EGEA piparkoogiõhtu

Eilseks oli kalendrisse märgitud EGEAlastega koos piparkoogitegu ja muidu jõulutamine. Kokku saime ühe korporatsiooni ruumides, kus oli mõnusalt ruumi, et piparkooke küpsetada, jõulukaarte meisterdada ja niisama aega veeta.

Õhtu oli väga muhe, täis jõulumuusikat, nalja ja sõpru. Sõime kringlit ja muud kraami, mis kolmapäevasest doonorluseüritusest alles olid jäänud, ja muidugi sai mandariine, piparkooke ja glögi.

Merli ja mina

Pidasime maha ka väikese koosoleku ja isegi jõuluvana käis :) Olime omavahel kõigi soovijatega teinud Secret Santat ja hinnapiiri asemel määrasime ainsaks kriteeriumiks, et kõik kingitused peavad olema isetehtud, mitte mingid suvalised nipsasjakesed poeriiulilt. Mina kinkisin enda kootud sokid ja paar isetehtud mesilasvahaküünalt ning enda pakist leidsin kodus küpsetatud muffinid :)

Emma ja Margarita

kogu EGEA kamp, kes õhtu lõpuni vastu pidas

(kõigi fotode autor Hanna-Ingrid Nurm)

Valge Reps

Tegu siis mingil määral rebaste ristimise lõpetamisena, aga samas piduliku peona osakonna sünnipäeva puhul. Esiteks oli meile antud ülesanne välja mõelda ja esitada geograafia-teemaline näidend. Meie esitasime nö uudistesaate, kus olid erinevad geograafiateemalised lood ja pälvisime publikult palju kiitust ja suure aplausi. Kuulsime, et meie oma oli viimase aja üks paremaid olnud!

Hetk näidendist: reporter küsitleb kohalikke äsjalangenud meteoriidi osas

Elise ja Kristeliga

Ühe osa õhtust moodustas ka rebaste geograafiks löömine. Võtsime ritta ja üks õppejõud küsis igaühelt ühe või paar küsimust (minult näiteks, et mitu riiki on maailmas ja siis veel midagi jätkuks...). Saime igaüks gloobusega pähe ja kuulsad sõnad "Saagu sinust geograaf!" :)

Toimus ka geograafia-alane viktoriin, mis oli nii keeruline, et meil polnud väga lootustki. Pidu jätkus meeleolukana, sai tantsida ja lõbutseda. Muuhulgas nägin ära ka oma Pärnu maleva rühmajuhi, kes on geograafia eriala lõpetanud ja oli vilistlasena samuti peole tulnud. Vahva!

Geograafide Must Reps

Viinakuu esimeses pooles olime (kes rohkem, kes vähem) valmistunud Mustaks Repsiks aka rebaste retsimine (kuigi ma eelistan sõna "ristimine", siis seekord oli tegu vist... mõlemaga?). Kogunesime punasesse riietatuina ja plekkpurkidest meisterdatud kolisevate sabadega Hurda parki. Seal saime esimeseks ülesandeks, et keegi peab ühes šampusepudeliga Hurda kuju otsa ronima ja vahujoogiga kuju pea ära "pesema". Selle au said endale Kristel ja Elise.

Järgmiseks seoti meid kolmekaupa kokku ja ülesandeks oli Maa-ameti juurde joosta. Seal saime natuke keelekastet ning edasi viis tee trepist alla ja siis teisest trepist üles Toomemäele. Alustuseks tuli meil Struve meridiaankaart tähistava monumendi vahelt läbi ronida, et oleksime ikka korralikud geograafid ja seejärel saime mööda Toomemäge igasuguseid harjutusi teha. Joosta, roomata, mööda mäekülge õllepurke otsida, Inglisilla peal "Maateadus mulle meeldib just" laulda jne. 

Raeplatsil saime oma õpitud imelist tantsu esitada, mis kindlasti palju pilkusid pööras, aga tartlased on ilmselt juba harjunud, et terve sügis mingi trall käib, kui kõik erialad oma rebaseid mööda kesklinna jooksutavad.

Viimaks kogunesime jälle V46 juures, et astuda bussi peale. Kusjuures silmad seoti terveks sõiduks kinni. Meid sõidutati linnast välja ning kuskil täiesti suvalises kohas maantee servas jäi buss seisma ning meid kamandati välja. Paar vanema kursuse teejuhti tuli meiega kaasa, buss aga sõitis minema. Meie pidime jalgsi astuma hakkama. Aga mitte mööda maanteeserva, oo ei. 

Kõigepealt pidime üle põllu kihutama (kus oli VÄGA ebamugav joosta, mind you) ja seejärel umbes kolm tundi mööda mudast metsa sumpama, et kuhugi tsivilisatsiooni meenutava kohani jõuda. Muidugi saatis seda kõike rohke alkohol, naeru- ja vihapahvakud, saapad, mis mutta kinni jäid ja muud taolist.

Parim hetk sellest õhtust oli see, kui jõudsime (lõpuks ometi) metsas välja ning meid ootas seal auto, mille pakiruumist meile kõigile kuuma seljankat ja banaani jagati. Siis kadus natukeseks kogu torin, mis metsas jõudis tekkida ja sai rahulikult istuda ja suppi nautida.

Viimaks juhatati meid kuhugi rahvamajalaadsesse asutusse, kus ootas meid veel (füüsilistest pingutustest) viimane. Võiks öelda, et õhtu kõige hullem. Suurde peosaali oli looklevasse rivvi asetatud hulk toole, millest igaühel istus vanema kursuse tudeng ja nende alt oli meil tarvis läbi roomata. See ei olnud tore. Üldse ei olnud. Ma vihkasin igat sekundit sellest.

Kuna mina ja Kristel tundsime end haiglaselt (ja no olgem ausad, tuju ei olnud ka kiita), siis läksime enam-vähem siis koju ära ja peole ei jäänud. Tegu oli väga meeldejääva õhtuga, eks aeg näitab, kas see mälestus muutub positiivsemaks võib jääb sellise imeliku seguna ülikooliaega meenutama.

Õpetajatepäev

Käisime Liisiga eelmisel reedel Tallinnas, et õpetajatepäeva puhul Westholmi külastada. Alustasime oma teekonda juba kell 6 hommikul, et bussiga Tallinna sõita. Don't ask, miks me nii varakult minna tahtsime, aga mina igatahes olin väga elevil :)

Koolimajja jõudsime kuskil kella 9 ja 10 vahel, sest astusime Virust läbi, et paar lilleõit kaasa osta. Koolimajani jõudes meenusid juba need hommikud, kui mitu õpilaspiletita tüüpi passisid välisukse taga, kuna nad olid oma kaardi maha unustanud ja turvamees ilma sisse ei lasnud - ka meie saime turvalt vastu pead, et kus uksekaart on, aga saime ka ruttu andeks, kui ta aru sai, et me oleme vilistlased (appi, see sõna paneb mind end nii vanana tundma!).

Käisime koolimaja peal ringi ja lugesime seintele üles pandud õpetajate tsitaate. See on Westus iga-aastaseks traditsiooniks, et mõned agaramad koguvad tundide ajal õpside tsitaate kokku ja siis prinditakse neist naljakamad välja ja pannakse õpetajatepäeval mööda koolimaja seintele laiali. Seal oli nii vana klassikat kui ka uuemat kraami.

Nii väga tore oli oma endiseid õpetajaid näha, nendega juttu rääkida ja kolme aasta muljeid jagada, mis toimunud on. Täpselt selline tunne oli, et õpetajad pole terakestki vanemaks jäänud, ikka samasugused rõõmsad, vahvad ja armsad. Aktuse ajal tuli reaalselt pisar silmanurka, kui kõnet kuulasin, õpetajate etteastet ja abituuriumi tehtud filmi vaatasin. Mul on nii hea meel, et ma selles koolis käisin, sest see on 100% reaalselt parim kool üldse! Hea, et ma peale 9ndat klassi kuhugi mujale sisse ei saanud :D

Kui koolis suurem möll läbi sai, kõmpisime Liisiga Balti jaama. Liisi läks sealt bussi peale, et veel kodus käia enne õhtust bussi Tartusse ja mina jäin oma rongi ootama. Korra kaalusin isegi pileti tagastamisega tegelemist ja varasema ostmist, aga otsustasin, et pole vaja ja võin selle paar tunnikest niisama ka veeta. Vaatasin Balti jaama uues turuhoones ringi (polnud sinna veel sattunud) ja leidsin sealt paar armsat väikest käsitööpoodi, kus oli tore ringi vaadata.

Kojusõit rongiga oli ülimalt tülikas, sest rong oli puupüsti rahvast täis. Mind suruti seisma kuskil kahe vaguni ühenduskohas mingi toru otsa, aga jõudsin ikka elusa ja tervena Tartusse koju tagasi. Siin on ikka kõige parem olla :)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

...millal sina tuled?

Tegelikult jõudiski juba kätte!

Uuesti ülikooli!

See suvi möödus väga... huvitavalt. Rääkimata sellest, et Iona ja Joe Eestis käisid ja muud seiklused, millest juba kirjutanud olen, on veel üks lugu, mille siia talletan.

Juba veebruaris-märtsis hakkasin tundma, et see kutseka värk ei ole ikka minu asi. Kogu see süsteem seal oli väga ebaorganiseeritud, keegi ei teadnud vahepeal, kes kus peaks olema, õpetajad jalutasid kohvitassiga vastu, kui mõni hilineja tundi kiirustas ja tegid näo nagu neil poleks aimugi, et nad peaksid samal ajal hoopis tundi andma. Otseselt mingeid kasulikke oskusi mina sealt ei saanud, enamus minu teadmistest-oskustest tuli Liinaga töötades.

Pikalt heietada ei taha. Tegin juba kevadel otsuse, et seda kooli mina ei lõpeta. Võibolla oli terake ka seda, et kutsekool tundus mulle kuidagi... samm allapoole ülikoolist tulnuna. Ei peaks ehk, sest kutsekoolid on tegelikult olulised ja paljudele kindlasti õigem valik kui ülikool, aga vot mulle ei sobinud. Tundsin end natuke nagu oleksin tagasi gümnaasiumis või põhikoolis - koridorid olid täis pigem nooremaid, kellel elu veel nii selgelt organiseeritud ei ole.

Igatahes siis hakkasin mina mõtisklema, et mida ma siis peale hakkan enda eluga ja esimeseks valikuks jäi kaalukausile majanduse eriala Tartu Ülikoolis. Et siis oleks ikkagi sarnane eriala ja nii. Muidugi, ebakindel nagu ma olen, pidin midagi ka teiseks valikuks panema, et tagavaravariant olemas oleks. Mul on vist TÜ erialade nimekiri küll peas nüüd juba - ma olen seda nii palju sirvinud ja uurinud. Kaalusin inglise keelt ja kirjandust, ajalugu, infokorraldust ja veel siit-sealt erinevaid asju. Lõpuks siis jäin geograafia peale, sest... ma ei teagi, miks täpselt.

Geograafiasse sain kohe sisse oma eksamipunktidega, aga majandusega pidin ikka jupp aega ootama. Panin geograafiasse "jah" ära, et kui majandusse ei saa, siis saaksin ehk vähemalt geo kõrvalt majanduse aineid võtta ja järgmisel aastal uuesti sisse astuda ja siis ained üle kanda. Võttis aega mis ta võttis, aga augustis sain lõpuks siis majandusse ka sisse. Mina aga olin miskipärast juba täitsa kindel, et ega ma enam majandusse saa ja olin geograafiaga juba "leppinud". Kuid ajapikku hakkas mulle see geograafia mõte nii meeldima, et siin ma nüüd olen - homme on esimene koolipäev ja majandusest pole enam haisugi.

Kila-kola-kleepsumajandus

Igaühel on lapsepõlves mingid omad mängud ja omad maailmad. Kes mõtleb enda jaoks reaalseks mõne raamatu- või filmimaailma, kes loob täiesti enda oma. Aga alati on mängu osaks vähemal või suuremal määral ka majandus ja kauplemine.

Väikestel (algkooliealistel) lastel ei ole veel kuigi arenenud rahalist mõtlemist/tunnetust ja neil on väärtused hoopis teistes asjades. Minu lapsepõlves oli oluliseks valuutaks näiteks kleepsud. Igaühel oli oma käega katsutav pangakonto ehk kleepsualbum. Tõsi, me ei kaubelnud kleepsudega küll teiste asjade vastu, vaid ainult kleeps kleepsu vastu, aga minu arvates oli seegi põnev ja mingil määral arendav - kui saad kelleltki mingi ägeda kareda pinna või sädeleva kleepeka, siis paneb ikka mõtlema, kas ja kui mitme "igavama" kleepsu eest oled valmis seda edasi "müüma".

Teiseks mänguks arenes meil teises klassis kila-kolavahetus. See tähendas seda, et igaüks, kes mängus osaleda soovis, pidi kodust kaasa tooma enda pisikest varandust. See võis tähendada põhimõtteliselt kõike: kirevaks värvitud kivikesi, üllatusmunade seest saadud jubinaid, mänguautosid, mererannast korjatud lihvitud servadega klaasikilde, põnevaid teokarpe, paberist väläja lõigatud lumehelbeid ja kõike muud taolist, mis täiskasvanu jaoks ehk tundub väärtusetu prügina.

Meil oli kooligarderoobi ühes nurgas suur madrats ja seal me siis vahetunniti istusime, laotasime oma varandused enda ette laiali ja kauplesime.

"Ma annan sulle selle ägeda kollase Porsche, kui sa annad mulle oma spinneri."

"Ei, mul on ainult üks spinner, ma tahan veel midagi peale Porsche."

"Sa võid veel lisaks valida kas selle, selle või selle vahel."

"Porsche ja need kaks. Kas nii sobib?"

"Olgu."

Sellised olid minu vahetunnid 2. klassi aegu. Tundub nii hirmus kaugena, kuigi ma ei ole veel üldsegi nii vana. Teises klassis käisin ju vaid... 16 aastat tagasi! See on peaaegu kolmveerand mu elust. :)

Moosid, moosid

Kaks aastat oleme Marttiga keetnud endale talvisemaks ajaks mustikamoosi, aga sel aastal otsustasime midagi muud katsetada. Seega... Lihtsalt tuleviku pärast saab see jutt siia talletatud, kuna püüdsin leida eelmiste aastate moosikoguseid kuskilt ja ainsaks infoks olid moosipurkide pildid (õnneks taaskasutame purke, seega saime nende järgi ka kogused arvutada).

Sai siis ostetud ühe toreda naisterahva käest 2kg vaarikaid ja 2kg musti sõstraid. Algul kätte saades tundus neid jõle vähe,, aga tegelikult saime vist kahekordse moosikoguse võrreldes eelmise aastaga. Puhastasime ja otsustasime teha esimese poole moosi samamoodi nagu me oma mustikamoosi tegime ja teise poole moosi mingi reaalse retsepti järgi.

"Meie stiil" tähendas siis seda, et marjad tuli pudrunuiaga puruks tampida, natukese veega keema panna ja siis millalgi moosisuhkur juurde panna. Siis keetsin kuni vahtu hakkas tulema, korjasin vahtu nii kaua kuni seda põhimõtteliselt enam eriti ei tulnud ja siis moos kuuma veega puhtaks pestud purkidesse ja kaaned kõvasti kinni.

Retsepti järgi tehtud moosi puhul panime algul keema sõstrad veega, lasime neil umbes 10 minutit keeda ja siis lisasime vaarikad ja moosisuhkru. Ja siis veel umbes pool tundi keeda. Ahjaa, sinna panin umbes 1-1,5 teelusika jagu kaneeli ka. Muu siis samamoodi

Kokku saime siis 5,37 liitrit moosi, mis jagunes ära 8x300ml ja 9x330ml purkidesse. Mina suurematesse purkidesse eriti teha ei taha, kuna me oleme ainult kahekesi ja muidu läheks osa moosi halvaks, sest me lihtsalt ei söö nii palju korraga ära. 

Igatahes sai see lugu nüüd siia dokumenteeritud. Täna hommikul avasime ühe kaneeliga tehtud moosi purgi, et seda pudruga süüa ja olime tulemusega väga rahul! Tuleb magus talv :)

Seiklused Amazonis

Oma esimese Kindle'i (Kindle Keyboard) sain 9. klassi järgsel suvel, kui isa USAs käis ja selle mulle mu malevapalga eest tõi. Ilus valge, roosade kaitsekaantega. Olin selle üle nii õnnelik - kasutasin seda palju, see reisis minuga Šotimaale kaasa ja kuigi mulle väga meeldib paberraamatuid lugeda, siis Kindle on selline ülimugav ja mõnus asi, mida omada. Kuni see lootusetult katki läks. Lihtsalt. Jäi kinni screensaveri peale, ei aidanud restart ega midagi. Jätsin ta sinnapaika, lausa mitmeks aastaks.

Eile öösel aga ei tulnud mul absoluutselt und ja mõtlesin, et mis ikka, võtan Amazoni customer service'iga ühendust ja kurdan muret. Teadsin tutvustelt, et mõnel puhul on nad vana Kindle'i tagasi saades uue ostmiseks allahindlust pakkunud. Kirjutasin neile ja sain pea kohe ka vastuse. Nad lasid mul mõnda asja testida Kindle'iga ja lõppotsus oli siis, et see on lootusetult surnud (lisaks sellele, et ta on kinni screensaveri peal, on ekraanil väga suur hulk surnud piksleid ja arvuti seda kui device'i ka ära ei tundnud).

Kuna ma nende arust ikka neile väärt klient olen (hihi), siis pakkusid nad mulle uue lugeri ostmiseks 15% allahindlust ja seda vana nad kah tagasi ei tahtnud. Olin rõõmus, sest Kindle on siiski tsipa kallis asi tudengi olematu rahaga ostmiseks. Läksin mina siis rõõmsalt omale uut Kindle'it valima, tahtsin näha, missuguse hinnaga ma selle saaksin. Kui tuleb punane kiri, et seda toodet Eestisse ei shipita. No tore küll. Olin selleks hetkeks natuke pissed off ja kirjutasin neile uuesti customer service'isse, et mis mõttes ja et kas oleks ikka kuidagi mingi moodus, kuidas seda saada. Nad arvasid, et ainult USA aadressiga saab või võibolla UKst tellides, aga siis jään ma sellest 15% soodukast ilma.

Jätsin selle asja sinnapaika ja läksin magama. Hommikul hakkasin läbi mõtlema kõiki oma sõpru-tuttavaid, kes parasjagu kuskil välismaal viibivad ja saaksid mulle ehk abiks olla. Maria Šotimaal, Ode Luksemburgis, Kerttu-Liis USAs. Ode kahjuks aidata ei saanud, Marialt ei jõudnud ma veel küsida, kui sain Kerttult juba vastuse, et ta annab rõõmuga mulle oma USA aadressi, kuna tuleb augustis koju ja saaks mu Kindle'i endale kohvrisse pista küll.

Lõpuks siis asjad lahenenud ja läksin uuesti tellimust vormistama. Mul vedas. Parasjagu täna oli käimas Amazon Prime day, mis tähendas, et kõik Amazon Prime kasutajad saavad paljudelt asjadelt korralikku allahindlust. Ma aktiveerisin 30 päeva tasuta prooviversiooni, kuna see tegi mu välja valitud Kindle'i veel ligi 30% soodsamaks. Lõpuks vedas mul nii hästi, et lisaks sellele 30-le lisandus veel eelnevalt saadud 15% ja mul oli 2011.a sünnipäevast mõni dollar gift card balance'it jäänud, seega sain umbes 116 € maksva komplekti (Kindle Paperwhite + kaitsekaaned) 68 € eest. Milline võit! Ja mina olen augusti lõpus uue Kindle'i omanik.

74 miljonit sipelgat

Eile tuli selline huvitav mõte, et kui me juba Meenikunno rabasse minemas oleme, siis miks mitte teha seda päikesetõusu paiku. Esiteks on siis loodus palju huvitavam ja teiseks pole siis veel nii palav. Idee võeti rõõmuga vastu ja nii et kella 3.30 paiku sõitma hakkasimegi.

Ma pole kunagi varem nii varajasel kellaajal rabas käinud. Ja see vaatepilt oli ikka midagi muud kui nö tavaline. Muidugi veelgi huvitavam oleks ehk olnud kl 4 paiku, kui kõik on uduga kaetud, aga ka suur tõusev oranž ketas, mis kattis kõik oma kuldse valgusega üle, tekitas muinasjutulise vaatepildi.

(foto: Iona)

(foto: Iona)

Veidi üle poole matkaraja läks läbi metsa, aga selle püüdsime me läbida nii ruttu kui võimalik, sest meid ajas taga metsik parv sääski, kärbseid ja parmusid ja iga kord, kui seisma jääda, oli sul neid vähemalt kümme korraga kallal. Avastasime aga, et seal metsas on TOHUTULT palju sipelgapesi. Infoviit ütles, et ühes sipelgapesas elab umbes 2 miljonit sipelgat - meie nägime 37 pesa, millest umbes 3-4 olid väikesed ja ülejäänud lihtsalt hiiglaslikud.

Iona ja Joe saabusid Eestisse!

Juba üle poole aasta olin oodanud, et Iona ja Joe tulevad juuli alguses Eestisse ja meil saab palju huvitavaid seiklusi olema. Nüüdseks oleme juba umbes kaks nädalat koos veetnud. Tallinnas käisime ilmselgelt vanalinnas jalutamas, näitasin neile igasugu olulisi kohti ja ehitisi ja rääkisin nii palju, kui oskasin. Joe soovil käisime KGB kongide muuseumis. Samuti tegime tiiru Kadrioru pargis ja presidendilossi ümbruses. Tahtsin neid lauluväljakule ka viia, kuna see on ikkagi üks olulisemaid kohti Eesti ajaloos, aga seal käis parajasti Õllesummer, nii et jääb mõneks teiseks korraks.

Teel Kiek in de Kökist Neitsitorni

Lihtsalt keskaegsed Iona ja Joe

Ühe päeva veetsime Eesti Vabaõhumuuseumis, kus sai mõnusalt jalutatud, muistsetest eestlastest põnevaid lugusid kuuldud ja loomulikult külakiigega kiigutud. Seal näidati ka väikest filmi kunagistest pulmakommetest, mis oli väga... lõbus ja samas ka silmi avav.

Külakiik kontrollitud ja kiidetud

Remondirõõmud

Meie majas hakati sel kevadel tegema suuri remonditöid - maja soojustatakse korralikult, tuleb uus fassaad, ventilatsiooni- ja veesüsteem. Kogu selle tralliga kaasneb ka terves majas akende vahetus. Kõik on väga tore, aga see akende asi on küll vist üks maailma kõige tüütumaid kogemusi. Meil on vist kuskil kaks nädalat olnud juba suurem osa korterist "meeldiva" ehitustolmu kihi all. Kui aknad olid vahetatud, siis koristasime kõik ära (selleks kulus kolm tundi).

See aga polnud veel kõik! Ilmselgelt oli tarvis akende ümbrus ja aknalauaalused viimistleda, sest seal haigutasid suured augud ja terve maja välisseina siseelu oli meile näha. Viimane nädal aega on üks ehituskutt käinud pea iga päev meie juures, et krohvida, lihvida ja värvida. See tekitas juba nii palju stressi (vähemalt mulle), sest istumiseks-astumiseks oli enam-vähem üks ribake toas ja kõikjal tuli kanda jalanõusid, et varvaste vahed tolmust halliks ei läheks.

Täna sai see lugu lõpuks valmis ja sain pidulikult kõik ära koristada, põrandaid pesta ja vaiba taas maha panna. Oh, kui hea on jälle olla normaalselt omas kodus. Sokkis. Ilma, et kõikjal mingid katted laotatud oleks.

Eksisime Härämäele ära

Ärkasime meie pühapäevasel hommikul üles ja mõtlesime, mida teha. Algselt oli meil selleks päevaks hoopis teistsugune plaan, aga asjaolude kokkulangemisel jäi see plaan ära. Seega pakkisime end autosse ja põrutasime (võrutasime?) Võrumaale.

Võtsime suuna Haanja loodusparki, et teha sealkandis väike jalutuskäik. Parkisime oma auto ühe pingist läbi ehitatud sipelgapesa kõrvale ja seadsime sammud Härämäe matkarajale. Matkarada ise oli selline... Noh, oleks võinud natukene huvitavam ehk olla :) Aga võibolla oli asi ka selles, et me käisime seal sellisel ajal, kui lumi oli juba sulanud, aga puud ei ole veel roheliseks läinud ehk väga hallil ajal.

"Lõbusamaks" tegi käigu see, et pidevalt pidi leidma varianti, kuidas teel olevatest mudaaukudest võimalikult puhta jalaga mööda saaks. Selleks kasutasime jäätükke, tee äärt, pokusid ja hüppamist. Mul oli ühe korra muidugi vaja ka üle kraavi karata ja selle käigus maandusid veits muda sisse, aga seiklus pole seiklus, kui midagi ei juhtu, eksole?

Tegelikult oli sel matkarajal märgistustega natuke kehvasti. Kuidagi sujuvalt suutsime mööda matkarada tagasiteele asumise asemel mööda 820-kilomeetrist matkateed mööda kõndima hakata ja jõudsime juba mitu kilomeetrit ära jalutada, kui Martti lõpuks telefonis piisavalt levi sai, et enda asukohta tuvastada suutsime. Egas midagi, meie jalutuskäik venis lihtsalt kaks korda pikemaks, aga mis sellest!

Kultuurikruiis kuningriiki

Saime nii pooljuhuslikult Liinalt Soome või Rootsi kruiisi kinkeka ja otsustasime selle koos Samueli ja Lauraga märtsis realiseerida. Ette sai võetud Rootsi kruiis.

Kui tavapäraselt on Rootsi kruiis noorte jaoks üks suur pralle ja joomine, siis seekordne reis läks väga viisakalt. Võrreldes "tavapärasega" vähemalt küll. Saime lausa öösel üsna normaalselt magada, kui mitte arvestada koikude kitsusega ja hirmuga sealt alla kukkuda ja mida kõike veel (ehk mina vähemalt ei saanud öelda, et ma just HÄSTI oleksin maganud).

Stockholmi jõudes oli meie esimeseks eesmärgiks Nobeli preemia muuseum. Sissepääs maksis kuskil 8 € kanti ja minu arvates oli see selle muuseumiskäigu eest kaugelt liiga palju küsitud. Oleksin oodanud tunduvalt paremat ja põnevamat väljapanekut. Igatahes olime õnnelikud, et selle käigu kohe esimesena ära tegime, kuna siis saime ülejäänud aja veeta toredamates kohtades (loe: SF raamatu- ja fännistuffi poes).

Jalutasime mõnusalt Stockholmi peal ringi, nautisime ilusat päikeselist ilma ja tundsime end hästi. Lõunapeatuse tegime Burger Kingis, sest miks mitte? Väga vahva ja lõbus päev oli!

Silla peal paistis päike natuke silma

Martti sünnipäevanädal

Martti sünnipäev langes tänavu kolmapäevale. Hommikul tegin talle armsa äratuse ja andsin üle kingituse (mis juhuse tahtel ja minu kerge hullumise tagajärjena sai hiigla suur). Tegelikult oli pakis siis terve kast Mesikäpa vahvleid, sest Kalevi magusapoes oli olnud väga soodsate hindadega tühjendusmüük, ja kolm (3!) lauamängu, mida olime juba kahekesi poeleti ääres mõelnud osta.

Õhtul pakkusin välja, et läheks Babybacki sööma, sest Marttile väga maitsevad igasugused barbeque ja lihavärgid. Minagi polnud väga kaua seal käinud, nii et nautisime mõnuga. Pärast tegime väga spontaanse otsuse minna kinno salaseansile (ehk ostad pileti, aga ei tea, mis filmi näed - ainus, mis on garanteeritud, on see, et see pole õudusfilm). Nägime filmi "Shape of Water", mis oli äärmiselt... veider. Ma ei olnud elu sees nii kummalist filmi näinud.

Sünnipäevalaps Babybackis

Ühistähistamise sõpradega otsustasin ise ära korraldada ja teha Marttile väikese üllatuse. Maskeeringuks oli reede õhtul korraldatud lauamänguõhtu Laura ja Kaspariga, misjaoks küpsetasin suure kuhja pitsa- ja kaneelirulle. Pidime Laura ja Kaspariga natuke vaeva nägema, et nende minemaasutamisel ei lipsaks suust "näeme homme" või midagi taolist.

Laupäevaõhtuks olin kutsunud kamba rahvast Mandalasse mõnusale istumisele ja aasia toidu nautimisele. Tulijaiks osutusid lõpuks siiski vaid Laura, Kaspar ja Ramses, seega enam-vähem pere selts, aga meil oli väga vahva. Kutsusin Martti mõnusale õhtusele jalutuskäigule ja ootasin ise teistelt sõnumit, et nad on kohal, et saaksin sünnipäevalapsega sisse astuda. Natuke võttis sõnakavalust, et mitte lasta Marttil mulle "mingit lahedat väikest tänavat" näidata, vaid teda ikka õiges suunas jalutada, aga kohale jõudsime. Kui me Mandala aknast mööda kõndisime, märkas Martti, et Laura ja Kaspar istuvad sees ja oli imestunud, et me nende "otsa sattusime", aga siis tuligi välja, et meil on üllatus-sünnipäevaistumine ja Martti nägu oli nii seda üllatust väärt!

Uusaastalubadused

Aasta tagasi ei püstitanudki ma otseselt mingeid uusaastalubadusi, kui oma blogipostitusele tugineda. Lubasin vaid, et loen 2017. aastal rohkem raamatuid kui 2016. aastal (7 loetud raamatut). Ja see mul õnnestus. Lugesin eelmisel aastal läbi 14 raamatut, seega lausa kahekordistasin seda arvu!

Aga mõni tagasihoidlikum mõte eelolevaks aastaks:

* Lugeda läbi vähemalt 24 raamatut

* Pidada edukalt oma bullet journalit (mis see on, kirjutasin siin)

* Mitte koolist lahkuda/välja kukkuda (olgu, see siiski naljaga pooleks, aga mulle endale tundub juba veider, kuidas ma juba kolmandat eriala katsetan)

* Alustada (ja miks mitte ka lõpetada?) autokooliga

Goodreads'i väljavõte 2017nda aasta raamatutest (olin seal lubanud vähemalt ühe raamatu kuu kohta lugeda)

Aastavahetuse trall ja pralle

Laupäeval (30ndal) sõitsime Marttiga peale tema tööd Tallinna, et õhtul Mariaga, kes oli Šotimaalt Eestisse tulnud, kokku saada. Jõudsime küll kokkulepitust veidi hljem, sest mingi f-ing juust istus meil maanteel ees ja sõitis mingi 90 alas 60ga ja nii vähemalt 20 km järjest. Talle oli mingi räme kolonn taha kogunenud ja möödasõidu üritamisega polnud just eriti toredad lood.

Igatahes istusime kolmekesi Kompressoris ja sõime pannkooke ja pärast läksime kuskile pubisse, kus võtsime väikse juustu ja veini ja mõnulesime veel pikalt. Saime sel päeval veel tegelikult Samuelilt kutse, et kas me Marttiga tahaksime Tartus tema ja ta tüdrukuga aastavahetust veeta. Olime küll just Tallinna sõitnud ja meil oli mitu plaani juba tehtud, aga otsustasime kõik ümber tõsta, kuna aastavahetus sõprade seltsis tundus vahvam kui kahekesi aknast ilutulestiku vaatamine. Niisiis sõitsime 31. detsembril tagasi Tartusse.

Võin kohe ära öelda, et aastavahetuse tähistamine oli tõesti väga lõbus ja äge. Jõudsime Samueli ja Laura poole õhtupoolikul. Vaatasime algul niisama telekat, jõime natuke veini jne. Siis aga kraamisime välja Aliase ja mängisime mitu mängu, sest see oli liiga fun, et lõpetada. Väheke enne keskööd mässisime end õueriietesse, võtsime kaasa pudeli šampust ja jalutasime Emajõe äärde.

Sealt oli päris kena vaadata ümberringi lastavat ilutulestikku ja nalja teha kõigi nende inimeste üle, kes oma raha taevasse pilluvad. Täpselt keskööl avasime pauguga šampusepudeli ja tähistasime uue aasta algust. Kodu poole hakkasime jalutama alles kella 5 paiku hommikul :)