime enne kella kümnest starti isegi paar sõna juttu ajada ja pilti teha. Mina jooksin teatejooksus esimest vahetust, Siret teist ja Inge kolmandat. Olin natuke ärevil, sest kuigi me ei tulnud mingit tulemust tegema, vaid pigem nautima, siis sees oli ikka selline tiimitunne, et ma ei saa ju mingi aeglane lontija olla. Mõtlesin küll, et kuidas ma peale eelmise päeva pingutust nüüd sama hästi peaksin jaksama joosta, aga otsustasin lihtsalt anda endast parima.

Ma olin hommikul ikka väga väsinud ja ainus mõte mu peas oli: "miks ma seda jama täna tegema pean?!"

Minu õnneks oli ilm pühapäeval veidi jahedam ja pilvisem ja mis mind eriti rõõmsaks tegi - rada oli sama, mis eelmisel aastal, mitte see, mis eelmise päeval! Minek oli ikka väga mõnus. Kuna Martti oli varahommikul juba konverentsile lennanud, oli ta minu jooksu ajal parasjagu Stockholmis vahemaandumisel aega parajaks tegemas ning ta sai mu jooksu vaadata Garmin LiveTrackis. Kujutasin kogu aeg ette, kuidas ta seal imestab, et mu tempo igal kilomeetril ikka nii hea on (arvestades eelmist päeva) ja see andis kuidagi ekstra motivatsiooni juurde. Lõpptulemuseks tuli 20 sek/km kiirem keskmine tempo kui eelmisel päeval!!! Vot see oli tulemus, mida ma ei olnud oodanud ja mida mul oli raske uskuda. Teatepulk läks edasi Siretile ja siis Ingele ja lõpptulemuseks saime omale aja 2:31:06. Teatepoolmaratonil osalenud 108st naiskonnast saime 102. koha.

Eriolümpia naiskond - mina, Siret, Inge

Laupäev: 7 km, keskmine tempo 7:54 min/km

Pühapäev: 7,4 km, keskmine tempo 7:34 min/km

Suurjooks ümber Viljandi järve

Eile jooksin oma elu esimese Viljandi järvejooksu. Olin päääris närvis, sest rada oli 12 km ja olin pigem kuulnud ainult jutte, et "see on nii raske rada". Meil on kodu ümbruses erinevad teelõigud ja tõusud omavahel ära nimetatud. Martti, kes eelmisel aastal oli seal juba jooksnud, ütles, et kõige hullem tõus on nagu kaks meie kodust u 2,5 km kaugusel olevat Maasikamäge.

Start anti Viljandis traditsioonilise Vangelise "Conquest of Paradise" saatel ja esimesed 1,5 km läksid päris kenasti, aga siis jõudsime Huntaugu mäele. No see mägi oli pigem nagu neli Maasikamäge ja sellest üles ronimine võttis ikka parasjagu läbi, nii et ma üles jõudes mõtlesin, et kas jaksangi enam joosta. Natuke maad edasi sörkides leidsime aga Kajaga üksteist ja ta liitus minuga edasiseks. Kaja ajas muudkui juttu ja nii oli väga tore edasi kulgeda. Pärast tuli välja, et Huntaugu mägi oli Marttil üldsegi meelest läinud ja et ta oli mingit teist tõusu mõelnud, mida Maasikamäega võrdles.

Kuna olime Marttiga sisse lülitanud ja Garmin LiveTracki, siis saime üksteise liikumisel silma peal hoida. Alates u 6. kilomeetrist vaatasin kaardilt, et ta kogu aeg selline 50-100 meetrit minust eespool ja varsti märkasin teda päriselt eespool jooksmas ka. Sealt alates jahtisin Marttit õige mitu kilomeetrit ja tegin endale eesmärgiks Martti enne finišit kinni püüda. Probleem oli aga selles, et Martti arvas kaarti vaadates, et mina olen TEMAST eespool ja üritas mingit nähtamatut Kreetet püüda, mis tähendas, et tema aina üritas pingutada, et "mulle järele jõuda", mis tegi mul omakorda tema püüdmise raskemaks.

Paar kilomeetrit enne lõppu sain Martti kätte. Mul oli vist selleks hetkeks rohkem energiat (või tahtejõudu) alles ja Marttil oli pärast meie kohtumist juba päris raske, aga Kaja ikka utsitas teda edasi, et saaksime käest kinni finišeeruda, mis lõpuks ka juhtus. Väga armas lõpp väga raskele jooksule. :) Aa ja mul on nüüd parema jala suur varvas lilla, sest rada oli nii tõusude- ja langusterohke, et jalg kippus palju vastu tossunina põrkuma.

Pärast läksime VLND-sse ja võtsime burgeri ja friikaid.

Rajavalikud: pargist (mitte linnast), mööda teed (mitte mudarada)

Numbrid: 11,95 km, keskmine tempo 8:42 min/km

Tartu Ülikooli kevadjooks

Jooksuhooaeg on täies hoos! Vaid loetud päevad peale Sinilillejooksu tuli ju osaleda ka Tartu Ülikooli kevadjooksul (5 km). Start anti TÜ spordihoone juurest ning jooks kulges suures osas mööda Emajõe kallast (ka üle Kaarsilla) ja Tähtvere spordipargis. 

Ilus ilm oli, mõnus meeleolu ja tulemusega võin igati rahule jääda - keskmine tempo 7:35 min/km.

Tiksuga

Sinilillejooks

Oleme püüdnud sel jooksuhooajal juba aegsasti jooksutrennidega algust teha, sest juba 1. mail on meid ootamas Viljandi järvejooks, mis on 12 km ja päris raske rajaga. Ja mina ei taha minna sinna niisama jalutama. Seega kõige esimese võistlusstardi tegime juba täna Tartu Sinilillejooksul. Ma natuke kartsin, sest trennis on sääred ikka omajagu kangust ilmutanud ja hooaja algus läheb ikka raskelt. Lootsin, et kui mul õnnestub see 3,2 km ära joosta 7:30 min/km tempoga, siis olen endaga rahul.

Tegime enne starti mõnusa soojendusvõimlemise ja siis antigi stardipauk. Loomulikult koos teistega minnes läks tempo kohe alguses päris üles, sinna 7 min/km kanti ja võibolla sutsu kiiremakski. Hoidsin pidevalt kellal silma peal, et end kohe esimese kilomeetriga lukku ei jookseks. Kui kilomeeter täis sain, tuli esimene jooksja juba vastu (rada oli 1,6 km ühtepidi ja siis sama teed tagasi). Täitsa lõpp! Lodjakoja juurde jõudes olin juba veits väsinud, aga püüdsin ikka tempot enam-vähem hoida ja iga sammuga vähenes ju veel läbida vajaminev vahemaa. Kahel korral kõndisin u 50 meetrit, aga peamiselt selleks, et pulssi natuke alla saada.

Kilomeetriajad tulid järgmised:

1 km        7:03
1 km        7:06
1 km        7:23
0.24 km   6:31

Lõppkokkuvõtteks tuli siis keskmiseks tempoks 7:08 min/km ehk olin enda vormi ikka päris tugevalt alahinnanud. Jäin ise jooksuga superrahule. Järgmine start on juba kolmapäeval, TÜ kevadjooksul, kus läbida tuleb 5 km.

Elu esimene poolmaraton

Kevade lõpu poole mõtlesime Marttiga, et mis siis, kui me ikka prooviks sel aastal juba oma esimest poolmaratoni joosta. See mõte oli päris hirmus ja ma esialgu ei tahtnud midagi otsustada enne, kui me polnud Rakvere Ööjooksul ära käinud (seal pidime jooksma oma elu esimese 10 km). Pärast seda üritust (umbes juuni keskel) ei läinud just eriti kaua, kui me otsustasime, et mis iganes me otsustame, aga alustame vähemalt Garminis poolmaratoni treeningplaaniga, sest muudmoodi me tõenäoliselt selle poolmaratonini ei jõuaks.

Treeningplaan oli põnev, kuigi vahetevahel väga raske. Kõige rohkem tundsin ma uhkust just nende trennide üle, mil enese riidesse ja uksest välja saamine kõige raskem oli. Vahel jäi ka mõni trenn tegemata, aga püüdsin endale mitte lubada rohkem kui ühe trenni järjest ära jätmist. Treeningplaan nägi ette 4x jooksu nädalas - esmaspäev, teisipäev, neljapäev ja laupäev.

Laupäevane jooks oli igal nädalal ette nähtud kui "pikk rahulik jooks". Suve keskel hakkasid need pikad jooksud juba venima 1h 30 min ja 1h 45 min pikkusteks, aga ma reaalselt jooksin 1h kuni 1h 20 min. Kui plaani ilmus esimene pikk jooks, mis pidi kestma 2h, polnud ma veel üle 1,5h jooksnud ja ka seda 2h ma ära ei jaksanud joosta. Süüdistasin väga palavat ilma (mis tõenäoliselt oligi peamine tegur mu jaoks).

Septembri algul, kui Tartu Linnamaratonini oli aega veel kuu, leppisime Marttiga kokku, et läheme Tartusse ja teeme ikka ühe 2h jooksu ära enne poolmaratoni, sest olime arvestanud, et poolmaratoni aeg tuleb kuhugi 2,5h kanti. Ja maksimaalselt 1,5h jooksuga sellele vastu minna tundus hirmutav mu jaoks. Seegi plaan jäi aga katki, sest ootamatult olid ilmad septembri alguses VÄGA ilusad ja palavus tappis meid mõlemaid sedavõrd, et planeeritud 15 km jooksust sai 9 km (1h 10min).

Meie pärast 9 km jubedat palavust

Kaks nädalat enne poolmaratoni suutsime end ikka kokku võtta ja ma jooksin kahe tunniga ära umbes 15 km. See tõstis tunduvalt mu mentaalset valmisolekut ja enesekindlust, et ju ma ikka suudan selle 21,1 km ka kuidagi ära joosta. Kätte jõudiski see kauaoodatud ja -kardetud 4. oktoober.

Maratoni distantsi start anti kell 9.30. Poolmaratoni start kell 11 ja kl 14 siis 10 km start. Liina tuli Tartusse meile kaasa elama ja üsna viimasel hetkel otsustas, et kui juba tuleb, jookseb siis 10 km ka, seega oli meie minimaalseim eesmärk finišeeruda enne Liina jooksu starti. Plaan A oli mul (üsna optimistlikult) joosta alla 2:30, plaan B alla 2:40 ja noh, plaan C "lihtsalt finišeeruda".

Eelmise päeva menüüsse kuulusid muuhulgas näiteks valge sai (mida me reaalselt mitte kunagi ei osta!) ja riis lihtsa ahjukana ja kurgisalatiga. Võistluspäeva hommikul kaerahelbepuder banaaniga. Mu suur hirm oli, et äkki ei pea seedimine vastu, seega mõtlesime hoolega läbi, mida tarbida julgeme ja et hommikusöögi ja stardi vahele jääks piisavalt aega.

Stardi ootuses

Stardi eel olin väga ärev, aga tundsin end füüsiliselt hästi. Kui siis see tuntud Tartu maratonisarja muusika mängima hakkas ja me stardikoridoris liikuma saime, tuli korraks küll selline tundepuhang peale, et "ma päriselt ka olen siin praegu ja alustan poolmaratoni distantsi?!". Samm läks kohe kergelt ja mõnusalt. Hoidsin regulaarselt silma peal kellal, et ma suurest elevusest tempoga üle ei pingutaks. Eesmärk A täitmiseks oleksin pidanud kogu distantsi jooksma keskmise tempoga 7.07 min/km ja eesmärk B jaoks 7:35 min/km. Sügisjooksul 3 nädalat tagasi tuli 10 km keskmiseks tempoks 6:55, seega teadsin, et kuskil 7:00-7:10 kandis hoida võiks vähemalt 10 km olla täiesti tehtav.

Külmas ilmas hädavajalik soojendusvõimlemine stardikoridoris

Esimese kilomeetriga jäi selja taha 2:50 finišiajaga liikuv kõnd-jooks grupp ja tunne oli mul väga hea. Esimeses joogipunktis haarasin laualt väikse spordijoogi, mis minu üllatuseks oli soe (väga tervitatav, kuna ilm oli kõle - kuskil 6 kraadi ringis). Kolmanda kilomeetri täitumisel seisid raja ääres kaks naist, kes hüüdsid jooksjatele ergutuseks "ainult 18 kilomeetrit veel!". Seitsmenda kilomeetri lõpus ühinesime me Eedenis juures maratonijooksjatega, kes olid Ihastes pika tiiru juba jooksnud, seega edasi oli rahvast rajal veidi rohkem.

Umbes-täpselt poole peal jõudsime taas kesklinna, Kaarsilla juurde, kus nägin Liinat ka ergutamas. Tuju oli mul superhea, nautisin jooksu mõnuga. Paar kilomeetrit hiljem oli surnuaia tõus, mis sundis mind esimest korda ka kõndima. Poole mäe peal hakkas paremas küljes jubedalt pistma ja võtsin hästi rahulikult - hingasin hästi sügavalt läbi kõhu ja kui mäest üles jõudsin, oli mul geeli võtmise aeg ka, seega otsustasin veel pisut kõndida.

Kaarsilla juures, umbes poole distantsi peal

Kuskil 16.-17. kilomeetri kandis oli kõige raskem. Dendropark ja Supilinn. Supilinnas oli valdavalt isegi tore, aga ühel laiemal tänaval oli no selline vastutuul, et mõtlesin, et kas tõesti liigun nii aeglaselt, et isegi kõndides oleks kiirem. Suutsin vastu pidada. Siis aga tuli kurvi tagant mingi väike mäeke, mida ma ei osanud oodata, ja see sundis mind mõned kõnnisammud tegema. Olin nii väsinud juba. Minu kõrval oli veel üks tüdruk, kes samuti korraks kõndis ja vaatasime üksteisele mõistvate nägudega otsa justkui öeldes "kes selle neetud mäe siia veel pani".

Loomulikult oli raja kõige jubedam osa 19. kilomeetril Lossi tänava tõus, aga ma juba teadsin, et seal minust jooksjat küll ei ole. Jooksin äkki 20-30 meetrit ja võtsin rahuga kõnnisammule. Üles jõudes oli seal kohe ka joogipunkt, aga ma otsustasin võtta taskust viimase planeeritud geeli ja allesjäänud 2 km ära kannatada sellega ja teadmisega, et kohe varsti saab see asi läbi. Toomemäel oli tegelikult tore, aga olin juba väga-väga läbi. Tähetorni juures seisis helkurvestiga vabatahtlik, kes hüüdis kõigile möödujatele, et siit edasi on ainult allamäge. Otsustasin teda uskuda ja panin natuke tempot juurde.

Kui Vallikraavi tänavalt alla jõudsin ja Küüni tänavale keerasin, olid raja ääres teiste seas häält tegemas Elise, Merli ja Rauno, keda oli tõesti väga hea meel tol hetkel näha. Viimased sada meetrit. Seitsekümmend viis. Viiskümmend. Juba keeran punasele vaibale ja näen finišikaart. Jooksin mõnusal kergel sammul finišist läbi ja tundsin, et kõik on hästi. Ma tegin ära selle 21,1 km ja ma olen elus. Mu jalad ei tudise, pole krampe ega midagi. Ainult ilus kuldne medal kaelas ja juba kallistamegi Marttiga, kes finišeerus napilt 2 minutit enne mind.

Õnnelikud poolmaratoonarid

Minu ametlikuks ajaks tuli 2:38:22, seega sai ilusti täidetud eesmärk joosta poolmaraton alla 2h 40min. Ja pärast võtsime terve hunniku sushit, sõitsime Liinaga meie juurde ja nautisime õhtut!

Mis edasi? Kindlasti tahan poolikut veel mitu korda joosta. Täismaratonini läheb veel aega, aga ma ei välista, et ka selle kunagi ära teen. Selleks tuleb aga kordades rohkem trenni teha ja ma ei ole veel kindel, kas olen selleks valmis. Eks aeg näitab.

Aitäh kõigile kaasaelajatele nii treeningperioodil, võistlusel raja ääres kui pärast õnnitlusi jagades. Sõprade-lähedaste tugi on sellisel teekonnal kõige olulisem asi ja ma poleks seda üksi kindlasti suutnud. Eriti muidugi Martti, kellega me kogu suve selleks asjaks trenni tegime! <3

Tallinna Sügisjooks

Sügisjooks oli üritus, mida me loomulikult ei saanud vahele jätta. Algselt oli plaanis, et see on esimene 10 km jooks, kus jookseme Martti ja Liinaga kolmekesi, aga see juhtus juba augustis Ülemiste Ööjooksul. Küll aga tabas meid Sügisjooksul teistsugune üllatus(pakkumine): kuna issi on Eestis Hoka brändisaadik, toimetas ta muuhulgas ka Hoka tossude teatud mudelite katsetamiseks pakkumisega Sügisjooksu tervitusjooksul ja pakkus meile Marttiga oma 10 km distantsi läbimiseks samuti teistsugust mudelit proovida. Haarasime võimalusest kinni ja saime mõlemad võistluseks Hoka Mach X3 tossud. Martti ägedad neoonkollased ja mina imeilusad neoonroosad.

Oma kaunite laenatud Hoka Mach X3 tossudega

Ausalt öeldes oli see jooks võrreldes Ülemiste Ööjooksuga palju raskem. Ilm oli päris palav ja tunne ei olnud miskipärast kõige parem. Tõenäoliselt oli asi osaliselt (või siis väga suurel määral) selles, et olime eelmise öö maganud väga kehvasti (kodust eemal võõras kohas) ja unetunnid jäid liiga lühikeseks (alla 5h).

Stardi eel

Rada oli iseenesest mõnus ja huvitav. Lihtsalt minek ei olnud hea. Geelid kulusid kõik ära, ka kofeiiniga variant, mille igaks juhuks olin taskusse pistnud. Paar kilomeetrit enne lõppu pidin end ikka väga tagant utsitama, et terveks kilomeetriks kõndima ei vajuks. Viimane kilomeeter mööda Toompuiesteed ja üles Falgi teele oli täielik piin. Kuidagi suutsin end sundida ikka tempot 7 min/km kandis hoidma, sest teadsin, et kohe-kohe saab see õudus läbi.

Mäkketõus finiši eel - see oli ainus nõme asi korralduse juures!

Rõõm selle üle, et tehtud sai

Naljakas lugu juhtus ka - Martti püsis minust terve võistluse eespool, aga (nagu ta pärast rääkis) viimastel kilomeetritel oli tal ikka väga raskeks läinud ja kuidagimoodi õnnestus mul napilt enne lõppu temast mööda joosta nii, et ma isegi ei näinud teda. Muidu oleks kindlasti ju ergutanud ja koos üle finišijoone tulnud, mis oleks nii vahva olnud. Finišis oli live-kaamera üleval ja pärast vaatasime sealt, et ma tulin vaid mõned sekundid enne teda üle finišijoone. Ametlike tulemuste järgi oli meie tulemuste vahe täpselt 16 sekundit. Finiši järel medali- ja veesabas seistes hõikas Liina mulle, et Martti seisab sealsamas ja ma panin teda (ja tema mind) alles siis tähele! Liina arvas juba, et me olime tülli läinud. :D

Kakukolmik

Ülemiste Ööjooks

Ülemiste Ööjooksule regasime end loomulikult koos Liinaga. Erinevalt Rakverest oli siin vaja joosta kaks 5 km ringi, millest ma esialgu eriti vaimustuses ei olnud, aga etteruttavalt võib öelda, et jooksu ajal tegelikult täitsa meeldis nii, sest siis sai elamuspunkte kilomeetri peale palju rohkem ja oli kuidagi tunne, et ma "jõuan kuhugi", sest teisel ringil oli pidevalt äratundmisrõõm - "juba olen siin!".

Team Kakk jooksu eel

Stardikoridoris oodates ja väikest soojendusvõimlemist tehes hakkas muidugi mõnusalt vihma sadama, nii et juba enne jooksu oli päris lõbus olla. Start anti lainetena, mis oli väga tore, sest ei pidanud nii pikalt stardikoridoris jalutama enne kui saab jooksusammule üle minna. Stardijoone ületasime Martti ja Liinaga käsikäes ja kui olime üksteisele mõnusat jooksu soovinud, pani Liina muidugi oma teed minema. Mina ja Martti võtsime rahulikumalt (mina eriti).

Kuna seekord oli ööjooksu ajaks palju pimedam kui Rakveres oli olnud, siis elamuspunktid olid väljas ka erinevate valgusshowdega. Minu kõige lemmikum osa rajast oli stardi eel kõige rohkem kardetud parkimismaja. Seal tuli ringiratast parkimismaja katusele joosta ja siis teiselt poolt ringiratast alla tagasi. Kartsin, et saab väga raske olema ja et olen seal kindlasti sunnitud kõndima, aga võta näpust! Ma jaksasin mõlemal ringil terve parkimismaja joosta ja terve hoone oli üheks suureks showks muudetud - parkimismajja sisenedes olid seal korralikud trummarid koos rahvatantsijatega, enamus majast oli täiesti kottpime ja valgust andsid diskolambid, laserid ja värvilised prožektorid, mis muusika mürtsudes ringi tõmblesid - ühesõnaga täielik futuristlik diskopidu.

Ringil oli ühes kohas joogipunkt, mille ma esimesel ringil poolkogemata vahele jätsin (märkasin seda liiga hilja ja kuna huvilisi oli palju, otsustasin mitte peatuda). Teisel ringil ikka haarasin sealt midagi. Mingil hetkel vaatasin kella pealt, et tempo on päris hästi 7 min/km ligidal püsinud (mis minu jaoks oli täiesti ootamatu ja üllatav) ja kuna jaksu veel oli, siis püüdsin seda ka hoida. Viimasel kahel kilomeetril nõudis see muidugi rohkem pingutust, aga püüdsin endast kõik anda ja isegi natuke juurde panna. Kaks viimast kilomeetrit olidki mul kõige kiiremad - 6:24 ja 6:07 min/km. Ausalt, see oli asi, mida ma absoluutselt ei oodanud! Loomulikult olin ma finišeerudes täitsa läbi, aga see nagu oligi asja point vist. :D Igatahes pidas täielikult paika see teooria, et tuleb alustada rahulikumalt ja kui lõpupoole veel midagi alles on, siis see on see hetk, mil kõik endast välja panna.

Juhhuu! Tehtud!

Kui pärast medali saamist jalutasin kohta, mille olime Martti ja Liinaga kohtumiseks kokku leppinud, siis neid seal ei olnud. Helistasin Marttile, et kus olete, ja selgus, et nemad seisid finišikoridori ääres ja ootasid, millal ma tulen. Nad olid väga üllatunud, kui kuulsid, et mul juba medal käes ja neid otsin. Et ületasin kõigi meie kolme ootusi oma ajaga. Ametlikuks ajaks tuli 1:07:37 ja erinevus minu kellaga vaid 4sek. Seega võrreldes Rakverega parandasin 10 km aega ligi 10 minutit! Muidugi mu oma kell mõõtis Ülemiste raja kogupikkuseks veidi vähem kui 10 km (no mingi 9,7 km), niiet võib ka võrrelda nt keskmiseid temposid: Rakveres 7:36 ja Ülemistel 6:59 min/km, mis on ikka päris suur vahe.

Näost punased Kakud õnnelikult finišis

Elu esimene 10k e Rakvere Ööjooks

Tegelikult, kui Sportosest vaadata, siis osalesin 2006. aastal SEB Tallinna Sügisjooksul 10 km distantsil, aga selle aega vaadates võib eeldada, et ma enamuse maast jalutasin, seega ma seda 10-aastase "saavutust" nagu väga arvesse võtta ei tahaks. :D

Rakvere Ööjooksu 10 km distantsile panin end kirja märtsi keskel mõttega, et mai keskpaigas jooksen 7 km Maijooksul ja mis see siis ära ei ole kuu aega hiljem 10 joosta. Millega ma aga ei arvestanud, oli fakt, et mul keset aprilli jooksuhoog veits raugeb ja Maijooksu lõpetan küll eesmärgipäraselt, aga pärast terve õhtu tugevalt krambitavate säärtega. Seega ma ei tea, mismoodi Martti mind Rakverre sõiduks autosse sai, aga terve tee olid ainsad mõtted mu peas "miks ma siin olen" ja "äkki ma ikka ei lähe starti". Starti ma ikkagi läksin ja ära ma selle 10 km jooksin (okei, natukene kõndisin ka). Ise ka ei suutnud uskuda.

Teel Rakverre

Stardis oli olemine muidugi ärev, sest olin ikka päris närvis, kas jaksan. Rajast polnud mul aimugi ja kuna Rakvere linn on mulle üldiselt ka väga võõras, siis ma ei teadnud isegi, kui mägist profiili oodata. Olin raja küll enam-vähem Garminis valmis joonistanud, aga päriselus on ju teine asi.

Stardi eel

Kuna tegu oli mu elu esimese ööjooksuga, siis oli väga põnev näha, mille vahvaga kaasaelajad raja äärde olid tulnud. Ööjooksudel nimelt on alati raja servad täis igasuguseid elamuspunkte. Rakveres olid selleks näiteks poistekoor, puhkpilliorkester, tuletõrjeauto veekahuriga (ilm oli soe), tüdrukute tantsurühmad, trummarid ja palju muud. Sellised elamused andsid energiat ikka juurde ja raskematel hetkedel aitasid tähelepanu eemale juhtida.

Mõnel korral ma ikka kõndisin ka natuke (peamiselt ülesmäge). Umbes 500 m enne lõppu sattus mu lähedusse üks tüdruk, kes oli vähemalt sama läbi kui mina ja kes kippus ka ikka kõndima jääma vahepeal ja kellele ma siis ergutuseks paar head sõna ütlesin. Mulle endale läheb hästi korda, kui ka võõrad inimesed toetavad, hüüavad ja kaasa elavad ja see tundus seal hetkes kuidagi nii õige.

Finiši eel oli vaja joosta finišikoridorile vastupidises suunas tänava lõpuni, ümber ringtee ja siis sealt vastassuunas tagasi finišikoridori. Seal lõigul olin ma küll juba täitsa surnud, aga ei lubanud endale enam kõndida ka, sest finišeeruda tuleb ju ikka ilusti jooksusammul ja rõõmsa näoga (mida ma ka tegin). Ja kui olin juba medali kaela saanud ja oma pudi-padikotiga Martti leidsin, tikkus paar pisaratki silma, sest ma ei suutnud ise üldse uskuda, et selle 10 km ära olin jooksnud ja veel endale seatud eesmärki täites (alla 1h 20min). Lõplikuks (ametlikuks) ajaks tuli mul 1:18:51 ja mu enda Garmini järgi (kus vajutasin aja käima alles stardijoont ületades) 1:16:53.

Õnnelikult finišis oma medaliga