Teistmoodi jõulud

24. detsembri hommikul tähistasime muidugi Laura sünnipäeva kringli ja lipuheiskamisega. Nüüd on mu väike õde ka 18 :) Vahetasime Marttiga ka jõulukingid ja veetsime mõned tunnid koos. Kella kahe paiku ta lahkus ja ma läksin kööki appi.

Meile tulid külla Kaja lapsed ja Karini pere, nii et meid sai kokku päris suur hulk. Süüa oli palju ja väga head. Õhtu venis väga pikale, viimased lahkusid vist kl 23 paiku...

Otsustasime, et teeme 1. jõulupühal omaette ka jõuluõhtu ja kingituste jagamise, mis tuli väga armas ja rahulik. Selle aasta jõulud olid kindlasti teistsugused, kui oleks võinud oodata, aga lõppkokkuvõtteks ilusad.

Ma kuusest ja jõululauast pilti ei teinud, aga piparkoogid ja kingipakki kaisutav Yello on ka piisavalt jõululised ma usun :)

Ametlikult "Kreete"

1. detsembril seadsin sammud Perekonnaseisuametisse, et seal sisse anda avaldus eesnime muutmiseks. 2. detsembril sain meili, et ma tuleks oma nimemuutmise otsusele järele. Sellest päevast pole ma enam Kreete-Brunella Sepp, vaid Kreete Sepp. 

Pean ütlema, et see on naljakas, teistmoodi tunne, aga samas minu jaoks ei muutunud palju rohkem kui see, et dokumentidel ja mujal on mul nüüd teistsugune nimi ja Facebookis olen ka juba ammu vaid ühe eesnimega.

Miks ma seda tegin? Brunella on väga keeruline nimi ja sellega on igal pool lõputult probleeme tekkinud. Samuti on selle nime tõttu leiutatud mulle igasuguseid hüüdnimesid, mis mulle absoluutselt pole meeldinud. Tunnen end palju paremini nüüd, kui saan ametlikult igale poole vaid ühe eesnime kirjutada. 

Paljud ütleksid (ja on öelnud ka), et miks ma ei oota abiellumiseni nimevahetusega. Tont seda teab, millal ma ükskord abiellun, sinna võib veel 10 aastat minna ja ma arvan, et ma ei tahaks "kannatada" oma kahe nimega vaid selleks, et ei peaks kaks korda nime muutumise tõttu uut id-kaarti tegema.

Ja nii ongi! :)

P.S! Olen ikka veel haige. Tundub, et sel aastal ei ole nii, et kogu kupatus ühe korraga, vaid kõigepealt kurguvalu ja palavik, kui see hakkab üle minema, siis nohu ja poole nohu pealt algab köha...

Unimüts

Jälle on mingi üle kahe nädala vahele jäänud blogiga, aga mis teha, jube kiire on ka olnud.

Olen päris palju tööd teinud vahepeal. Nimelt olen see Tallinki päkapikk, kes käib mööda linna ringi ja jagab inimestele jõulurõõmu (ja Tallinki sooduspakkumisega kingikarbikesi ka). Eile näiteks käisin ühes muusikapoes sees, et seal ka inimestele kingikarbikesi jagada ja sain müüjatelt karbikese vastu nootidega harilikke pliiatseid ;D

Täna juhtus üks väga piinlik lugu. Kõik algas sellega, et Kreete otsustas olla terve öö üleval, et tegeleda Westpostiga. Koristasin kõigepealt tunnikese tuba ja siis tegin kuskil 5h Westposti. Võibolla umbes poole sain valmis. Tegin veel inglise ja hispaania keele koduseid töid ja vaatasin ajaloo kontrolltöö materjaligi üle. No lõpuks oli pea ikka päris segamini. Veerand seitsme paiku vajus pea lihtsalt lauale ja magasin umbes 20 minutit.

Koolis oli raske. Igas tunnis tahtis silm kinni vajuda. See on ehtne märk, et hakkan vanaks jääma :D 7. ja 8. klassis oli terve öö üleval olla üsna okei. Järgmisel päeval olid lihtsalt külmavärinad. Inglise keeles lasingi silma kinni natuke ja kui õpetaja mind küsis, leidsin kiirelt õige koha üles.

Ajaloo kontrolltöö suutsin enda arust vähemalt 4 peale teha. Õpetaja aga tõi töö tagasi ja ütles, et pean aastaarvusid juurde kirjutama. No hell, ma ju ei teadnud neid. Ütlesin õpetajale, et ma ainult 20 minutit maganud ja ei oska rohkem. Ta siis ei osanud midagi öelda.

Kaks viimas tundi (ühiskonnaõpetused) olid sama õpetajaga, kes meile ajalugu annab. Esimesed 15-20 minutit töötasin kaasa ja kuulasin, siis aga vajusin vaikselt laua peale ja jäin sellisesse poolunne, et kuulsin õpetaja juttu, aga samal ajal puhkasin ka.

Ärkasin lampi üles. Olin umbes viieks minutiks täiesti magama jäänud. Klass oli tühi. Ainult õpetaja istus oma laua taga ja tegeles oma asjadega. Ta ütles, et teised püüdsid mind tunni lõpus mitu korda üles ajada, aga ma ei ärganud ja siis nad läksid lihtsalt ära. Appii, kui piinlik!

Õpetaja siis ütles, et ma peaksin ikka rohkem magada püüdma, mitte sundima end üleval olema. Kinnitasin talle, et see oli ühekordne juhtum - ma ei mäleta viimast korda, kui nii loll olin ja öö vastu koolipäeva üleval olin.

Läksin alla. Koridoris tuli klassivend vastu ja küsis, kas oli ka magus uni. Selgitasin talle, et olin põhimõtteliselt täiesti magamata ja ta vist sai aru, kuigi naeris :) Gardekas tuli klassiõde vastu ja ütles, et osad arvasid, et ma olen ära minestanud või midagi, kuna ma ei reageerinud äratamistele. Tundsin end imelikult. Thank god, et see koolipäev läbi sai.

Ja täna õhtul (ühe tunni pärast) algab Jõuluball. Martti sõidab praegu Tallinna poole Võrust ja umbes pooletunnise hilinemisega saame ka ballile minna koos :)